Film Bardsongs - üks parimaid palu Viljandi folgilt

Läksin Viljandi Pärimusmuusika festivalil laupäeval Kultuuriakadeemiasse vaatama filmi gruusia pärimusmuusikast ja tantsust, aga juhtus üks neid olukordi, kus oodatu ei saanud teoks aga juhtus hoopis midagi iseäranis toredat (toredamat?). Film "Adila" ei jõudnud Batumist kohale, kuid toreda filmielamuse pakkus hoopis asendusfilmina näidatud "Bardsongs" (2011), mis korraldajate sõnul tuleb näitamisele järgmisel folkfestivalil. Soovitan soojalt seda linateost kõigile, kes naudivad muusikat, armastavad lugusid ning on loomu poolest otsijad. Muidugi ka loodus pakub silma rõõmustavaid vaatepilte, sest film on ülesvõetud Indias ja Malil. Jättes käsitlemata kultuurilised erinevused, käsitleb Sander Frankeni film "Bardsongs" seda osa inimesest, mis meil kõikidel on ühine.

Kolmest loost, mida jutustatakse vaheldumisi nii muusika kui pildikeeles, meeldis mulle enam esimene, kus peategelane ei andnud hinnaguid saatuse keerdkäikudele vaid usaldas seda. Tema arvamus saabunud ebaõnnele, mida filmis esialgu teised ei mõistnud - "ei ole (veel) teada, et juhtunu halb on", - osutus mitmeid kordi tõeks. Niisiis, usaldagem saatust, sõbrad.
Moosekantide poolt esitatud muusikapalad ning nendega vahelduvad lood pildis, olid sõlmitud kompositsiooniliselt oskuslikuks tervikuks. Kordagi ei hakanud igav ega olnud venimist. Kangesti tahaks kõik ära jutustada, aga siis poleks ju enam huvitav kellelgi filmi vaadata. Olgu veel öeldud, et lisaks saatuse usaldamisele, juhtub filmis igavese tarkuse otsimine ning iseenda ja oma lähedaste usaldamiseni jõudmine.

Neljanda loo jutustas peale filmi üks VPMF-i peaesineja jutuvestja Jan Blake, kes korraldajate palvel enda vastuse andis filmile :). Ka see lugu ei jäänud oma kaasahaaravuselt filmilugudele alla, olgugi jutustatud vaid ühe inimese poolt. Jamaica päritolu vormikas jutuvestja oli sedavõrd kaasahaarav, et kui ta rääkis mahlastest aprikoosidest, võis peaaegu tunda nende lõhna ning aimata kaugustest siiapoole kappava kaameliajaja hobusekapjade alt tõusvat tolmu. Elamus!

Põud

Vihmakõsõlõ (Riina Trumm)

Kui Saq satat, Vihmakõnõ,
ikõs` õkva kui Luuja silmäkõnõ.
Saq uhat minnu siist ja väläst
nink päästät kygõ tähtsämpäst näläst.



Mari Kalkun astub sel suvel ülesse 14.08 Käsmu Rahvamajas, Viru Folgi raames.

Rahupaik suurlinnas- Kew royal botanical gardens

Kui Brittide multikultuurses pealinnas turistimine ära tüütab, siis soovitan aega veeta ühes maailma kuulsamas aias, millel 250 aastat ajalugu ning kus siiamaani tehakse ka teadustööd. Kew Royal Botanical Garden asub kesklinnast veidi rohkem kui pooletunnise tuubisõidu kaugusel, kuid sinnajõudmine on kindlasti vaeva väärt. See on koht Londonis, kus ajaloost, shoppamisest ja rahvamassidest pisut pidetud rändurid taas saavad oma rahu ja rõõmu leida.

Botaanikaaial on väga korralik veeb. Kuna aed on nii suur ja eriti kui aega napib, tasub enne kodulehe abil enda jaoks prioritiseerida, kas motivatsioon kisub vesiroosimajja, puude otsa turnima või hoopis arboreetumisse. Maailma suurema elavate taimede koguga aias leidub ohtralt silmailu pakkuvaid lilleaedu, põnevust ja lustimist lastele, kohvikuid ja piknikuplatse, metsasalusid ning ka vaiksemaid salapaiku, kus omaette olla.

