või iga mugul aina leiab õige vao

Tere kallis sõber!

Taaskord panen ühe kirja teele. Seekord räägin aga Sulle sellest, mis eelnevalt eelmisest kirjast rumalat rahutust ei tekitanud, pigem sellise kergelt nukra rahu.

Kirikud on kontserdipaigana üleütlemata mõnusad. Lisaks korralikule akustikale pakuvad nad ka erilist olustikku ning annavad kohe kindlasti lisaks päris parajale mahutavusele esitatavale muusikale palju ruumiliselt juurde. Eile (18. juuli) andsid kontserdi Tartu Jaani kirikus Riho Sibul, Robert Jürjendal ning Peeter Malkov. Pillidena kõlasid flööt ning akustilised kitarrid (ka elektrikitarr), mis olid assisteeritud päris korraliku live- elektroonikaga (küll ikka meestele meeldib alati tehnikaga mängida :P, kontserdijärgselt uuritud plokid olid võimsad).

Eelnevalt pelgasin, et kontsert saab olema liiga nukker ning isegi veidi masendav. See kartus osutus küll asjatuks. Pigem oli meeleolu selline ilusalt nukker, melanhoone ...kuid esines ka kergeid naeratusehetki. Naeratusi Jürjendali ilusatest meloodiatest ning ühe esimese loo ajal Rihole suunatud "kitarriõpetajalikust pilgust ", Sibulast oma ääretult lihtsas ja kohmetus publikuga suhtlemises, minu läheduses istuva neiu ja noormehe kinnisilmsest naeratamisest ning meloodia ilust.
Algusest peale oli selge see, et flötist Malkov on selles kolmikus statistirollis. Tal oli ka 1-2 nö soololugu, kuid enamasti tuli tal taustal figureerida, millega ta ka maitsekalt sai hakkama- ja see ei ole kusjuures sugugi kõigile artistidele jõukohane ülesanne. Kontserdikavas olid enamasti Jürjendali ning Sibula instrumentaallood, kuid esitamisele tuli ka paar vokaaliga lugu. Suvemälestust igatsev "Oli õitest kirendav aas" Viidingu tekstile ning vaieldamatult minu jaoks kontserdi tipuks olnud "Kassitapp"!
Olen Riho Sibulat näinud päris palju koos Ultima Thulega esinemas ning kunagi ka koos Estonian Dream Bigbandiga (EDBB) Sadamateatris enda valitud palu esitamas. Seega polnud minu jaoks üllatuseks muundumine suure lava frontmanist kammerlikku koosseisu solistiks. Õigemini seda muundumist eriti ei olnudki seekord. EDBB kontserdil 2001 a. oli šokk päris suur kui alati käredahäälne suits hambus elektrikitarrist istus kammitult peenetriibulises ülikonnas jazzorkestri ees pukil ning laulis sellise häälega, mida ma ei arvanud Sibulast kunagi välja tulevat. Samamoodi kergelt kare kuid luunilõikavalt õrn ja valus oli tema esitatud Nick Drake`i "Riverman", mis jääb mulle tõenäoliselt veel väga pikaks ajaks meelde. Uskumatu, et see mees on võimeline sellise õrna ja igatseva häälega laulma.
Kassitapp aga oli teisest puust. Kui eemaldada elekter ja rokk jäi sellest loost järgi kümme korda enam bluusi kui minu jaoks kunagi on paistnud. Ja seda bluusi on sealt ennegi paistnud. Sel kontserdil kõlas see lugu hoopis teisiti. Tungis hinge teistpidi ning õhkas teispidist pauerit. Saatjaks kitarril löödud rütm ning Jürjendali kerged rifid väljendas Sibula hääl kiriku avaras vaikuses õõva, haiget hinge ja veel paljutki sellist, mida ma ei suudagi sõnadesse panna. Seda peab nägema ja kuulma. Minu jaoks aga said uue tähenduse Ott Arderi read "eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao"....

Kuidas joonistada kurbust?
Kurbusel on nii palju erinevaid tahke. Ma arvan, et selleks, et olla ausalt ja ehedalt kurb peab olema väga tugev inimene. Et emotsioon Sind masendusega ei laastaks, vaid võiksid seda meelega endasse ahmida ja tunnetada selle maailma võluvat valusust. Tunnetada elu värve selle kõiksuses. Selline kurbus on ilus. Magus valu. See on tegelikult igatsus. Õhkõrn. Millegi järele, mis ei ole sellest maailmast siin.
Lahkun oma kingadest, et tasakesi kikivarvul külmal kivipõrandal kiriku tagumisesse ossa tippida. Surun põse vastu jahedat seina ning sulen silmad. Helid kannavad mind.

---------------------------------------
Kui silmad taas avan, olen silmitsi võimsa vaatepildiga. Avarus. Punase kivimüüriga piiratud. Ainsast avatud aknast paistab puulatv ja killuke sinitaevast. Siia maailma naastes tuleb nentida, et kirik on maagiline kontserdipaik ning selle kontserdi helid sobivad siia ülihästi...

Siia lõppu aga ütleks Juhan Viidingu sõnadega:
Ma ei oska ju joonistada aga kurbust joonistaks ma nii....