Jonestown

Oled Sa kunagi mõelnud, et millisel juhul võtaksid Sa koos 900 teise inimesega mürki ning lahkuksid siit ilmast (vabatahtlikult) igaveseks? Tõenäoliselt mitte.

Mina täna hakkasin mõtlema.

Eri rassidest (60-70ndatel !) ja nö “klassidest” täiskasvanutest, vanuritest ja lastest koosnenud Rahva Templi kogukond, kolis oma karismaatilise liidri pastor Jim Jonesi juhtimisel USAst Guajaanasse, dzungli keskele, et seal luua unistuste ühiskond. Sellise loo jutustas Tartuff festivali raames religioonitolerantsi programmis näidatud dokumentaalfilm “Jonestown: Rahva Templi elu ja surm.”

Enamuse sündinust tõid meieni intervjuud inimestelt, kellest mõnedel õnnestus dzunglisse põgeneda, keda sel päeval linnas polnud võ olid pastori lähikondsed (tema mustanahaline kasupoeg). Harukordsed kaadrid sisaldasid endas ka palju originaal-pildi ja helimaterjali. Nägime isegi kogukonna eelviimasel päeval toimunud pidu, senaatori kaaskonna lennukisseminekut ning ….seda, mis oli kõige lõpus.

Küsite kindlasti, kuidas on see võimalik, et üle 900 inimese (kellest ligi 250 alaealist ning umbes sama palju vanureid) on nõus vabasurma minema ning esmajoones pritsivad vanemad tsüaniidi imikute ja oma laste suhu? Seejärel lahkuvad naised ja mehed.

Mis juhtus 18. novembril 1978 Guajaanas?

See lugu on suurepärane näide sellest, kuidas disinformeeritud, sotsiaalselt ja geograafiliselt eraldatud ühiskonnas, hakkab levima tagakiusamine ning hirm. Filmis kõnelenute lugudest selgus niimõndagi, mis viitab sellele, et algul humaansete ideaalide nimel võidelnud pastor polenud enam võimu omades täie mõistuse juures. Tal leidus endiselt järgijaskond, kes julges mitte kahelda selles, mida liider kuulutab. Enda sisimas kahtlemisest siinkohal ei piisanud. Suurepäraseks näiteks on siinkohal olukord, kus pastor Jonestownist lahkumist ei soosinud ning julgustas emasid poegi, naisi abikaasasid ja tütreid isasid lahkuda soovijaid ülesse andma. Ja seda ka tehti.

Murelikud sugulased kodumaal olid seniks algatanud vastuaktsiooni, kus veendi riigistruktuure kogu liikumise ja pastori vastu uurimist algatama. Asja lendas uurima kongressmen Ryan oma kaaskonnaga, kelle pihta järgmisel päeval peale rahulikult kulgenud ning kohalike õnnelikkust demonstreerinud pidu, (kogukonna?) mehed lahkudes lennuväljal tule avasid.

Kaaskonna hulgast 3 ellujäänut rääkisid oma kogemustest ka filmis. Vahetult peale tulistamist kutsus pastor elanikud kokku ning veenis neid, et ainukene võimalus on nüüd siit halvast ilmast lahkuda läbi revolutsioonilise enesetapu. Rahvas organiseeriti ridadesse ning kõigile jagati (“jagati”?- ellujäänud pealtnägijate tunnistused on vastuolulised) kaaliumtsüaniidi ja rahusteid sisaldavat jooki.
Terve väli täis lebavaid surnukehasid. Kolmandik neist lapsed.

Kes oli pastor Jones? Eksinud idealistist sotsialist? Valelik ja ettekavatsev võimunautleja ? Hullunud mõrvar ?

Kas üldse saab kunagi luua ideaalset ühiskonda ? Kuidas seda korraldada ja juhtida? Kas seda on vaja juhtida? Kas selles maailmas puudub vägivald ja karistused ebaõiglaste tegude eest? Kes seal ütleb, mis on ebaõiglane? Kes teab, mis on õige?

Inimene on mõistatus.

Kas Sina tahad tegelikult teada, milleks Sa võimeline oled?

Lisalugemist

La Vie en Rose ehk tänulik publik

Mome, La (2007) Oliver Dahan

Tänagem Jumalat ja Rein Kilki selle eest, et meil on olemas kino Ateena! Ometi kord näidatakse Filme! Tartuff on ukse ees ja pöff ei ole enam kaugel.

Eile nägin käesoleval aastal tehtud filmi prantsuse kuulsamaist lauljatarist Edit Piafist. Kokkuvõtlikult võiks öelda, et see rääkis elamisest, lauludest/ laulmisest, armastusest.
Väga maitsekalt kokkuseatud emotsionaalne ning Piafi eluloos hõplev pilditükk, mis kõnetas kindlasti kõiki vähegi tundvaid ja mõtlevaid vaatajaid. Lavastaja kõneleb publikuga muus keeles, biograafilist kronoloogilisust siin ei harrastata ning ei keskenduta ka kõmulistele suhetele ning lauljatari poliitilistele seisukohtadele.

Suurepärane kehastumisvõime Marion Cotillard`lt (pildil), lauljatari oleku, kõnnaku ning dramaatilisuse edasiandmisel nii noorena kui ka juba elu lõpuaastatel. Ma näpistan kedagi ja väga kõvasti, kui tema kaukasse selle eest auhinnasadu ei järgne. Cotillard olevat ka ise filmis mõned lood laulnud.

Ja Piaf ise. Habras ja õbluke. Alati must kleit, minimalistlik. Imeilusad ja graatsilised käed, äärmiselt miimiline ja emotsioone väljendav nägu. Mitte küll klassikaliselt ilus, kuid äärmiselt elav, kirglik, kaasahaarav ja sümpaatne. Alkoholi- ja lõbulembene. Kohati vanemana parajalt grotestkne. Kumisev kurguhääl. Ning need noore naise hirmunud suured lapsesilmad ….oooah!

Eluteed saatnud traagika paneb paralleele tõmbama nii mõnegi viimastel aastatel tehtud filmiga: Walk the Line (Johnny Cashist ja June Carterist) ja Ray (Ray Charlesist). Filmi esimestes stseenides, kus Piaf ameerikamaad külastamas oli, rippusid seinal Billie Holiday postrid. Eks olid neilgi sarnased saatused – üks Pariisis, teine New Yorgis. Üks veidi hiljem ning lilleõied juustes, teine hiljem ning veidi teistsuguste meeleolude looja.
Ootan põnevusega 2008 valmivat filmi Janis Joplinist, peaosas Zooe Dechanel.

Oskaksin isegi edasise elu niimoodi elada, et kui ükskord laval tuled kustuvad ning purpurpunane kardin silmade ette vajub…. võiksin seal teisel pool kõigest hingest laulda: Non, je ne regretted rien….

Rohkem ei jutusta, vaadake ise ;).
Ametlik koduleht, kus saab ka tutvuda treileriga

woke up this morning...

Tahan tagasi!

Sinna kus aeg kulgeb omas tempos ning muresid ei ole. Ainuke mure on mitte midagi maha magada. Mis tegelikult ei ole ka üldse mure, sest seal kus oled, sinna kuhu lähed, seal kõik toimubki ja on. Bluus on igal pool.

Suhteliselt esimest korda (tegelikult mitte, aga see lihtsalt kõlas nii hästi) minu 5. a AB ajaloo jooksul on mul “stabiilne rahvas”, kellega terve ürituse jooksul hängida. Mis teeb selle bluusi eriliseks mitmel moel. Kaks vahvat selli, kes enam-vähem igal võimalikul hetkel, mil oma bluusipunkris ( tänu häädele inimestele ööbusime kultuurimaja privaatkambrikeses) viibisime, jämmisid suupillil ja kitarril. Kamber oli suurepärane, kultuurimaja administratiivsetes sügavustes. Sinna viis väike keerdtrepike ja selle all oli teatrisaal! Päris suur lava ning ridasid halle kulunud istmeid! Superluks.

Line- up jäi sel aastal kuidagi kahvatuks võrreldes eelmiste aastatega. Sama säravaid tähti, kui siin varasemaltki mainitud Eugene eelmisest aastast või Daniel Eriksen üleelmisel, polnud. Kõige enam jäid meelde Delta Blues Specialil esinenud LR Phoenix (UK) (pildil), suupilliguru Steve Lury, kes ka õpitoa läbi viis. Meelde jäi veel positiivselt Jukka Gustavson oma Hammondi orelil- eks-wigwami mees soomlaste viimasena esinenud dream-team bändis. Ülejäänud asjad olid hääd, kuid kas ammu nähtud: Bullfrog Brown ning Jimmie Lawson& The Crossfire, "tantsukad" või siis.....khmmmm....keskpärased.
LR Phoenix oli nooremapoolne habe-pats-tuustiga mees, kelle sügav hääl jäi tükiks ajaks mu kõrva kumisema. Akustilisel pillil saadetud lood kõik väga sünged, kuid siiski jõulised, võrreldes Black River Bluesmaniga, kes liiga sügaval Mississippi mudas müttas ning mu meelest sinna kohati ära uppuma kippus. Liiga deep mu jaoks.

Tugevalt hilinenud! laupäevases jämmiklubis - algas alles kell 2, kuigi lubatud 23-st- täheldasin maskuliinselt ülemvõimu. Jimmie Lawson tõrjus märgatavalt lavale jämmima tulnud Läti naissolisti, kes koheselt niigi endale vokaalselt "teise viiuli" rolli võttis. Ei lasnud tal eriti üldse laulda. Miks siis üldse seda jämmiklubiks kutsutakse? Raul Ukareda (nämm!), kes ka koos Jimmiega jämmis, oligi ainult klubiõhtuks kohale tulnud. Varasematel aastatel on nad Compromise Bluega ka ikka suurel laval esinenud ja pärast koos Rutikuga kõvasti jämminud. Aga seekord siis sedapsi :) - üks mõnusamaid koosseisusid bluusiklubis.

Fuajees bullfrogi meestega tekkinud spontaanse jämmi ülesklõpsutamisel põrkusin nagidega, ning nüüd on mu vasak põlv samat karva kui parem :P. Aga tegijal juhtub niimõndagi.
Esimesel õhtul jämmiklubi lõpus läksid mu kaaskonnaks olevad vahvad
tüübid lavale ning mina pildistasin käsu kohaselt "nagu hull". Nimetasin end koheselt pullipärast nende mänedzeriks (2005 a bluusil Intsule Alaska Kalaneni resofoonilist kitra laenates see nimi tekkis)ning veendusin bluusi edenedes, et mänedzerist (häälestajahoidmise) statiiviks on ainult 2 sammu :D.

Kuidagi läkski nii, et eredamad hetked pole sel aastal mitte suurtelt lavadel, vaid jämmiklubist ning hilisööst, kus ise Kultuurimaja tühja teatrilava avastasime. Impro, Jää-äär, üht-teist veel ning imeline laupäevaöine “5 o`clock blues”. Vastsündinud lugulaul sellest, et nüüd on aeg küll magama minna.
Lisaks siis ka enne laupäevast jämmiklubi Kultuurimaja katuselt kohalikele rullnoksidele "Terminaatori" laulmine- nad lihtsalt kogunesid sellepeale kui Intsuga oma punkrokkar-lillelapse laulu laulsime ja esitasid soovilugusid :D.
Ma ei jäta mainimata, et põhilise töö neis jämmides tegid siiski Cool Water Johnson kitarril/häälel ja Lucky Lightnin` George suupillil/ kitarril/häälel. Mina, nagu te kõik teate, oskan teha veidi piiksuvat häält, tean mõningaid laulusõnu ning oskan millegi vastu mingisugust rütmi lüüa :P. Statiivina oskan ka stabiilselt seista, kitarri ulatada ja minu kotti mahub päris mitu suupilli.
Ohh, aastake veel ja siis jälle !!! Kohtumispunkt Haapsalu!

Kui ma oleksin autoomanik

Sellist iludust kohtasin 26. juulil Viljandi linnas .
Minu jaoks tähenduslik päev, mil sain uudiseid kooli vastuvõtmise kohta. Tšekake autonumbrit :).

Huumor päästab maailma...

Meenutusi Rabarockilt

Electric Six- Gay Bar

augustibluusi ootuses

Pilet juba aegsasti rahakotti torgatud, pleilisti on siginenud Canned Heati Best of kogumik, transport ja majutumine organiseeritud, 2006. aasta festivali pluus on pestud ja triigitud, keha on hakanud kuidagi imelikult kihelema ning jalad liiguvad tänaval juba iseenesest “walking pace” rütmis. Miks?

a) tsiteerin Valter Ojakääru epohhiloovat raamatut “Popmuusikast”, Tallinn, Eesti Raamat, 1983
“Neegerorjade töölaulud, spirituaalid ja bluus- need on afroameerika muusika vanimad avaldusvormid, millest on toitu saanud minstrelite muusika, rägtaim, dzäss, rock, ja – peamiselt viimase kolme vahendusel- lõpuks ka kogu meie sajandi popmuusika selle kõige laiemas mõistes. /…/ …bluus aga on oma improvisatsioonilise olemuse, väljenduslaadi, harmoonia ja meloodikaga toitnud dzässi ja rocki mõlema tekkest kuni tänapäevani.”

b) Mulle meeldib bluus. Enamasti laivis. Nii päris juured kui rockipakendis. Ma ei pea siin silmas nö klassikuid, mida praktiliselt iga endast lugupidav bluusibänd kaverdab (Sweet home Chicago, midagi Robert Johnsonilt). Minu jaoks on see hetk, emotsioon. Midagi mis on nüüd ja praegu ja mis on päris!
Gavin Kalani hip-hop bluus. Augustibluusil 2006 hiirvaikus kui Eugene Hideaway Bridges laval kitarriga üksinda laulma jäi, 2003. suvel varahommikul Riia vanalinnas mänginud tundmatu saksofonistist tänavamuusik. Improviseeritud poplugude töötlusjämm eelmisel aastal osakonna suvepäevadel kell 4 öösel. Kohapeal sündinud “Pakihoiubluus” 2004. folgi viimasel õhtul :D, noored tänavamuusikud kes mängisid Red Hot Chilli Peppersi “Under the bridge” Tallinna vanalinna tänaval eelmisel suvel kui seal üksinda aega parajaks tegin. 2004. suvel Läti bioloogide praksi külastades rongis mängitud pilli ja pullilugu "Läti naine". Jne, jne.

Kes soovib lähemalt bluusi ajalugu hoomata, siis soovitan lugeda järgmist ajakirja “Muusika”, milles seda humoorikalt ja põhjalikult tutvustab Bullfrog Browni kitarrist Andres Roots (ajakirjanikuharidusega väga andekas muusik!). Paari õuna eest võin isegi seda häädele inimestele kohe lugeda anda- see mul olemas.

Kui keegi väidab, et tegemist on surnud muusikaga soovitan soojalt kuulata mitmel korral ka Augustibluusil üles astunud Alaska Kalaneni hip-hop rütmilist soulilikku loomingut (veelparem kollektiivi The Soul Hustlers, kus Kalaneni assisteerib break-biiti luues DJ Hereill) või hankida endale eelmisel augustibluusil filmiprogrammi kavas olnud film, kus bluusi kombineeriti osavalt hip- hopiga.

Hoolimata sellest, et ürituse kesine eelarve jaksab kohale tuua ainult mõne tõsise tegija ning hulga ajatäitjatest teisejärgulisi kõrtsistaare.
Hoolimata sellest, et tõenäoliselt saab seegi kord koos Tartu, vabandust Eesti, bluusikorüfeedega kokku lugeda, mis kujuneb selleaastase “hittlooks”, mida esitavad praktiliselt kõik bändid (tõenäoliselt taaskord Mustang Sally või Sweet home Chicago või Hoochie coochie man ? Äkki on Red House`il seekord šanss? ).
Hoolimata sellest:
Kohtumiseni 17.- 18. augustil Haapsalus!
www.augustibluus.ee

kõrvadele :
www.myspace.com/thesoulhustlersmusic
www.myspace.com/alaskakalanen

silmadele:
Haapsalu vaksal ja raudteemuuseum, kus leiavad aset sel aastal laupäevased kontserdid.

Kuri proge 2007

4. augustil leidis Hiiumaal, Kuri külas Männiliiva turismitalus arendatud muusika huviliste kogunemine ehk Kuri proge. Olin varasemalt sellest üritusest kuulnud, kuid pidasin seda enda jaoks piisavalt “kurjaks”. Sel aastal saatis üks hea inimene mulle selle sündmuse kohta täpsemat infot ning see mul hamba verele võttiski. Folgilt sai leitud reisukaaslane ning niimoodi sel aastal teist korda mu jalad Eesti suuruselt teise saare pinnale astusidki. Kui ma poleks e-mailiga infot saanud, siis tõenäoliselt poleks teadnudki, et selline asi toimub, sest info liigub suhteliselt siseringis ja tuttavate kaudu ning veebist pole võimalik midagi leida selle kohta.

Mõnusal ühepäevasel üritusel viibis õhtupoolikul ligi 200 inimest, kõik ametlikult registreeritud ning käepaelatatud. Line up tundus esmasel eelkuulamisel igati asjalik ning kohapealgi suuri pettumusi polnud. Rahvast oli täpselt piisavalt ning kuigi osalustasu oli päris kallis ühe õhtu ürituse eest ( 400 kr + oma transport- aiai ai), on hind tegelikult mõistetav. See ja info jagamise viis võimaldavad hoida osalejate arvu kontrolli all.

Osalejad peamised keskealised laste ja naistega mehed ning pealtkahekümnesed progehuvilised, silmasin ka ühte teismeliste noormeeste gruppi. Ning kõik tõsised muusikahuvilised, siin ja seal oli näha kontsertide T-särke, millest ma poleks osanud undki näha, lõkke ääres progejuttu vestvad habemikud (oli ikka 1978 kui see ja see bänd Moskvas käis??), telkimisplatsil erinevatest automobiilidest kõlavad maailmanimed King Crimson, Genesis etc. Üllatuslik ja väga meeldiv oli ka eeskava: murumängude sektsioonis vinüülkettaheide ja progeviktoriin. Viimase ajal avastasin kohalikku kruusateed ning randa, seda põnevam oli tagantjärgi küsimusi kuulata ja kohe vastuseid kuulda. Midagi oleks ise ka täppi pannud, kuigi enamik küsimusi oli välismaiste esinejate kohta. Mõned näited küsimustest: Kes on Ruja loo “Avanemine” autor ? V: Erkki Sven
Tüür. Kes mängis kitarri Gollumis? V: Mihkel Raud. Millise Genesise loo meloodiajuppi on kasutatud mängimisele tulevas Ruja loos “Sügispäev”. Auhinnad olid korralikud, šampusekastidega kokku ei hoitud. Respect korraldajatele vaeva nägemast ja asjalikku viktoriini ette valmistamast!

Esinejatest olid minu jaoks kõige sümpaatsemad peaesineja Morte Macabre ning Luarvik Luarvik!! Mõningaid helgeid hetki pakkus ka Phloxi saksimängija individuaalsoolod aga üldiselt nende vägagi intensiivne free-jazz helikompott mulle väga ei istunud.
Luarvikud– meloodilised, kosmilised ning pisut ehk ettearvatavad aga ei kunagi läbinähtavad. Mihkel Kleisi Harmona orel dialoogis kitarriga ja taustal, Lauri- Dag Tüüri “kitarrijutustused” ning Silver Ulviku harmoneeruvad ja pulsseerivad rütmid. Igati arendatud ja põnevad helimaastikud!
Tartu Popi ja Roki Instituut tegi tavapärasemast kahvatuma laivi ning mõjus teiste esinejate kõrval veidi erinevast kosmosest olevat, vaimustust tekitas aga Siim Randveeru sitari!mäng kahes esimeses esitatud loos!!! Veel palun, veeeeel!
Morte`ga (sel korral saatebänd) esines ka rootslanna Emma ….., kes küll väga ilus välja nägi oma heledate kiharate ja pruunide silmadega, kuid minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Tekkis küsimus, et miks ta seal on? Kui tahta õelutseda, siis võiks arvata, et tegemist oli kellegi girl-friendiga. Laulis kõik lood rootsi keeles ning viimase loo alguses ka eesti keeles “mullu mina muidu karjas käisin”, üritades publikut kaasa laulma kutsuda. Aplaus oli küll vägev, aga noh…jah…publikust enamus olid ka mehed :D.
Peaesineja saabumise ajaks vahetati välja pillipark ja lava sai uue kujunduse. Kalavõrgud, lehma pealuud, inimese luukere ja küünlajalana funktsioneeriv kolp. Luukere ning poodud nukk. Jne….Pea 10 aastat tagasi plaadi üllitanud rootsi kollektiiv oli PEAesineja. Midagi sellist ei ole varem kuulnud, ning eelkuulates ei suutnud kuidagi ette kujutada, kuidas selline muusika ning
mellotron laivis ja Hiiumaa kadakate vahel kõlab. Aga kõlas! Rahvas läks täiega kaasa.
Kahjuks vedas tihti alt elekter ning “kõige põnevama” koha pealt katkes heli ning lava mattus pimedusse. Mehed laval ei lasknud end sellest aga häirida- panid suitsud ette, trummar jätkas rütmi tagumist ning rahvas reageeris ergutava plaksutamisega. Käsi lööd kokku ligi paar minutit, ning ootusärevus aina kasvas ja kasvas. Leidis aset ka eufooriline hetk, kus kaks neidu pimedas lava ette tantsima jooksid ning seejärel ka kohe elekter tagasitee juhtmetesse leidis!! Ja kõik jätkus pausita. Tunnetuslik, eepiline, kulgev ning kohati raskemaid helisid esile toov (oleks võinud veel karmimaks minna- mõtisklesin pärast sõbraga, et palju mõjutab kuulamisel see, kust ollakse proge juurde jõudnud. Meie “tulime” metali kaudu :P).

Aga mis ma siin ikka seletan, kel vähegi huvi eksperimentaalse roki vastu ja progemeelsust, kuulake ise. Myspace

Luarvik Luarvik
http://profile.myspace.com/luarvikluarvik

Morte Macabre
http://profile.myspace.com/mortemacabre

Ürituse viimaseks esinejaks olnud soomlaste Octopus Syngi psühhedeelilised kitarriväänamised mõjus pärast Mortet veidi lahjana, kuid lubas väga mõnusa nostalgiamomendi- hipid kaverdasid Velvet Undergroundi ja Nico “All tomorrows parties”. Sain aru kust oli pärit üks nelja aasta tagune e-kirja pealkiri- “what costume shall the poor girl wear”. Aga päevane päikesepaiste oli muutunud jahedaks augustiõhtuks ning jahedust kontides ei suutnud lõplikult summutada ka tuttavate tüüpide kahtlase väärtusega moment-liimi lõhnaline Tšehhi puskar.

hommikune “pässide” dialoog lõkkeplatsi lähedusest:
“Kuule, eile said selle viskiga ikka hakkama või?"
"Noh, ma ei leia teda nagu….. ju siis sain jah!”

Kohal oli ka vinüülimüüja ning võin nüüd uhkelt ja ausalt öelda, et olen käes hoidnud järgmisi originaale: Janis Joplin “The Pearl”, Led Zeppelin “III” ja “The Presence”. Aaaaahhhh! Käsi tiba väriseski, rahakott värises ka kui hindu kuulsin. Aga sain kontakti.

Väga sõbraliku õhkkonnaga koosviibimine! Hommikul tervitati mind naabertelgist väljuja poolt, õhtupoolikul pakuti mitmel korral võhivõõraste poolt šampust ja tuldi kallistama :D. Sadamasse hääletades kingiti mulle Zero 7 plaat! Pärisin, mis kollektiiv mängib ja autojuht ütles ning arvas pärast, et võib selle koopia mulle anda.´Mis veel tähelepanuväärne avalikku läbustamist ei olnud, läbustati väga tsiviliseeritult! Mõnusalt privaatne ning esinduslik tõsiste huviliste üritus, kohal olid need, kes seal pidid olema!

Ema viis hälli heinamaale, alleaa, alleaa

Üks kontsert mida kaua kahtlesin, kas minna vaatama või mitte, toimus taaskord Pauluse kirikus. Kahtlused tulid mitte esinejatest vaid finantsvahenditest ning sellest, et olin ETV tütarlastekoori kontserti alles hiljuti Tartu Jaani kirikus väisanud. Otsustasin, et kui ei lähe siis kahetsen pika puuga tükk aega...ja õigus mul oligi.
Saabusin õite varakult, murdsin ennast esimestesse ridadesse ja ei pidanud pettuma. Kohal oli ka Veljo Tormis ise, kes laulude vahepeal tutvustas makilt lindistusi algallikatest ning võttis mõne viisi isegi eest- lauldes oli publikule koor toeks. Ja muidugi neiud ise, 23 ööbikut, imekaunid ja igaüks erinevates rahvarõivastes! Koori kunstiline juht Aarne Saluveer, kes vaheldumisi Tormisega jutustas mõnegi loo tausta või repertuaari kuulumise ajendeid, lõi mõnusa ja südamlikku õhkkonna.
Terve kontsert oli konstantne kõrvanauding, kuid minu jaoks olid kõige suuremaks elamuseks "Lauliku lapsepõlv" ja "Laulusild", mille alleaa- alleaa mul 2 päeva järjest kõrvus kumises ning loomulikult valik kiigelaulude tsüklist. Minu ema ei viinud hälli heinamaale, kuid isa riputas kiige õunapuu otsa ja seal ma siis ise tehtud võilillepärg peas kunagi omaette kiikudes luuletasin ja ümisesin. Vahepealt leian praegugi Toomelt kiiged ülesse ;)!
Alustati lauliku lapsepõlvega, milles tekitati vägagi ruumiline heli. Osa koorist seisis külgedel ning kahel pool rõdul. Kakskeelselt kõlanud Kalevala esimeste ridadega "Laulusild" ajas väga elevile esirea kõrval istunud soome turistid, kes enne kontserti Tormise poolt esimeselt pingilt dirigendi kohalt ära aeti ning seetõttu veidi morniks jäid.
Kõlas ka lugu, mida ma juba ammu-ammu Diskreetse Mango Trio esituses olen kuulnud ning lauleleda igatsenud. Vanasti olid just noored neiud need, kes kõikse enam laulsid, see`p oli see iluaeg. Järgneva laulu kohta oskas koorijuht Saluveer jutustada, et see olla kiigelauludest selline kõige koketeerivam ning ennast näitavama iseloomuga lookene ;). Selle uhkelt ja ilusalt 23 ladvaõuna ka publikuni tõid.

Oh mu kulla kiigutajad
hõbedased hõilutajad
ärge mind kurjast kiigutage
ega valjust vaagutage
kui mina kukun kes mind maksab
pale mul maksab paari härgi
teine pale teise paari
nina nooreme hobuse
kõrvad kõrvi ruunakese
pea mul maksab Pärnu linna
rinnad maksvad Riia linna
jalad Jakobi kiriku

Veel Kadrilaulude tsükkel ja 2 osa mängulaulude tsüklist ning 5 osa lüüriliste rahvalaulude tsüklist. Lisaloona ingerisoome lauluke neiu palvest peiule, millest iga neid laulis rea või kaks ning siis lahkus "areenilt" nagu Heliseva Muusika filmis.
Vaatasin kontserdi ajal päris mitut blondeeritud tšikki, kes vabal ajal kannavad pastelde asemel kindlasti teksaminiga rannaplätusid või tikk-kontsi ning ei hoia end make up`iga tagasi. Nad tundusid nii pühendunud laulmisele ning lauldavale sõnumile. Kas tõesti elab regilaul nende hinges? Maha stereotüübid!!!

Gruusia mehed ja põhjamaine regilaul

Kuna kontserdipiletid on sellel aastal kallimad kui eelmisel, tuleb teha enam valikuid. Mõistetav on see, et iga artist on tegelikult mainitud hinda väärt (üldfilosoofilisem ja diskussiooni vajab üldse küsimus kui palju maksab elamus? Järgmine küsimus on siinkohal aga millises seoses peaks see olema leivaga?) aga mõistetamatu, et väljaspool festivali on sarnased kontserdid tunduvalt soodsama hinnaga. Kas võib arvata, et tavakontserditel on fondide ja sponsorite toetus ning piletihinnad on vaid sümboolsed? Või võib arvata, et tahetakse lihtsalt enam kasumit teenida? Ei julge mina siinkohal lõplikke järeldusi teha.
Reedeseid (27. juuli) Pauluse kiriku kontserdikülastajaid piletihind eriti ei morjendanud. Kirikule joosti päris tormi. Jõudsin kohale 20 minutit enne algust ning juba siis lookles pikk saba ukse ees ning saali jõudes 15 minutit enne algust, olid kõik kohad põrandal juba võetud. Esinejaks seekord juba kolmandat või neljandat korda pärimusmuusika festivali väisamas Gruusia meeskoor “Tbilisi”. Olen neid varemgi näinud ning seega oli tegemist taaskord vägagi teadliku valikuga. Seekord olid nad eestlastele esinema tulnud kvintetina, täiskoosseis peaks neil olema kümnemeheline. 15-minutilise hilinemise järel, et kõik soovijad ikka kirikusse ära mahuksid, ning peale miniseelikus! naiskirikuõpetaja sissejuhatust, saabusid 5 dzigitti. Mustades traditsioonilistes ürpides, nahast saabastes ja pussid vööl. Üks neist tutvustab ansamblit ja laule ning seda sulaselges eesti keeles!!! Mäletan, et sama trikiga võlusid nad publikut ka paar aastat tagasi. Juba tervitus paneb rahva huilgama, lisaks siis ka puhtsüdamlik ülestunnistus, et eesti keelt siiski päriselt ei osata. See loob kogu kontserdiks väga sooja ja koduse tunde. Esineja hoolib meist, nende jaoks on oluline, et me saaksime aru, millest nende lugudes räägitaks.
Tõmmud mehed laulavad meile kirikulaule, traditsioonilist lugu viljalõikamisest, kodumaast Gruusiast, armastusest ning tutvustavad oma rahvapille (milleks on mandoliinilaadsed keelpillid). Eraldi laulud on pühendatud kaunitele eesti naistele ning väikestele lastele.
Kvintetis on 2 bassi ning 3 tenorit. Kõik neist on võimelised olema solistid ning üksinda täitma terve kiriku oma häälega. Need mehed armastavad laulmist. Mitmehäälne, kord vaikselt ja imeõrnalt kõlav laul vaheldub tugeva ja kirglikuga. Kord trio, kord täiskoosseisus, enamasti a capella aga ka instrumentaalsaatega (enamasti akustiline kitarr!). Sõnadest ei saa aru, kuid mis sellest, palju on välja lugeda intonatsioonist ning meeste olekust.
Publik elab iga loo lõppedes ebaeestlaslikult tormiliselt kaasa ning meeskoor kutsutakse kaks korda lavale tagasi. Rahvas seisab püsti nii põrandal kui rõdul ja ei taha ega taha plaksutamist lõpetada! Kõige viimase loo algus kõlab veidi sarnaselt looga “Rohelised niidud”, peaaegu uskusingi, et tõmmud mehed on tahtnud ugrimugrisid üllatada, kuid siiski mitte. Tegemist oli ikka nende oma rahvaliku lauluga.
Mul oleks äärmiselt hea meel tõdeda, et poolteist tundi on lennanud kibekiiresti….. Kuid siiski mitte. Puutusin eneselegi ootamatult kokku terve kontserdi vältel nähtusega, keda võiks nimetada “mäletseja” ehk siis millegiga, mida tundlikuma kõrvaga inimesed kindlasti varemgi teatris, kinos ja kontserdisaalis on pidanud kogema. Kallid kaaskodanikud! Hoidke oma lõualihased ja süljenäärmed verbaalnautlemise üritustel vaos. No offence aga matsutamine ja lätsutamine võiks siiski koduseinte vahele jääda..

Sel aastal olen paadunud kirikulemb. Ka Liisi Koikson ja Helletused esinesid Pauluse kirikus. Ugalas laupäeval, aga siis uudistasin ma juba teisi artiste.
Helletuste muusika üldmulje on sama karge ja helge kui esimesed põhjamaised kevadilmad. Pungi veel ei ole, viimased purikad tilguvad sinise taeva taustal, päike väga ei soojenda aga on siiski hele ning meil kõigil on ääretult hea meel teda näha. Kõik ansamblis olevad instrumendid (kitarr, akustiline kitarr, sopransaksofon, kontrabass, flööt, torupill, pikkvile ja löökriistad) moodustavad minimalistliku terviku ning Liisi lihtne ja selge hääl ja olek sobib siia sellesama kevadpäiksena.
Regilaulud on ansamblile arranzeerinud noor kitarrist Paul Daniel. Kontrabass andis järjest mõnusaid aktsente ning löökriistade käsitlus oli äärmiselt stiilne ja maitsekas (naistrummar!). Vahvat jälgimist pakkusid ka bassist Ara Yaraljani vägagi emotsionaalsed näoilmed terve kontserdi vältel. Nagu nimest arvata ei ole tegemist eesti rahvusest mehega. Vahepeal oli mul sügav kahtlus, kas mees on endale paar viilu sidrunit põske pistnud, et ilusa mängu juures nii andunult meie mõistes “haput nägu” teeb.
Esitati regilaulutöötlusi. Mõned mis meenuvad on “Laulud pulmas õpitud”, “Kandle tekkimise lugu”, ansambel Collage esitusest tuttav “Suur Tamm”, “Ema õpetus” ning “Nukumäng”.

Soetasin endale kontserdijärgselt ka nende plaadi ning pajatan Helletustest kunagi hea meelega pikemalt.

Ethno on the road, portugaallased ja Anu Taul

Neljapäeval suhtlesin peamiselt oma sugulastega ning koos sõitsime ka Karksi kirikusse tasuta kontserdile, kus esinejad Ethno on the road. Tegemist oli 8-liikmelise erinevaid pille mängiva rahvusvahelise koosseisuga, mis oli kokku saanud Rootsis etnolaagris. Rootsi etnolaagrid olevat Eesti etno loomisele eeskujuks. Tegemist siis on rahvamuusikute kogunemisega, kus mängitakse rahvapille ning õpitakse mängima erinevaid pärimusmeloodiaid ja laulumänge- tantse. Rootsis kohtusid Norra, Rootsi, Bulgaaria, Eesti, Jordaania noored pillimehed, kes hiljem ka Rootsi tagasi kontserturneele kutsuti. Osaliselt sama koosseisuga esineti ka Karksis, lisaks veel mõned muusikud Eestist- Sandra Sillamaa torupilli ja viledega ning 2 noort poissi kontrabassi ja mandoliiniga. Esitlusele tulid pillilood erinevatest maadest ning vahepeal tutvustati inglise keeles mängitavaid põnevaid instrumente, millest kõige huvitavamad olid bulgaarlase kadulka ja rootslanna nuppviiul e nyckelharpa. Kavas oli ka mitu vokaaliga lugu, mille järgilauldavad osad olid kõik grupiliikmed selgeks õppinud! Eriti mõnus minu kõrvale oli võimsa häälega aldi Kadri Glaube ees võetud võrukeelne pala. Vähem vahva polnud ka horvaadi juurtega rootslase Allani horvaadikeelne rahvalaul Püha Jürist.
Kohalviibinuist oli enamus siiski Karksi rahvas, mitte festivaliaegsed “viljandlased” nagu esinejad arvasid ning pillide ja laulude inglisekeelsed tutvustused oleksid vajanud kõigile mõistmiseks kindlasti eestikeelset tõlget. Aga muidu oli kontsert igati mõnus ja positiivne algus festivalile!

Karksi kiriku seinad olid sinised, pehmelt öelda potisinised. Ei tea mis mind küll just sinna ritta istuma juhtus, kuid poole kontserdi pealt juhtis Eva mu tähelepanu sinisel seinal kiravatele värvidele. See oli liblikatiib. Väike koerliblikas, Aglais urticae.

Mis sellest kontserdist veel meelde jäi oli ühe lõpupoole mängitud loo pealkiri. See oli Mesileib. Kadri Glaube uuris ka publikult, et mida võis too tähendada, kuid õiget vastust ei tulnud. Nüüd tähelepanu kõik mehed- tegemist on… oma naisega !

Järgmisena võtsin ühes sõpradega osa Portugali õpitoast, kus pidi Dazkarieh laule õpetama aga meile üllatuseks pandi hoopis osalejad tantsima. Pean ausalt tunnistama, et minu põhjamaine temperament polnud siinkohal küllaldane ning sõrmede nipsutamist pole ma siiani ära õppinud. Tiba tammutud küll sai, aga erilist naudingut amatöörlikust tantsumisest võrreldes meie graatsilise õpetajannaga, ma küll ei saanud. Vähemalt õpitoas osalenud rahvahulk huilgas peale õpitud tantsu päris korralikult. Tore, et neile meeldis. Lisaks sõrmede nipsutamisele ülalhoitud kätega, tuli teises tantsus ennast ringis liikumise pealt veel ühte ja teistpidi pöörata. Alguses suhteliselt keeruline, kuid harjutamisega oleks selgeks saanud küll.
Enamus õpetatud tantse ning nende meloodiad olid pärit Portugali põhjapoolsemast osast. Lõunapoolsemast osast pidi olema üldse vähem pärimust sest enamasti seal “peetakse siestat ja magatakse palmi all”. Rahvapillidest tutvustati vahepeal kohalikku torupilli ning mingit kitarri moodi keelpilli. Tantsuõpetajaks oli grupi laulja- imeilus tõmmu pika patsiga väga graatsiline tütarlaps. Kohtasin teda hiljem veel Viljandi tänavatel käsikäes nende torupillimängijaga.

Hilisõhtul käisime sõbrannaga kultuuriakadeemia suures toas Anu Tauli kontserdil. Pelgasin veidi kava sarnasust eelmisel aastal folgi viimasel päeval toimunuga, väikseid sarnasusi küll oli aga suures osas oli kontseptsioon teisest puust. Eelmisel aastal oli band suurem, juures oli rütmigrupp (trummid ja bass) ning õekseid saatis Andre Maaker enamasti akustilise kitarriga. Seekord siis elektriinstrument, mis andis palju enam võimalusi taustahelide loomiseks.
Anu ja Triinu Taul on suurepärased näited sellest, et tänapäeval ei pea olema nais-folkartist ebamäärase kujuga ürbi ja maani undrukuga turskem tädi. Siredad, pikajuukselised, tumedates särkides ja pükstes ning etnomaiguliste metallehetega. Suurepäraselt sobivate häältega ning tõesti telepaatiliselt sõsaralikku tunnetusega- laulud sisaldasid ka improvisatsioonilisi elemente. Olen alati armastanud mitmehäälset laulu ning ei nõustu sugugi nendega, kes arvavad, et regilaulu peakski ainult ühehäälselt ning töötlemata esitama. Kahjuks ei õnnestunud osaleda Veljo Tormise “Uue regilauliku” tutvustusel, kus ta oli ise ka rahvale põhitõdesid jaganud. Nimelt ei tohivat regilaulus ka murdeid omavahel segada. Spetsialist ma küll pole, kuid tundub, et Anu pärimus-tõlgenduslikud ning iseloodud lauluseaded, sellest klauslist küll kinni ei pea. Ja parem ongi. Eestis on sündinud tõsiselt omanäoline naisartist (artistid?), kes juba kaks plaati on
üllitanud. Anu mängib kitarri, Triinu torupilli, hiiukannelt ning vilesid. Rääkimata siis mõlema ühest olulisemast instrumendist- häälest! Sõsarate kooslaulmises on väge ja mitte vähe.
Siinkohal räägiksin pikemalt ühest loost, mis ka eelmisel aastal ettekandmisele tuli ning minus sügavamaid mõtteid tekitas.
Sõnad võisid kõlada umbes järgnevalt…

Või poissi minnu puttu, või poissi minnu puut
Näpi näljatse sulase, näpi näljatse sulaas
Mul on man maaväitse, mul on man maaväits

Midagi oli vöö all ka, aga mis rauad, see mul meelde ei jäänud. Igatahes siis olla muiste neidudel olnud vööl pussid. Ja mitte ainult siis igapäevatarbeks, pussipärale täketele tegemiseks (kes mäletab, mida see tähendab, saab punkte :P) ning liha lõikamiseks vaid ka enesekaitseks. Selle loo esitusest õhkus õdede häältest viha ning Maakeri kitarrikääksutamises ning Anu kummastavatest improvisatsioonilistest ohetest hirmu. Eks mõelge siit ise edasi…mida mõnigi uhke näitsik kunagi kogema on pidanud.

üldised folgimuljed

Selleaastane folk oli mitut puhku kuidagi imelik. Arvult mu üheksas, vahepeal pole ühtegi vahele jäänud. Teine aasta, kus ma ei oska passi vaid kulgen sisekontserditel, vabal laval ja ühe päevapiletiga. Neljapäeval kesklinna kontserdipaikadesse ei jõudnud, käisin Karksi kirikus ja Suures toas. Kõige hiljem jõudsin neljast päevast koju kell 2 öösel (????), pääd purju ega nahka tantsimisest märjaks kogu festivali jooksul ei saanudki. Hakkan vist vanaks jääma :D.
Ka ei olnud sel aastal ühtegi väga emotsionaalset elamust, võimalik et põjuseks see, et mitut esinejat kuulasin teistkordselt. Laupäeva õhtul oli toidutänaval vastikult palju inimesi. Enamus neist mitte- festivalikülastajad ehk siis kohalikud jorrid ja näitsikud, kellest nii mitmedki dzinnipurk käes niisama festivaliõhku nautelesid. Näha oli ka !mitmeid persoone, kes karnevaliriietus seljas räuskasid, et mitu päeva siin veel see pidu kestab. Nähtus, mida ma varem õllesummeril olen kohanud. Aga nii ta läheb iga üritusega, mis üha rohkem ja rohkem massidesse läheb. Vabal laval juuakse juba ammu niisama, nüüd siis juba on ka toidutänaval purjus jorridel võimalik sulle ette koperdada.
Andsime sõbraga Raadio 3-le intervjuu Tallinna tänava kaupluste vahepeal. Ei saanudki hästi aru, kas need vennad olid päris või mitte. Igatahes oli nii nende näoilmest kui küsimustest näha, et nad on Pärnust Sundance`ilt võimaiteamis- festivalilt tulnud. Poindiga jutt, et miks peaks festivalile tulema neid eriti ei huvitanud. Peamine küss oli ikka selles, et miks peaks tulema, kui tasuta õlut ei anta :D. Mu kaaslanna ristiti kohe autopedeks, kui ta mainis peale minu vastusest küsimusele, et miks ei peaks tulema VPMF-le (näiteks pole jalgu all), et võib ju ka tulla autoga. Meil igatahes oli lõbus ning saime päris parajalt naeru kihistada. Aga tõesti kui need tüübid on raadiokorrespondendid, siis maitea…..:D.
Aga aitab virinast.

Midagi ägedat ka. Seda nüüd küll mina ei näinud ise, kuid head inimesed rääkisid. Nad olla näinud folgil saparozetsit millel oli silt "Uhke auto on ainult vaesuse varjamiseks". :D! Pühendatud kõigile sapakaomanikele! Õnnestus mulgi tänu häädele inimestele helerohelise nimetatud mobiiliga folgilinna saabuda.

Tahaks tõde kuulutada aga samas tahaks ma õige vaikselt omaette kasteheina kaduda

Sama vastuoluline kui eelnevad read on eelmises ja käesolevas kõneluses tegelaseks olev artist- Riho Sibul. Vaieldamatult Eesti üks parimaid kitarriste, helilooja ja lüürika autor.

Eilne (24.07.07) Ultima Thule juubelikontsert algas just neid ridu sisaldava (Villu Kanguri sõnadele?) lauluga aastal 2005. välja lastud albumilt “Ingel ja suli”. Ei juhtu just tihti, et üks kollektiiv nii kaua ajahambale vastu paneb ning ikka ja jätkuvalt publikut köita suudab. Aastal 2003 a. parimatest lugudest 1987- 2002 kogumiku välja andnud ansambel sai 2 aastat tagasi uue tulemise, kus juba ammu rahva südamesse jõudnud lugudele (loe 20 aastat samu palasid “välja kannatanud”) lisandus 11 värsket pala. Millest siis kõige tuntum eilne kontserdiavang “Tahaks jääda iseendaks”.

Ultima Thulet võiks julgelt nimetada eesti raskeroki lipulaevaks. Välja kasvanud 1986 aastal alustanud Kobrin Bluus Bändist ning bluusipõhisust jätkub täninigi. Lisaks siis tuntud eesti poeetide nagu Ott Arder, Villu Kangur ja Vladislav Korzetsi värsid ning saamegi midagi sellist, mis taas ja taas publikule hinge poeb, jala nõksuma paneb ja näpud taeva poole tõstab.

Ei ole sugugi üllatus see, et enamuse publikust moodustavad lava ees kergelt pealekahekümnesed, keskealised on ennast enamasti vist istuma sättinud. Küll aga hämmastab see, et rahvast tundub olevat vähe. Lava ees mahub vabalt liigutama ning ka õhk pole nii paks, kui ühelt rokkkontserdilt oodata võiks. Külalisesinejatena on kaasatud Slide Fifty, Vaiko Eplik ning loomulikult ei keegi muu kui Tõnis Mägi.

Slide Fifty lõbus müra-punk-rokk jätab kergelt koolipoisiliku mulje. Seda enam on mulle üllatuseks nende poolt Thule repertuaarist kaverdatud “Kolm paksu sakslast”. Aga tuult tiibadesse poisid! Mäletan teid veel sellest ajast, kui te kolmekesi aastal 2002 Tartu Laululava all kohvikus noorte bändide konkursil osalesite ning vähest publikut vahetu oleku ja huumoriga võlusite.

Millegipärast ootasin enne kontserti, et Vaiko Eplik sulandub Thule koosseisu, kuid samas ei saanud kuidagi maha matta soovi kuulata tema enda lugusid ka. Ja ma ei pidanud sugugi pettuma. Taaskord akustilise kitarri saatel nagu aprillis Johnny Deppis plaadi eelesitluskontserdil….mees nagu orkester (Väga tahaksin siinkohal meenutada Johnny Deppis toimunud kontserti, aga hoian ennast tagasi) . Üksi ning selliselt minu arvates kõige ehedam. Juuli alguses toimunud kontserdil Von Krahlis laulis Vaiko ettevalmistatud taustadele peale ning mängis ise peale elektrikitarri. Siis läks enamus auru elektroonikaga veiderdamisele, kadus palju sõnadest ning ka meloodiast. Kui Slide Fifty ajal hüppas lava ees 5 varateismelist tütarlast, siis Vaiko lavale saabudes vajus lavaesine rahvastatuks. Murelike sõnadega kitarripopp SOS e “Sylvester otsustab surra”, kõikide üksikute südamete lootuse ja parima leviala hümniks saanud “Armastus päästab maailma”, teismeliseelu fopaast kõnelev “Imelik lööve” pani mind ja paljusid teisigi lavaesiseid inimesi kaasa laulma ja puusa nõksutama. “Pihtas põhjas” haaras kaasa ka kõik need, kes enne skeptiliselt olid põrnitsenud või siis oli see pigem siiras ülestunnistus esinejalt, et käesoleval kontserdil on juhtunud just kaks halba asja. Kitarr on häälest ära ja üks kurdi karv on suus :D. Publik on Eplikul alati kuidagi väga kiiresti ja lihtsalt peos. Ja lahti ei lase ta neid kunagi enne lõppu. Üllatuseks esitas Vaiko Thule repertuaarist “Liivimaa pastoraali”, mis andis veelgi kinnitust tema fantastilistest vokaalsetest võimalustest. Aga ka see pole veel kõik….

Järgmisena on on laval sünnipäevalapsed ise ning punases pluusis Sibul ei hoia end ega oma kitarri tagasi. Paar lugu 2005. a plaadilt ning siis juba alguse osas Arderi sõnadele tavaliselt lõpulugu “Lennelda priiks”. Sünnipäevalaps kitarrist Kalle Vilpuu auks tuleb ettekandmisele tema lugu “Viiv”. Publik on soe ning lavale saabub trummipõrinal sinises vakstumantlis Tõnis Mägi. Mantlit silmates meenub mulle hetkega kahe aasta tagune lausvihmas toimunud Muusik Seifi kontsert Rabarockil. Kahe solistiga kõlavad Thule üheks esimeseks looks olnud Hardi Volmeri sõnadele “Tung ja torm” ning “Muuseas”. Viimasest jääb meelde mõnusa muigega esitatud Mägi fraas "tühja sellest" vastusena Sibula eeslaulmisele. Tulemata ei jää ka Mäki Tõnni leivanumbriteks kujunenud “Aed” ja “Vägev vähk”. Esimene on minu jaoks liiga kurvameelne lugu, mida ma väga harvadel hetkedel mõista suudan. Enamasti ajab see mind vihaseks või tekitab rusuva tunde. Seega ka seekord lippasin limpsi ostma ning uudistasin heli laululava tagumisest sektsioonist. Vägev vähk- “kuid teie soove proovin siiski täita” tõstis taeva poole nii mõnedki käed ning meenus 80.- ndate lõpul või 90. alguses sellele loole tehtud video, kus väga veidras punnsilmadega kostüümis Mägi mööda lava väänles. Kui külla juhtute mu koju koju, võin hea meelega näidata :D. Vanameister on laivis endiselt rokkimisvormis ning jaksab mikrofonijalga pillutada.

Maestro lahkub ovatsioonide saatel ning ta vahetab välja Eplik- seekord siis nohiklike prillidega noorsand, kes mulle hirmsasti kedagi meenutas (pika juurdlemise tagajärjel saabus vastus järgmisel päeval- Pulp`I Jarvis Cocker)! “Öine”…!!!! Uskumatu, mida teeb ühe looga solistivahetus. Sibul on Hallaööd alati kuidagi hillitsetult ja uniselt laulnud aga see, mida teeb Eplik……woohhoooo!!! Vaiksest leppimise ja võimetusest sekkuda bluusist saab kirglik ning veidi vihanegi bluus. Eplikule omases teatraalsuses ei jää tulemata põlvili laskumised ning taevapoole tõusvad mikrofonijalad. Las käia, Vaiko esituses lubab see lugu vabalt kõike seda!
Sibul omas esituses vaatleb päeva käes olevaid kääre kaugelt ning veidi jõuetult, Eplik aga nagu haaraks need enda kätte ning viskaks kus kurat!

Nagu tavaliselt kasvab Ilmtingimata`st välja jämm, mille vahepeal tutvustatakse ansambli liikmeid. Loomulikult ei lahkuta ilma lisalugudeta ning kõlab tõenäoliselt Thule enda hümniks saanud “Liivimaa Pastoraal”. Kuskile vahepeale jäävad veel igavesti raju “Mida iganes” ning “Polaarpäev”. Taas kohtume Tõnis Mägiga. Lootsin juba, et seekord jääb vahele süldipidude soovilooks saanud “Veenus”, kuid ei. Üllatuseks toetub loo alguses tuntud kitarririfile hoopis valulik ning vaikne bluus….see võiks niimoodi ka jääda, mõtlen särades. Oleks midagi uut ning ootamatut. Aga ei, peale paljutõotavat algust peab Eesti rahvas oma veenuseid bluusrokkimas nägema nagu 20 ja enam aastat järjest nähtud.

Koosviibimise lõpetab kõikide paari tunni jooksul ülesastunute poolt üheskoos esitatud “Kassitapp”. Laval on korraga nii “isad kui pojad”. Kummardused ja Sibula kergelt kohmetud viiped “armastatud Tartule” ja ongi kõik.
ootame teid tagasi!

või iga mugul aina leiab õige vao

Tere kallis sõber!

Taaskord panen ühe kirja teele. Seekord räägin aga Sulle sellest, mis eelnevalt eelmisest kirjast rumalat rahutust ei tekitanud, pigem sellise kergelt nukra rahu.

Kirikud on kontserdipaigana üleütlemata mõnusad. Lisaks korralikule akustikale pakuvad nad ka erilist olustikku ning annavad kohe kindlasti lisaks päris parajale mahutavusele esitatavale muusikale palju ruumiliselt juurde. Eile (18. juuli) andsid kontserdi Tartu Jaani kirikus Riho Sibul, Robert Jürjendal ning Peeter Malkov. Pillidena kõlasid flööt ning akustilised kitarrid (ka elektrikitarr), mis olid assisteeritud päris korraliku live- elektroonikaga (küll ikka meestele meeldib alati tehnikaga mängida :P, kontserdijärgselt uuritud plokid olid võimsad).

Eelnevalt pelgasin, et kontsert saab olema liiga nukker ning isegi veidi masendav. See kartus osutus küll asjatuks. Pigem oli meeleolu selline ilusalt nukker, melanhoone ...kuid esines ka kergeid naeratusehetki. Naeratusi Jürjendali ilusatest meloodiatest ning ühe esimese loo ajal Rihole suunatud "kitarriõpetajalikust pilgust ", Sibulast oma ääretult lihtsas ja kohmetus publikuga suhtlemises, minu läheduses istuva neiu ja noormehe kinnisilmsest naeratamisest ning meloodia ilust.
Algusest peale oli selge see, et flötist Malkov on selles kolmikus statistirollis. Tal oli ka 1-2 nö soololugu, kuid enamasti tuli tal taustal figureerida, millega ta ka maitsekalt sai hakkama- ja see ei ole kusjuures sugugi kõigile artistidele jõukohane ülesanne. Kontserdikavas olid enamasti Jürjendali ning Sibula instrumentaallood, kuid esitamisele tuli ka paar vokaaliga lugu. Suvemälestust igatsev "Oli õitest kirendav aas" Viidingu tekstile ning vaieldamatult minu jaoks kontserdi tipuks olnud "Kassitapp"!
Olen Riho Sibulat näinud päris palju koos Ultima Thulega esinemas ning kunagi ka koos Estonian Dream Bigbandiga (EDBB) Sadamateatris enda valitud palu esitamas. Seega polnud minu jaoks üllatuseks muundumine suure lava frontmanist kammerlikku koosseisu solistiks. Õigemini seda muundumist eriti ei olnudki seekord. EDBB kontserdil 2001 a. oli šokk päris suur kui alati käredahäälne suits hambus elektrikitarrist istus kammitult peenetriibulises ülikonnas jazzorkestri ees pukil ning laulis sellise häälega, mida ma ei arvanud Sibulast kunagi välja tulevat. Samamoodi kergelt kare kuid luunilõikavalt õrn ja valus oli tema esitatud Nick Drake`i "Riverman", mis jääb mulle tõenäoliselt veel väga pikaks ajaks meelde. Uskumatu, et see mees on võimeline sellise õrna ja igatseva häälega laulma.
Kassitapp aga oli teisest puust. Kui eemaldada elekter ja rokk jäi sellest loost järgi kümme korda enam bluusi kui minu jaoks kunagi on paistnud. Ja seda bluusi on sealt ennegi paistnud. Sel kontserdil kõlas see lugu hoopis teisiti. Tungis hinge teistpidi ning õhkas teispidist pauerit. Saatjaks kitarril löödud rütm ning Jürjendali kerged rifid väljendas Sibula hääl kiriku avaras vaikuses õõva, haiget hinge ja veel paljutki sellist, mida ma ei suudagi sõnadesse panna. Seda peab nägema ja kuulma. Minu jaoks aga said uue tähenduse Ott Arderi read "eks kõiksuse võikust igaüks põe oma jao"....

Kuidas joonistada kurbust?
Kurbusel on nii palju erinevaid tahke. Ma arvan, et selleks, et olla ausalt ja ehedalt kurb peab olema väga tugev inimene. Et emotsioon Sind masendusega ei laastaks, vaid võiksid seda meelega endasse ahmida ja tunnetada selle maailma võluvat valusust. Tunnetada elu värve selle kõiksuses. Selline kurbus on ilus. Magus valu. See on tegelikult igatsus. Õhkõrn. Millegi järele, mis ei ole sellest maailmast siin.
Lahkun oma kingadest, et tasakesi kikivarvul külmal kivipõrandal kiriku tagumisesse ossa tippida. Surun põse vastu jahedat seina ning sulen silmad. Helid kannavad mind.

---------------------------------------
Kui silmad taas avan, olen silmitsi võimsa vaatepildiga. Avarus. Punase kivimüüriga piiratud. Ainsast avatud aknast paistab puulatv ja killuke sinitaevast. Siia maailma naastes tuleb nentida, et kirik on maagiline kontserdipaik ning selle kontserdi helid sobivad siia ülihästi...

Siia lõppu aga ütleks Juhan Viidingu sõnadega:
Ma ei oska ju joonistada aga kurbust joonistaks ma nii....

Roostevaba maailm

Kallis sõber!

Tahaksin Sulle rääkida ühest üritusest, kus ma eile käisin. Kus õhku oli vähe ning rahvast kirikus koos rohkem kui jõululaupäeval. Väikelastest vanuriteni: õpilasi, tudengeid, tööinimesi, pensionäre.
Õigesti arvasid, Rein Rannap tuli klaveriga külla ning oli kaasa kutsunud superstaarisaate finalisti Taavi Petersoni, kes tõenäoliselt kindlustas teismelise ja nooremapoolse publiku rohkuse.

Vastust küsimusele, miks on Rein nii populaarne, ei tule tõenäoliselt ka Sul kaugelt otsida. Juba 10 aastat on ta tulnud eestlasele koju kätte ning teinud paljudele improvisatsiooniga pikitud juba ammu tuntud ja armastatud meloodiad nähtavaks ja kuuldavaks. Lisaks meeldejäävatele (pop)meloodiate loomisele ning populistlikele klassikakäsitlustele on Rannap väga ekspressiivne artist. Rääkimata siis sellest, et improvisatsioonilistest töötlustest tuttava viisijupi üles leidmine toob naeratuse nii mõnelegi näole.Visuaalselt nauditav on tema sisseelamine muusikasse ning pühendumine, mis pakub ühtlasi nii tsirkust kui leiba
ning samas lausa nõuab publikult: jumaldage mind!!! Tõeline kunstnik. Teatud elitaristidele tundub eelnev nüüd kindlasti eriti mainstriim ja odav. Kõigest üks poos. Aga niimoodi me seda kultuurat oma argipäeva tahamegi ju tegelikult, eksole?
Olgu (pop)kultuuri tarbimisest kirjutan kunagi kindlasti pikemalt.
Kontserdi teises pooles esitasid Rein Rannap ja Taavi Peterson esimese loodud Ruja laule. Mis ma oskan öelda. Kiriku jahedate seinte vahel viibides tekkis tunne, et Rujaline roostevaba maailm elab. Tundus, et Rannap on leidnud hingesugulase, kes suudab oma vaimsuselt apelleerida Alendrile, kuid kelles on mässumeelt ja pauerit isegi veidi enam? kui Ruja kunagises solistis. Väidetavalt oli just Rannap see, kes koolitas Alendrist Eesti esimese rokisolisti, teda suunates ning õpetades, kuidas midagi peab laulma. Nüüd on siis leitud uus noor jünger. Kindlasti mängib rolli ka Taavi nooruslik uljus, mis suunab teda julgelt eksperimenteerima ning boheemlaslik loomus, mis ka superstaarisaatest väljalangemiseni kindlustas talle "mina ise" olemise. Noormehe esinemisest kumavad läbi tema eeskujud, poosid ja uljas metsikus on kergelt Morrissonilikud ning kuub pärit otsekui Jimi Hendrixi seljast. Siiski moodustab see kõik kokku oma joone.
Kava alguses olin meeldivalt üllatunud, sest enam kui superstaarisaates kasutas siin noormees oma "päris" häält, näiteks avalaulus "Must lind". Külmajudinad jooksid mööda selgroogu alla ning tundsin kuidas "on mustal luigel nii pime, nii pime". Taavi esinemises aimatav koorilaulja taust, korralik hääleulatus mis kombineerub intellektuaalse taustaga rokimehe hingega. Ja ainult Taavi oskab Musta lindu lauldes uhhuutada klaverikaane vahele ning tekitada publikus meeletut elevust Zeppelini triumfi ajal ennast meeletusse paindesse ajades selili kukkumisega. Laul sellest muide ei katkenud ning kõlas ka lamades sama hästi kui seistes. Boonuspunkt kindlasti ka akustilise kitarri mängimise eest loos "Sügispäev".
Kergelt oli märgata ka Rannapi isalikke pilguga juhendamisi, kuid sellest hoolimata tundus, et nooruk on juba praegu vanameistrile arvestatav partner, sest mõlemast esinejast õhkus teineteise suhtes respekti.

Kõige lõpus, kui kirikutäis rahvast püstiseistes lisalugusid nõudsid, lehvitasid mõlemad esinejad päris suurte lillekimpudega- puhas rõõm, et see kena komme artiste tänada ei ole veel kuhugi kadunud. Trügisin minagi oma karikakadega läbi saali esiritta, et neid häbelikult solistile ulatada.
Rannapi kõrval lilli vastu võttes ja kummardades on noormees kohmetu. Tõsi, vara veel staaritseda. Kuid hea algus on tehtud, koostööd Rannapiga võib nimetada suureks õnnestumiseks! Jaksu ja jõudu Sulle Taavi, oma joone jätkamisel!

Üldpilti morjendas vaid lisaks seisukohale seina ääres see, et tudengile polnud sooduspiletit ette nähtud. Mõistan, muusik tahab ka elada. Elada, luua ja harjutada ka sel aastaajal, kui suvetuure ei toimu. Klaveri transportimine pole kindlasti ka odav lõbu. 150 kroonine piletihind aga peletas tõenäoliselt nii mõnegi tudengi eemale ning kokkuvõttes jäi tulu saamata.
Ruja algusaastate muusika muidugi on selline fenomen, millest rääkimiseks tuleks varuda rohkesti kirjaruumi. Seda siinkohal hetkel tegema ei hakka. Kes soovib ennast kurssi viia Ruja saagaga, leiab rohkelt põnevat lugemist http://ruja.ee/?p=biography
Lõpetuseks aga lisan siia ühe ka kontserdil kõlanud Rannapi loo Ott Arderi fantastilistele sõnadele. Kes viisi teab saab vaikselt õhtul omaette kaasa laulda ka ;)...

Rumal rahutus

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võibolla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.

Neil keda rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.

Rumal rahutus ei lase üksi olla,
rumal rahutus. (4x)

Kui rumal rahutus ei lase üksi olla
vaid ajab toast välja keset ööd.
Siis astun õige vaikselt trepist alla,
ei sega neid, kes pärast päevatööd
nüüd juba magavad ja näevad und võibolla,
ehk pole mõni neist küll iial näinud ööd.
Mis avaneb mu ees, kui jõuan alla,
kus põleb laternaid, et valgustada teed.

Et rahunenult tagasi kord tulla,
ma lähen õige vaatan seda ööd.