Sama vastuoluline kui eelnevad read on eelmises ja käesolevas kõneluses tegelaseks olev artist- Riho Sibul. Vaieldamatult Eesti üks parimaid kitarriste, helilooja ja lüürika autor.
Eilne (24.07.07) Ultima Thule juubelikontsert algas just neid ridu sisaldava (Villu Kanguri sõnadele?) lauluga aastal 2005. välja lastud albumilt “Ingel ja suli”. Ei juhtu just tihti, et üks kollektiiv nii kaua ajahambale vastu paneb ning ikka ja jätkuvalt publikut köita suudab. Aastal 2003 a. parimatest lugudest 1987- 2002 kogumiku välja andnud ansambel sai 2 aastat tagasi uue tulemise, kus juba ammu rahva südamesse jõudnud lugudele (loe 20 aastat samu palasid “välja kannatanud”) lisandus 11 värsket pala. Millest siis kõige tuntum eilne kontserdiavang “Tahaks jääda iseendaks”.
Ultima Thulet võiks julgelt nimetada eesti raskeroki lipulaevaks. Välja kasvanud 1986 aastal alustanud Kobrin Bluus Bändist ning bluusipõhisust jätkub täninigi. Lisaks siis tuntud eesti poeetide nagu Ott Arder, Villu Kangur ja Vladislav Korzetsi värsid ning saamegi midagi sellist, mis taas ja taas publikule hinge poeb, jala nõksuma paneb ja näpud taeva poole tõstab.
Ei ole sugugi üllatus see, et enamuse publikust moodustavad lava ees kergelt pealekahekümnesed, keskealised on ennast enamasti vist istuma sättinud. Küll aga hämmastab see, et rahvast tundub olevat vähe. Lava ees mahub vabalt liigutama ning ka õhk pole nii paks, kui ühelt rokkkontserdilt oodata võiks. Külalisesinejatena on kaasatud Slide Fifty, Vaiko Eplik ning loomulikult ei keegi muu kui Tõnis Mägi.
Slide Fifty lõbus müra-punk-rokk jätab kergelt koolipoisiliku mulje. Seda enam on mulle üllatuseks nende poolt Thule repertuaarist kaverdatud “Kolm paksu sakslast”. Aga tuult tiibadesse poisid! Mäletan teid veel sellest ajast, kui te kolmekesi aastal 2002 Tartu Laululava all kohvikus noorte bändide konkursil osalesite ning vähest publikut vahetu oleku ja huumoriga võlusite.
Millegipärast ootasin enne kontserti, et Vaiko Eplik sulandub Thule koosseisu, kuid samas ei saanud kuidagi maha matta soovi kuulata tema enda lugusid ka. Ja ma ei pidanud sugugi pettuma. Taaskord akustilise kitarri saatel nagu aprillis Johnny Deppis plaadi eelesitluskontserdil….mees nagu orkester (Väga tahaksin siinkohal meenutada Johnny Deppis toimunud kontserti, aga hoian ennast tagasi) . Üksi ning selliselt minu arvates kõige ehedam. Juuli alguses toimunud kontserdil Von Krahlis laulis Vaiko ettevalmistatud taustadele peale ning mängis ise peale elektrikitarri. Siis läks enamus auru elektroonikaga veiderdamisele, kadus palju sõnadest ning ka meloodiast. Kui Slide Fifty ajal hüppas lava ees 5 varateismelist tütarlast, siis Vaiko lavale saabudes vajus lavaesine rahvastatuks. Murelike sõnadega kitarripopp SOS e “Sylvester otsustab surra”, kõikide üksikute südamete lootuse ja parima leviala hümniks saanud “Armastus päästab maailma”, teismeliseelu fopaast kõnelev “Imelik lööve” pani mind ja paljusid teisigi lavaesiseid inimesi kaasa laulma ja puusa nõksutama. “Pihtas põhjas” haaras kaasa ka kõik need, kes enne skeptiliselt olid põrnitsenud või siis oli see pigem siiras ülestunnistus esinejalt, et käesoleval kontserdil on juhtunud just kaks halba asja. Kitarr on häälest ära ja üks kurdi karv on suus :D. Publik on Eplikul alati kuidagi väga kiiresti ja lihtsalt peos. Ja lahti ei lase ta neid kunagi enne lõppu. Üllatuseks esitas Vaiko Thule repertuaarist “Liivimaa pastoraali”, mis andis veelgi kinnitust tema fantastilistest vokaalsetest võimalustest. Aga ka see pole veel kõik….
Järgmisena on on laval sünnipäevalapsed ise ning punases pluusis Sibul ei hoia end ega oma kitarri tagasi. Paar lugu 2005. a plaadilt ning siis juba alguse osas Arderi sõnadele tavaliselt lõpulugu “Lennelda priiks”. Sünnipäevalaps kitarrist Kalle Vilpuu auks tuleb ettekandmisele tema lugu “Viiv”. Publik on soe ning lavale saabub trummipõrinal sinises vakstumantlis Tõnis Mägi. Mantlit silmates meenub mulle hetkega kahe aasta tagune lausvihmas toimunud Muusik Seifi kontsert Rabarockil. Kahe solistiga kõlavad Thule üheks esimeseks looks olnud Hardi Volmeri sõnadele “Tung ja torm” ning “Muuseas”. Viimasest jääb meelde mõnusa muigega esitatud Mägi fraas "tühja sellest" vastusena Sibula eeslaulmisele. Tulemata ei jää ka Mäki Tõnni leivanumbriteks kujunenud “Aed” ja “Vägev vähk”. Esimene on minu jaoks liiga kurvameelne lugu, mida ma väga harvadel hetkedel mõista suudan. Enamasti ajab see mind vihaseks või tekitab rusuva tunde. Seega ka seekord lippasin limpsi ostma ning uudistasin heli laululava tagumisest sektsioonist. Vägev vähk- “kuid teie soove proovin siiski täita” tõstis taeva poole nii mõnedki käed ning meenus 80.- ndate lõpul või 90. alguses sellele loole tehtud video, kus väga veidras punnsilmadega kostüümis Mägi mööda lava väänles. Kui külla juhtute mu koju koju, võin hea meelega näidata :D. Vanameister on laivis endiselt rokkimisvormis ning jaksab mikrofonijalga pillutada.
Maestro lahkub ovatsioonide saatel ning ta vahetab välja Eplik- seekord siis nohiklike prillidega noorsand, kes mulle hirmsasti kedagi meenutas (pika juurdlemise tagajärjel saabus vastus järgmisel päeval- Pulp`I Jarvis Cocker)! “Öine”…!!!! Uskumatu, mida teeb ühe looga solistivahetus. Sibul on Hallaööd alati kuidagi hillitsetult ja uniselt laulnud aga see, mida teeb Eplik……woohhoooo!!! Vaiksest leppimise ja võimetusest sekkuda bluusist saab kirglik ning veidi vihanegi bluus. Eplikule omases teatraalsuses ei jää tulemata põlvili laskumised ning taevapoole tõusvad mikrofonijalad. Las käia, Vaiko esituses lubab see lugu vabalt kõike seda!
Sibul omas esituses vaatleb päeva käes olevaid kääre kaugelt ning veidi jõuetult, Eplik aga nagu haaraks need enda kätte ning viskaks kus kurat!
Nagu tavaliselt kasvab Ilmtingimata`st välja jämm, mille vahepeal tutvustatakse ansambli liikmeid. Loomulikult ei lahkuta ilma lisalugudeta ning kõlab tõenäoliselt Thule enda hümniks saanud “Liivimaa Pastoraal”. Kuskile vahepeale jäävad veel igavesti raju “Mida iganes” ning “Polaarpäev”. Taas kohtume Tõnis Mägiga. Lootsin juba, et seekord jääb vahele süldipidude soovilooks saanud “Veenus”, kuid ei. Üllatuseks toetub loo alguses tuntud kitarririfile hoopis valulik ning vaikne bluus….see võiks niimoodi ka jääda, mõtlen särades. Oleks midagi uut ning ootamatut. Aga ei, peale paljutõotavat algust peab Eesti rahvas oma veenuseid bluusrokkimas nägema nagu 20 ja enam aastat järjest nähtud.
Koosviibimise lõpetab kõikide paari tunni jooksul ülesastunute poolt üheskoos esitatud “Kassitapp”. Laval on korraga nii “isad kui pojad”. Kummardused ja Sibula kergelt kohmetud viiped “armastatud Tartule” ja ongi kõik.
ootame teid tagasi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar