sügisball

Käisin juba nädal ja veidi rohkem tagasi sügisballi vaatamas. Mulle meeldis. Hoolimata sellest, et oli pisut hirmutatud kaaskodanikest, kes hoiatasid, et tegemist on masendva filmiga. Ei olnud kokkuvõttes nii väga midagi. Saalitäis inimesigi muheles/ naeris päris mitu korda.
Vaat siis selline ongi meie elu. Omaenda kivist linnas ei oska me olla õnnelikud.

Sügisballist on päris palju seoses nii selle auhindamisega kui ka parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerimisel “Klassile” allajäämisega kõneldud. Ei hakka mina seda siin tegema, pigem tahaksin tähelepanu juhtida mõnele väiksele detailile.

Nimelt ühele ilmselgelt kaasaegses meedias romantiseeritud kujundile. Seda tegevust harrastavad endassse sulgunud tehasetöölisest üksikema Laura , kord inspiratsioonihoos kord mustas pohmell-masenduses kirjanik Mati ning mitmed teisedki tegelased. Kas olete kunagi mõnes filmis näinud rõõmsaid või ekstaatilisi suitsetajaid (ööklubi narkouima stseenid ei loe)? Tänapäeval (kunstis )on suitsetamine saanud eksistentsiaalsuse väljenduse ja üksinduse tundemärgiks. Vaevalt on tegemist ainult selle linateose fenomeniga?

Hall udu kulgeb ruumis alati ülespoole ning meist kaugemale luues müstilise efekti ning sigareti lähedus rõhutab naiste kaunikujulisi värvitud huuli ja graatsilisi randmeid. Filmilinal lõhnamolekulid ei levi.

Kas tahate isegi sügisballi maiku keelele saada? Hoolimata sellest, et õues on väga soe ja päiksepaistelisel Toomel on võimalik päevasel ajal lehtedes sahistada, on see võimalik. Laadige endale i-podi, cd-pleierisse Sven Grünbergi “Ball” (mis ka filmi lõpus kõlas. Tugev põhjus kinos vaadata ka tiitrid lõpuni!), pange selga veidi vähem riideid kui praegused ilmaolud nõuavad, minge uidake hämarusse uppuvas Annelinnas ning unustage korraks, et teil üldse on sõbrad ja lähedased. Head jalutuskäiku!