Roostevaba maailm

Kallis sõber!

Tahaksin Sulle rääkida ühest üritusest, kus ma eile käisin. Kus õhku oli vähe ning rahvast kirikus koos rohkem kui jõululaupäeval. Väikelastest vanuriteni: õpilasi, tudengeid, tööinimesi, pensionäre.
Õigesti arvasid, Rein Rannap tuli klaveriga külla ning oli kaasa kutsunud superstaarisaate finalisti Taavi Petersoni, kes tõenäoliselt kindlustas teismelise ja nooremapoolse publiku rohkuse.

Vastust küsimusele, miks on Rein nii populaarne, ei tule tõenäoliselt ka Sul kaugelt otsida. Juba 10 aastat on ta tulnud eestlasele koju kätte ning teinud paljudele improvisatsiooniga pikitud juba ammu tuntud ja armastatud meloodiad nähtavaks ja kuuldavaks. Lisaks meeldejäävatele (pop)meloodiate loomisele ning populistlikele klassikakäsitlustele on Rannap väga ekspressiivne artist. Rääkimata siis sellest, et improvisatsioonilistest töötlustest tuttava viisijupi üles leidmine toob naeratuse nii mõnelegi näole.Visuaalselt nauditav on tema sisseelamine muusikasse ning pühendumine, mis pakub ühtlasi nii tsirkust kui leiba
ning samas lausa nõuab publikult: jumaldage mind!!! Tõeline kunstnik. Teatud elitaristidele tundub eelnev nüüd kindlasti eriti mainstriim ja odav. Kõigest üks poos. Aga niimoodi me seda kultuurat oma argipäeva tahamegi ju tegelikult, eksole?
Olgu (pop)kultuuri tarbimisest kirjutan kunagi kindlasti pikemalt.
Kontserdi teises pooles esitasid Rein Rannap ja Taavi Peterson esimese loodud Ruja laule. Mis ma oskan öelda. Kiriku jahedate seinte vahel viibides tekkis tunne, et Rujaline roostevaba maailm elab. Tundus, et Rannap on leidnud hingesugulase, kes suudab oma vaimsuselt apelleerida Alendrile, kuid kelles on mässumeelt ja pauerit isegi veidi enam? kui Ruja kunagises solistis. Väidetavalt oli just Rannap see, kes koolitas Alendrist Eesti esimese rokisolisti, teda suunates ning õpetades, kuidas midagi peab laulma. Nüüd on siis leitud uus noor jünger. Kindlasti mängib rolli ka Taavi nooruslik uljus, mis suunab teda julgelt eksperimenteerima ning boheemlaslik loomus, mis ka superstaarisaatest väljalangemiseni kindlustas talle "mina ise" olemise. Noormehe esinemisest kumavad läbi tema eeskujud, poosid ja uljas metsikus on kergelt Morrissonilikud ning kuub pärit otsekui Jimi Hendrixi seljast. Siiski moodustab see kõik kokku oma joone.
Kava alguses olin meeldivalt üllatunud, sest enam kui superstaarisaates kasutas siin noormees oma "päris" häält, näiteks avalaulus "Must lind". Külmajudinad jooksid mööda selgroogu alla ning tundsin kuidas "on mustal luigel nii pime, nii pime". Taavi esinemises aimatav koorilaulja taust, korralik hääleulatus mis kombineerub intellektuaalse taustaga rokimehe hingega. Ja ainult Taavi oskab Musta lindu lauldes uhhuutada klaverikaane vahele ning tekitada publikus meeletut elevust Zeppelini triumfi ajal ennast meeletusse paindesse ajades selili kukkumisega. Laul sellest muide ei katkenud ning kõlas ka lamades sama hästi kui seistes. Boonuspunkt kindlasti ka akustilise kitarri mängimise eest loos "Sügispäev".
Kergelt oli märgata ka Rannapi isalikke pilguga juhendamisi, kuid sellest hoolimata tundus, et nooruk on juba praegu vanameistrile arvestatav partner, sest mõlemast esinejast õhkus teineteise suhtes respekti.

Kõige lõpus, kui kirikutäis rahvast püstiseistes lisalugusid nõudsid, lehvitasid mõlemad esinejad päris suurte lillekimpudega- puhas rõõm, et see kena komme artiste tänada ei ole veel kuhugi kadunud. Trügisin minagi oma karikakadega läbi saali esiritta, et neid häbelikult solistile ulatada.
Rannapi kõrval lilli vastu võttes ja kummardades on noormees kohmetu. Tõsi, vara veel staaritseda. Kuid hea algus on tehtud, koostööd Rannapiga võib nimetada suureks õnnestumiseks! Jaksu ja jõudu Sulle Taavi, oma joone jätkamisel!

Üldpilti morjendas vaid lisaks seisukohale seina ääres see, et tudengile polnud sooduspiletit ette nähtud. Mõistan, muusik tahab ka elada. Elada, luua ja harjutada ka sel aastaajal, kui suvetuure ei toimu. Klaveri transportimine pole kindlasti ka odav lõbu. 150 kroonine piletihind aga peletas tõenäoliselt nii mõnegi tudengi eemale ning kokkuvõttes jäi tulu saamata.
Ruja algusaastate muusika muidugi on selline fenomen, millest rääkimiseks tuleks varuda rohkesti kirjaruumi. Seda siinkohal hetkel tegema ei hakka. Kes soovib ennast kurssi viia Ruja saagaga, leiab rohkelt põnevat lugemist http://ruja.ee/?p=biography
Lõpetuseks aga lisan siia ühe ka kontserdil kõlanud Rannapi loo Ott Arderi fantastilistele sõnadele. Kes viisi teab saab vaikselt õhtul omaette kaasa laulda ka ;)...

Rumal rahutus

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võibolla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.

Neil keda rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.

Rumal rahutus ei lase üksi olla,
rumal rahutus. (4x)

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võibolla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.

Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan seda ööd.