Ootamatud teatriskäigud on sageli võrratumad kui oodatud ja pikka aega plaanitud. Niimoodi juhtus kolmapäeval kui 2 tundi enne etenduse algust kui viibisin Tartust veel 150 km eemal, kutsus hea inimene mind vaatama etendust "Ird, K ". Mõeldud, tehtud.Üks kaasahaaravaimaid etendusi viimasel ajal. Erinevad karakterid ja veidi ka erineva tugevusastmega näitlejatööd. Nero Urke Irdi-hoiak, poosid ja miimika! Läbimõeldult lihtne kujundus ning nutikas sissejuhatus ajastutesse- vahelõigud erinevatele ajastutele iseloomulikes riietes koristaja(te)ga, harjast saab "kosmoserakett"-tolmuimeja ning saateks kümnendile iseloomulik taustamuusika. Tädi Raivo jutupliiats Katrin Pärna esituses oli andekas viis jutustada Kaarel Irdi osalemisest küüditamistes.
Ird nagu eeldaks eelteadmisi ning teatriajaloo tundmist, keskealised ja 20ndates inimesed vaatasid kindlasti omajagu erinevaid etendusi, noorte jaoks jäi osa kultuurikontekstist kindlasti vaikima.
Vahvaim stseen oli Epp Kaidu juhendatud ooperi(opereti?)proov, kus Ird kohale ilmus ning kohati lavastamise üle võttis. Aga imponeeriv oli mitte sülgepritsiv agressiivne sõimlemine lauljate suunas vaid solistide esitatava laulu ajal toimuv kahe loovisiksuse omavaheline "duett", kus Kaidu ja Ird omavahel koduselt emotsionaalselt "lobisesid". Parim stseen väljendamaks nendevahelist kiindumust.
Esimene emotsioon peale etendust - tõesti üks paras enda (=teatri) naba imetlemine, et alles oli Vahingust tükk eelmisel sügisel. Aga Riho Laurisaare Päevalehele tehtud artiklis selgub, et tegemist ongi triloogiaga ning kolmanda etendusena on aasta pärast oodata lugu Hermakülast ja Toomingust. Et siis tähtsustagem teatriajalugu, seltsimehed kaasreisijad :)! Ivar Põllu on rongijuht.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar