Neljapäeval suhtlesin peamiselt oma sugulastega ning koos sõitsime ka Karksi kirikusse tasuta kontserdile, kus esinejad Ethno on the road. Tegemist oli 8-liikmelise erinevaid pille mängiva rahvusvahelise koosseisuga, mis oli kokku saanud Rootsis etnolaagris. Rootsi etnolaagrid olevat Eesti etno loomisele eeskujuks. Tegemist siis on rahvamuusikute kogunemisega, kus mängitakse rahvapille ning õpitakse mängima erinevaid pärimusmeloodiaid ja laulumänge- tantse. Rootsis kohtusid Norra, Rootsi, Bulgaaria, Eesti, Jordaania noored pillimehed, kes hiljem ka Rootsi tagasi kontserturneele kutsuti. Osaliselt sama koosseisuga esineti ka Karksis, lisaks veel mõned muusikud Eestist- Sandra Sillamaa torupilli ja viledega ning 2 noort poissi kontrabassi ja mandoliiniga. Esitlusele tulid pillilood erinevatest maadest ning vahepeal tutvustati inglise keeles mängitavaid põnevaid instrumente, millest kõige huvitavamad olid bulgaarlase kadulka ja rootslanna nuppviiul e nyckelharpa. Kavas oli ka mitu vokaaliga lugu, mille järgilauldavad osad olid kõik grupiliikmed selgeks õppinud! Eriti mõnus minu kõrvale oli võimsa häälega aldi Kadri Glaube ees võetud võrukeelne pala. Vähem vahva polnud ka horvaadi juurtega rootslase Allani horvaadikeelne rahvalaul Püha Jürist.
Kohalviibinuist oli enamus siiski Karksi rahvas, mitte festivaliaegsed “viljandlased” nagu esinejad arvasid ning pillide ja laulude inglisekeelsed tutvustused oleksid vajanud kõigile mõistmiseks kindlasti eestikeelset tõlget. Aga muidu oli kontsert igati mõnus ja positiivne algus festivalile!
Karksi kiriku seinad olid sinised, pehmelt öelda potisinised. Ei tea mis mind küll just sinna ritta istuma juhtus, kuid poole kontserdi pealt juhtis Eva mu tähelepanu sinisel seinal kiravatele värvidele. See oli liblikatiib. Väike koerliblikas, Aglais urticae.
Mis sellest kontserdist veel meelde jäi oli ühe lõpupoole mängitud loo pealkiri. See oli Mesileib. Kadri Glaube uuris ka publikult, et mida võis too tähendada, kuid õiget vastust ei tulnud. Nüüd tähelepanu kõik mehed- tegemist on… oma naisega !
Järgmisena võtsin ühes sõpradega osa Portugali õpitoast, kus pidi Dazkarieh laule õpetama aga meile üllatuseks pandi hoopis osalejad tantsima. Pean ausalt tunnistama, et minu põhjamaine temperament polnud siinkohal küllaldane ning sõrmede nipsutamist pole ma siiani ära õppinud. Tiba tammutud küll sai, aga erilist naudingut amatöörlikust tantsumisest võrreldes meie graatsilise õpetajannaga, ma küll ei saanud. Vähemalt õpitoas osalenud rahvahulk huilgas peale õpitud tantsu päris korralikult. Tore, et neile meeldis. Lisaks sõrmede nipsutamisele ülalhoitud kätega, tuli teises tantsus ennast ringis liikumise pealt veel ühte ja teistpidi pöörata. Alguses suhteliselt keeruline, kuid harjutamisega oleks selgeks saanud küll.
Enamus õpetatud tantse ning nende meloodiad olid pärit Portugali põhjapoolsemast osast. Lõunapoolsemast osast pidi olema üldse vähem pärimust sest enamasti seal “peetakse siestat ja magatakse palmi all”. Rahvapillidest tutvustati vahepeal kohalikku torupilli ning mingit kitarri moodi keelpilli. Tantsuõpetajaks oli grupi laulja- imeilus tõmmu pika patsiga väga graatsiline tütarlaps. Kohtasin teda hiljem veel Viljandi tänavatel käsikäes nende torupillimängijaga.
Hilisõhtul käisime sõbrannaga kultuuriakadeemia suures toas Anu Tauli kontserdil. Pelgasin veidi kava sarnasust eelmisel aastal folgi viimasel päeval toimunuga, väikseid sarnasusi küll oli aga suures osas oli kontseptsioon teisest puust. Eelmisel aastal oli band suurem, juures oli rütmigrupp (trummid ja bass) ning õekseid saatis Andre Maaker enamasti akustilise kitarriga. Seekord siis elektriinstrument, mis andis palju enam võimalusi taustahelide loomiseks.
Anu ja Triinu Taul on suurepärased näited sellest, et tänapäeval ei pea olema nais-folkartist ebamäärase kujuga ürbi ja maani undrukuga turskem tädi. Siredad, pikajuukselised, tumedates särkides ja pükstes ning etnomaiguliste metallehetega. Suurepäraselt sobivate häältega ning tõesti telepaatiliselt sõsaralikku tunnetusega- laulud sisaldasid ka improvisatsioonilisi elemente. Olen alati armastanud mitmehäälset laulu ning ei nõustu sugugi nendega, kes arvavad, et regilaulu peakski ainult ühehäälselt ning töötlemata esitama. Kahjuks ei õnnestunud osaleda Veljo Tormise “Uue regilauliku” tutvustusel, kus ta oli ise ka rahvale põhitõdesid jaganud. Nimelt ei tohivat regilaulus ka murdeid omavahel segada. Spetsialist ma küll pole, kuid tundub, et Anu pärimus-tõlgenduslikud ning iseloodud lauluseaded, sellest klauslist küll kinni ei pea. Ja parem ongi. Eestis on sündinud tõsiselt omanäoline naisartist (artistid?), kes juba kaks plaati on
üllitanud. Anu mängib kitarri, Triinu torupilli, hiiukannelt ning vilesid. Rääkimata siis mõlema ühest olulisemast instrumendist- häälest! Sõsarate kooslaulmises on väge ja mitte vähe.
Siinkohal räägiksin pikemalt ühest loost, mis ka eelmisel aastal ettekandmisele tuli ning minus sügavamaid mõtteid tekitas.
Sõnad võisid kõlada umbes järgnevalt…
Või poissi minnu puttu, või poissi minnu puut
Näpi näljatse sulase, näpi näljatse sulaas
Mul on man maaväitse, mul on man maaväits
Midagi oli vöö all ka, aga mis rauad, see mul meelde ei jäänud. Igatahes siis olla muiste neidudel olnud vööl pussid. Ja mitte ainult siis igapäevatarbeks, pussipärale täketele tegemiseks (kes mäletab, mida see tähendab, saab punkte :P) ning liha lõikamiseks vaid ka enesekaitseks. Selle loo esitusest õhkus õdede häältest viha ning Maakeri kitarrikääksutamises ning Anu kummastavatest improvisatsioonilistest ohetest hirmu. Eks mõelge siit ise edasi…mida mõnigi uhke näitsik kunagi kogema on pidanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar