Endspiel, Tartu uus teater

Tartu Uus teater etendas 25.10 Vaino Vahingu elu ja loomingu põhjal kokku pandud näidendit "Endspiel". Nädal varem 18.10 toimusid Pärmivabriku töökoja talgud, kus minu silme ette taoline pilt jäi. Endspieli lavastaja Ivar Põllu etendust reklaamimas.

Väljavõte "Endspiel"`i kavalehelt:
Katrin Ruus (Pärnu Teater "Endla") (TÕNU) - eemaldatud joomise tõttu

Uuest teatrist räägime aga mõni teine kord.

Detsembrikuumus

http://www.detsembrikuumus.ruut.com/index.php?id=10467

"Eesti film ikkagi ju. Eesti filme peab ikka vaatama",
midagi sarnast ütles mulle K, kui Tartu uuest kinost Cinnamon pimedale sügistänavale astusime.

Mulle tundub küll, et esimene asi või siis teine (kui esimene on filmi tegemine), mis filmitegijatel pähe tuleb on kuidas seda müüa. Enneolematud eriefektid ja rahvuslik teemavalik on küll väga toredad, aga publik ootab lugu ja ilusaid inimesi. Võtkem detsembrikuumusest ära noor vapper blondipäine sinisilm leitnant (Sergo Vares) ning hellik leitnandiproua, kes helevalges talvemantlis Tallinna munakividest tänavatel hõljub (Liisi Koikson), mees-päästab-kallist-kaasat-õhtu ja mis siis järgi jääb.....
Ajalooline mäss, kaskadööritrikid, surevad inimesed, palju paugutamist ja muud efekte. Muudest tegelastest võrokesest kindral "vaid kindrali naine on võimsam kui kindral" Põder, kellel kehastuses Tõnu Kark hiilgava rolli teeb.
1924. aasta mässust kõneleva filmi sisse on mahutatud ka pisike integratsiooniprojekt. Peategelase Tanel Rõuguga lahingutegevuses liitub vene rahvusest noormees, kes teatab Lõugu küsimuse peale venelaste hulga kohta, et "Mina olen venelane. Nemad seal on kommunistid".

Kas ilma noorstaarideta plakatil ning ilma Liisi Koiksoni lauldud raadioeetrites kõlava filminimelise loota tuleks sama palju inimesi vaatama patriotismi kasvatavat stoorit?
Ise ka poleks läinud.

Kokkuvõttes siis hästi tehtud- hästi turundatud. Hea meelelahutus.
Eesti filme peab ikka vaatama, eksole ju.

30 aastat rokihotelli

Pildil vasakul näete minu esimest lapsehoidjat. Helipea plaadile ringe tegema ja rõõmsalt tatsus paari-kolme-aastane põnn rahulolevalt mööda mustrilist vaipa. Aastad olid siis 1983.-85. Sõnad, mida siis sai vanematele piinlikusttekitavalt tuttavate sünnipäevadel esitatud (no ei ole väga siivas kui pisitüdruk laulab, et "aita mööda saada öö", "ta pole ju su isa, kuid ta ise ei tea"), on siiani peas. Sedasama 1983.-nda aasta Rock Hoteli vinüüli sai kasutatud keskkooliaegsetel pidudel koolikaaslaste tantsutamiseks.

Pildil paremal on vastilmunud kogumikku Rock Hoteli aja- ja muusikaloost. Intervjuud ansambliliikmetega sisaldavad järgnevat: kuidas hangiti nõukaajal pille, milline oli tasustamissüsteem, reisidest ja esinemistest, pilte ansambliliikmete erakogudest, väljavõtteid Ivo Linna joonistatud piltidega sõnadevihikust, artikleid ja dokumente ajalooarhiividest. Lisaks lühike bändi kronoloogia.

"Kroolin nagu jaksan", "Kell" ja "Teesklus" vajavad siiani aegajalt kuulamist. Ja "Kohtumistund" ja "Annan alla" ja "Valges kitlis näitsik" ja "Nostalgiline" ja "Jänese boogie" ja "Üksildane rong".....loetelu läheb pikaks vist. Rock Hoteli repertuaarist on pärit ka üks minu arvates ilusamaid eestikeelseid armastuslaule "Laula mu laulu" (Rogers/ Tungal).
Mis on Rock Hoteli pikaealisuse põhjusteks? Kindlasti eestindatud tekstid, kindla suuna (rockabilly) armastus ning ühe koosseisu püsimine. Bänd ei ole kunagi salanud, et nad mängivad tantsuks ning loobunud ka väiksemates Eesti asulates esinemistest.

Rock Hoteli 30. juubeli kontserturnee on praeguseks läbi. Küsite, kas käisin? Ei käinud. Bänd, mis on valdavalt mänginud tantsuks otsustas teha 30-nda juubeli kontserdina. See on nende seisukoha pealt väga OK, aga mina oleksin pannud selga oma täpilise ratasklošš-seeliku, valged sokid ja madalad kingad ning tahtnud jalga keerutada. Ja kuigi kontserdilkäinute meelest oli Rock Hotel endiselt hoos, meeldib mulle siiski neid kujutada ette aastakümneid nooremana.

Aitäh, Mihkel Truman, vaeva nägemast ja koostamast! "Aeg meid muutnud on" on rokiajaloo salvestus ning fännile väärt lugemine :)! Kitarrist Andres Põldroo mälestuste puudumine on ainus mida ehk sellele kogumikule võiks ette heita.

Community vehicular reclamation project

Sellise klõpsu tegi Mia Kanaadas (justnimelt Kanaadas, mitte Kanadas). Aitäh :)!

Raamatud on hetkede peeglid

Raamatud on meie hetkede peeglid. Ühte ja sama teost erinevas vanuses ja erinevates eluetappides lugedes leiame sealt enda jaoks erinevaid asju. Miks on see nii? Tekst on ju üks ja seesama, küsite ehk? Sest meie loome läbi tähenduste tekkimise teksti ja tekst loob samamoodi meid. Ehk siis tähtis pole, mida sa loed, vaid kuidas sa seda loed ja millal loed.

"Ma olen küll vana," vastas Govinda, "aga otsimisest pole ma loobunud, mitte kunagi ei lakka ma otsimast, näib, et see on minu saatus. Mulle tundub, et ka sina oled otsinud. Kas ei tahaks sa sellest mulle rääkida, austatu?"
Lausus Siddharta: "Mida peaks mul sulle öelda olema, auväärne? Võibolla seda, et sa liiga palju otsid? Et sa selle otsimise tõttu leidmiseni ei jõuagi?"
"Kuidas nii?" küsis Govinda.
"Kui keegi otsib," ütles Siddharta, "siis võib kergesti juhtuda, et ta silm märkab vaid seda, mida ta otsib, ja ta on võimetu midagi leidma, midagi vastu võtma, kuna ta mõtleb üksnes otsitavale, kuna tal on eesmärk, kuna ta on eesmärgist haaratud. Otsida tähendab eesmärki omada. Leida seevastu tähendab olla vaba, olla avatud, ilma eesmärgita. Sina, auväärne oled vist tõepoolest otsija, sest oma eesmärgi poole püüdes ei näe sa mõndagi, mis toimub otse su silma all."

Hermann Hesse "Siddharta"

See hunnitu Eestimaa sügis...

Otepääl, oktoobrikuu kolmandal nädalal 2008

Inimeseks olemine

Ja ma ütlesin iseendale:

Maailm püsib idealistide najal, kes vaatavad optimistlikult tulevikku. Milleks meil on vaja küsijaid ja kahtlejaid?

Et me ei unustaks, mis on inimeseks olemine.

Naer ja pisarad.

Ole normaalne. Kasvame koos!

Ole normaalne. Kasvame koos! on Lääne-Viru noortetoa kampaania, mis on suunatud teismelistele noortele ja nende vanematele. Nende suhete parandamisele. Kampaaniat aitas välja töötada koolipoiss Mati Murrik ning see on suurepärane näide noorte kaasamisest neid puudutavasse.
Tavaliselt räägitakse noortest meedias ju siis, kui midagi on juhtunud või pigem seoses negatiivsete uudistega. Teine äärmus on edulood nendest kõrgelennulistest "vapratest ja ilusatest".
Noortele suunatud sotsiaalreklaamidki on enamasti keelamise ja käskimise peale ülesse ehitatud.
Ära tarbi narkootikume! Alkohol kahjustab sinu ajurakke, mõtle enne kui klaasi tõstad!

Seekord siis ootamatu rollivahetus, kõigile päriselust tuttavad stseenid ning värskendavad tundmatud näitlejad!

Mis võigas muusika see on?


See seelik on liiga lühike!


Tänuväärne :).
Go social campaigns!

„Ahoi“, NO99 teatri majas, 3.10.08 ehk uute lavakate esimene tulemine

Pilt www.lavakas.ee

Sarnast taktikat kui etenduses „Ahoi“ on kasutatud varemgi- ka Ojasoo kokkupandud „Asjade seis“ aastal 2004 koosnes peatsete lavakalõpetajate etüüdidest. Ma ei saa mainimata jätta, et tookord oli laval ka noornäitlejatest punkbänd ning saali pritsis energiat, ühiskonnakriitikat ja sülge. Kuid kas see ongi alati oluline?
Mõned vanemad autoriteetsed inimesed on öelnud, et noored inimesed on alati ilusad. Huvitav, kui samale järeldusele jõuab ka pealt-kahekümneviiene, kas siis on tegemist teatud küpsusega või hakkab kätte jõudma varajane keskiga? Seekord tahan näha lihtsaid lugusid, lihtsatest inimestest. Neid narratiive, mida siin ja seal on juba korratud. Naerda, kuulda laulu ja kitarrimängu ning unustada see igapäevane olen-parem-kui-naaber edukuse hüsteeria ja ühiskonnateemaline häda ja viletsus.

Käsmuteemalistest etüüdijuppidest etendus andis võimaluse tulevastele näitlejatele publiku jaoks visualiseerida, kelle jalg kui kõrgele tõuseb, kellel kasvab habe nagu vanal mehel ning kes kõige võikamat naeru suudab lagistada. Meenub Anne Veski, kes kunagi ütles, et tema juba tunnustatud lauljana nö „superstaarisaatesse“ ei julgekski pretendeerida- nõudmised tänapäeva lauljatele (ja võib siinkohal julgelt paralleeli tõmmata ka näitlejatele) on nii mitmekülgsed. Laulsid ja tantsisid kõik, hinnaalandust ei tehtud kellelegi. Tundub, et ka kõik, kes pilli oskasid mängida, said oma oskuseid näidata.

Mis oli tore? Aja möödumine - kuidas kirjanikuhärra aastakümneid kehastavaid vastavatest kümnenditest pärit kleite kandvate neiudega valssi keerutas. Fanaatiline kajakas ning nõukogude sõdureid paeluda üritav "peajalgne neiu" (Marko Lehe esituses). Mehe ja naise suhte, kui elu igikestvuse märgi, rõhutamine. Ja need laulvad mehed (naised seekord tagaplaanil), kes etendust alustasid ja lõpetasid!!!
Venima jäi koerte loetletud aastaringide möödumine ja etenduse alguses oli tiba palju tühja rabelemist.

Kokkuvõttes enesenäitamise üritus, kust ei puudunud koomika, kitarrimäng, laul ja tants. Kes selliste ootustega ka kohale läks, julgen ennustada, ei pettunud. Kes ootas avangardset lähenemist, mittetraditsioonilisi lugusid, ühiskonnakriitikat ja seksi ja vägivalda....no mis te ise pärast eelneva lugemist arvate?

Lavakunstikooli 24. lennu etendus oli omaloominguline, hoogne, romantiline ja naljakas. Noored inimesed on alati ilusad!

Enigma variatsioonid. Plaadiesitlus HUH festivali raames Tartus 2.10.08

Luarvik Luarvik Genialistide klubis esinemas. Meisterdada aitas käärivana Makkuro Kurosuke.

„Enigma variatsioonid“ - meenuvad Tõnis Mägi ja Mikk Mikiver aastatetaguses samanimelises Ugala duo- etenduses. Igati positiivne draamaelamus, võiks isegi öelda, et üks parimaid teatritükke üldse. Seega seostusid mul selle sõnapaariga vaid positiivsed emotsioonid. Genklubi baariruumis on ka pisuke turg plaadiriiulil, sealt saab mitmeid heliüllitisi omandada. Ka siin kõneksolevat. Minu mäletamistjärgi 125 raha eest.