Olenevalt aastaajast on õiteilus erinevad aiad. Aprillikuises Kew`s istusin aia tagumises nurgas hulga õitsevate Bluebell`ide vahel rohus ning vaatasin, kuidas lähedalasuva Heathrow lennukid üle pea vihisevad. Seekord oli aia kaart-voldikul esile tõstetud rosaarium ning mitu teist hooaja-aeda. Keset aeda jalutasid rahulikult paabulinnud, kes end pildistavatest inimestest põrmugi välja ei teinud.

Kõige mõnusam oli seekord okaspuudemetsas, kus liike erinevatest maailmajagudest. Sekvoiametsas leidus mitu rahulikku pinki, kus silmad sulgeda ning puudele kinnitatud kõlaritest hääli kuulates kujutleda, et asudki ehtsas põlispuudemetsas. Puu on nii suur, et sinna alla võiks ehitada väiksele perekonnale sobiva koja. Okstest moodustuvad peaaegu seinad ning suur-suur sõber kaitseb ja hoiab Sind vaenlaste ja vihma eest.
Leidsin ka mitu rohelist rahupaika, mõlemas vesi voolamas. Üks luuletuse ja pingiga tiik bambusevõsa vahel ning teine ringikujuline lehtla purskkaevuga keskel, mis sisaldas metallist skulptuuri, kus vesi voolas alla meloodilise sirinaga.

Interaktiivne mängutsoon Climbers and creepers ning rada puude tipus jäid seekord avastamata. Mitte, et rohelusest väsiks, vaid aed pandi kinni, misjärel hakkas seal suvine kontsert - seekord siis Blondie live!

Vesiroos "Kew`s Slowaway Blues", Nympheae

Definitely Positivus!

Väidetavalt käis eelmisel nädalavahetusel Salacgrivas toimunud festivalilt Positivus läbi 20 000 külastajat. Ja oli küll päris tihe toidutelgis näiteks, kui hakkas laupäeva õdagu kergelt vett taevast alla laskma. Muidu jagunes mass kenasti mitmete lavade vahel ära ning tundus, et inimesi vähemgi päeva peaesinejate kontserditel, kui eelmiselgi aastatel.

Meeldiv, et Eesti artistid on jõudnud ka suuruselt teisele lavale lisaks I love you telgile. Ebameeldiv, et välitualettides puudub paber ning need on räpased. Läbi öö kestev pidu kostab kostab laagrisse ning ambaale leidub vist igas festivalitelklas (v.a Viru Folk!- ptui ptui ptui), kuid see, et lisaks laagri müügiputkast öösel tümpsu lisaks lastakse on küll üle võlli. Aga vähemalt oli tegemist küllaltki kenade joobes isikutega, kes seletamise peale, et homme jaksaks rokkida on vaja tiba magada, kenasti tümmi vaiksemaks keerasid. Siiski ettepanek korraldajatele korraldada "quiet camp" , nagu ntx Roskildes, neile kes tahavad öösel rohkem magada kui loetud tunnid. Ok aitab vanainimesejutust....

Line- up oli päris viisakas, palju toredaid briti bände ning kodumaistest artistidest lisaks Tallinn Music Week laval üles astunutele suurematel lavadel Malcolm Lincoln, Iiris ja Ewert Sundja and The Two Dragons. Kõigi kontserdid olid nauditavad. Malcolmid olid endale ehitanud korraliku laivbändi, Ewert ja Draakonid liikunud rohkem folgi suunas ning Iirisest ja tema toredast bändist, ma olen kindel, me kuuleme veel ja veel.

Kolm Positivus 2011 esinejat väärivad mu jaoks eraldi esile toomist. Britid Frankie and The Heartstrings rõõmsa indie-folk-popiga ning psühhedeelilis- energiline King Charles kelle esitusest õhkus nii aafrikarütme kui bluusrokiriffe.


King Charles tõmbas tähelepanu ka küllaltki julge lavakostüümiga - punased sametretuusid, sinine seotav särp ning smoking :). Lisaks hiigelpahmakas rastajuukseid ja pompöösne lavashow, kus Charles ronis mööda lavakonstruktsioone vähemalt 10 m kõrgusele ning mängis soolot sealt, lisavad andekale artistile värvikust.