Enigma variantsioonideks nimetab kollektiiv Luarvik Luarvik oma uut plaati, mida nad esitlesid festivali Hea Uus Heli raames toimunud kontserdil Tartus, eelmisel neljapäeval (02.10) Genialistide Klubis. Tõesti, nagu kontserditutvustuses lubati, viimaste aastate loomingu kokkuvõte see ka oli, sest kõiki (vist tõesti kõiki?) lugusid olin mina varasematel kontserditel juba kuulnud. Kohati austusavaldus vanale heale Grünbergile, kohati kostnuks nagu õhkõrnu Radari mõjusid. Solisti seekord polnud, küll aga oli bändis lisaks neiu süntesaatoril. Kes, ei tea, sest ei tutvustatud. Maispeiss ka ei ütle.
Heli ergastasid lava tagumisele seinale näidatud Okiko visuaalid. Põnevad. Vaataks hea meelega veelkord. Mõnest väiksest raamatust, näiteks luule (- või jutu)kogu illustratsioonidena. Või siis näiteks suurtelt plakatitelt kunstisaalis. Suurtelt ma ütlesin!

Mina, vanainimene, ei saa aru nendest uutest „tantsumuusika“ gurudest. Sorri, Taavi „tekno-träns-idm“ Tulev, keda enne Luarvikuid kuulda oli. Üks elektro minu jaoks kõik.
John Maussi jaoks mind aga lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jätkunud.

Igatahes on antud kontsert suurepäraseks näiteks sellest, et vahel on heaks uueks heliks ka true old school narrowminded progressive rock (niimoodi muide, defineerivad Luarvikud oma heliloomet maispeissis)!

Varemgi Luarvikutest juttu tulnud piparmynditees.
Luarvikute aja- ja arengulugu ja eri perioodide helinäidised.
Kuula Luarvik Luarvikut.

Leegitsev Sidrun ehk kui jood sidruniga teed, tõved sul ei liiga tee

Juba kevadel sai mööda tänavat käies ümisetud et „Kontorist kostab arutelu....“ või, et "Lyyyydiiiiiaaa Koiduuulaaaaa, kuivataaaaa pisaraaaaaad" :). 26. septembril toimunud Vastik Disko, kus ansambel Leegitsev Sidrun esitles oma singlit „Mao“, oli seega oodatud üritus.

Genklubi uued ruumid mahutavad oluliselt rohkem kui vanad. Tegevus käib lausa kahel korrusel. Esimesel on baar, mõned tšillimisruumid (ka suitsuruum) ning tulevane alternatiivne saal ning teisel korrusel suur saal. Kui nüüd pikemalt järele mõelda, siis sai keskkooli ajal samas saalis shapingutrenni vihutud.

Esimese korruse trepikõrvasel seinal on leitav maakaart- Genland ning mitmed muud fantastilisemadki maad ja saared. Igati vahva sisekujunduslik lahendus, kus pragunevat ja isepäi seinalt lahkuvat värvi on ära kasutatud :).

Leegitsev Sidrun ise - meeldivalt meloodiline ja mahlakalt irooniline. Mängivat küll „magusat magusat muusikat“, aga magusast magusast armastusest, mida päevast päeva leierdavad raadioeetrid, juttu õnneks ei tule. Või kui, siis läbi lõbusate vimkade, nagu näiteks loos „Mees“.

Mõned väga kõrvajäävad meloodiad ning hää kitarrisaund; andekad sõnad; laulja, kellel on häält ning soolokitarrist, kes OSKAB mängida- mida veel ühelt bändilt tahta? Ojaaa ja see kohatine biitbändilik mitmehäälsus. Rokenroll!

Tahtmatult kerkis reedesel kontserdil silme ette sarnasus Genialistidega. Võimalik, et see oli tingitud tantsutüdrukutest. Need tibid aga jäid genialiste saatnud iluviiplejatele kõvasti alla. Kole (oli see taotluslik?) 80-ndate stiilis ülinapp outfit ning frivoolne väänlemine nigu ühes korralikus aarändbii videos, iluviiplejate vaimukatele võimlemistele ja rafineeritud seksikusele paraku vastu ei saa.

Loodetavasti leidub Genialistidel nii palju raha, et külmade ilmade tulekuks WC õuepealolevast sinisest putkast majjaehitatuks upgrade`ida. Muidu naised enam klubis õlut (midagi) ei joo!

Kuula Leegitsevat Sidrunit
Vaata Leegitsevat Sidrunit vanas Genklubis