Üks suuremaid üllatajaid oli Yoav, kelle muusikas kõlavad kokku tantsulikud biidid ning idamaised meloodiamõjutused. Ja kõik see valmib ühel akustilisel kitarril mitmete looperite abiga, mida artist laivis suurepäraset valitseb. Retsept!!! Rääkimata sellest, et niimoodi loodud tantsuline biit on palju nauditavam minu kõrva ja keha jaoks kui arvuteid- süntesaatoreid kasutades loodu. Ju siis on ikka mingid lainepikkused, mis bioloogiliselt on tajumeeldivamad teatud inimtüüpidele.


Ei saa mainitama jätta elu ilu, kui kohtad Lätis muusikafestivalil kogemata neidsamu toredaid selle, kellega sai 3 aastat tagasi Rock Werchteril Belgias trehvatud. Ja neil mõlemal onld omavahel kooskõlastamata Oasise T-särgid seljad. Olge tervitatud "Vennad Gallagherid" Siim ja Andres, kelle seltsis veetsime väga toreda I festivalipäeva!

Suurepärane suvi ja seened!

Vasakul hunnituim eine peale 2 päevast muusikafestivali ning paremal tulevane toormoos. Tänud Põlvamaa!

Ja kui ma hetkel nii väsinud ei oleks, siis oleks siin veel ka muljeid Positivus 2011 festivalist, Londoni kultuurielamustest ning Pärnu antropoloogiliste ja dokumentaalfilmide festivalist. Kuldaväärt puhkus sel aastal!
Mere ja männilõhna!

Positivuse ootuses

Eelmise aasta lätlaste festival Postivivus oli väga chill hoolimata pealesunnitud vähesest ööunest telklas. Maailmanimedest seekord mu jaoks midagi nii säravat ei ole, seega viitan omamaistele noortele muusikutele. Kui aus olla, siis on nende soulilikud käigud ning värske biit mul juba tükk aega meeles tiksunud. Loodetavasti on nad lisaks Universal Musicu stuudiotööle ka laivis arenenud. Malcolm Lincoln.

Ja eriti kelmikas on Robin Juhkentali falsett siin....

Pois o samba esta animado....

Unustage Black Eyed Peas featuring Sergio Mendes. Selles 1966 aastast pärinevas versioonis on hoopis rohkem souli ja funki. Aga tänu siiski mustasilmsetele hernestele sambat segamast hip- hopiga to "keep the` funky fresh".

Millest lauldakse portugali keeli? Seletuse saab muusikablogi kaudu brasiillasest muusikafännilt Daniel Soareselt:

"He means something like:

(Mas que nada) “No Way!”
(Sai da minha frente) “get out…”
(Eu quero passar) “…and let me pass”
(Pois o samba está animado) “because the samba is so good”
(O que eu quero é sambar) “and I want to dance the Samba”

This part of the song is like a dialogue. You could imagine two people talking in front of a Brazilian Nightclub. If we imagine this way, it is like the first person saying (not in the song, just imaginary): “This place is not good tonight” and, the second person answer: “No Way!, get out and let me pass (or, let me in) because the samba is so good and I want to dance the Samba tonight”.

http://www.thepopview.com/wordpress/2006/03/09/mais-que-nada-sai-da-minha-frente/

Ma olen ju naine

Kui Pärnu rahvusvahelisest dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalist, rannast, päikesest, lauamängudest ja toredate inimestega veedetud ajast jääb üle, võib ka Pärnu linna kaubandus-sfääri avastada.

Nii tegin minagi. Möödudes ühest kaubanduskeskusest, kõnetas mind üks reklaam.
Okei jätame selle kõrvale, et iseendale pühendatud aeg tuleks veeta muidugi shopates aga see on kohe mitu sammu edasi kaugustesse vaatavatest jahedanäolistest plakatitel poseerivatest modellidest.
Emotsionaalne. Naiselik. Südamlik. Armas. Paljude inimeste ühisosa leidev, samas nii lihtne aga sügav ühe kommertsteksti kohta. Like :).

Rõõmsat poprokki ameeriklastelt