Thomas Tulli ja Davis Guggenheimi 2009 aasta film "It might get loud" on must see kõigile, kes on vähegi elektrikitarriusku! Dokumentaalfilm toob üheks õhtuks kokku kolm eri põlvkondade maailmakuulsat kitarristi, et jagada oma kogemusi ning mängida üksteise muusikat. Igaüks omamoodi eriline ning kõigil filmis omaenda sõnadega rääkida lugu- muusikuks kujunemisest, esimestest ja praegustest kitarridest, juurtest, suurematest mõjutajatest, olulistest ammustest kohtadest. Edge`i must müts, Jack White`i kaabu ja lips ning Jimmy Page hallid lokid ja pitsilised varrukad- kõik on isiksust ja stiili väljendavad detailid.Vaimustus, valu, naer, kirg väljendumas vaheldumisi meeste nägudel kui nad mängivad oma instrumentidel muusikat. Põnevus, ühtlasi heldimus ja lapselik vaimustus White`i ja Edge nägudel kui vanameister Page alustab "Whole lotta love" riffidega ühissessioonil. Heliarhitekt Edge`i pedaalidest ja kastidest koosnev "keemiakombinaat", mis keeltelt kostuva muudab taoliseks helivooks, mida me harjunud U2 lugudest kuulma. Jack White`i Raconteursi laivil veriseks mängitud näpud, Page säravaim naeratus teda enim mõjutanud vinüülilt Link Wray lugu Rumble mängides ja paljud teisedki filmis dokumenteeritud detailid on emotsionaalsed tunnistused sellest, mida need mehed elus väga armastavad. Diggin deeper in rock`n`roll.
Filmi tegid rikkamaks ohtra dokumentaalmaterjali (fotod, videojupid, vanad helindid) ning vahepeal ka joonisfilmi kasutamine. Page vaatab peamiselt minevikku ning Edge jääb kuidagi kaugeks. Kõige isiklikum on Jack White lugu, samuti kogu tema väljanägemise ning dokumenteerimise stilistika (kaabu, aastakümnete tagune automobiil, maapiirkond, vana kohver). Eriti mõjus oli duett iseendaga väikse poisina ning poisi sümboolne kohvrisse pakkimine filmi lõpus. Ning muidugi tagasipöördumine juurte juurde. Son House`i a capella "Grinnin`in your face" enda lemmikuna mängimine vinüülilt, seejärel süngemõtliku White`i ("One man against the world" nagu ta just Son House kohta ütles) 10sekundiline jalutamine kuivanud rohu taustal- see oli filmi kõige hingeminevam tervikstseen. Selle hetke vastu polnud Page ja Edge`i identiteedi- ja loomingukriisidel midagi panna.
See hingeminevaim stseen andis kätte ka filmi nõrga kohta- tempo ja tihedus. Kohati oleks soovinud vajutada puldil pausi nuppu, et eriti eredaid hetki korralikult sõõrmetesse tõmmata ning seedida, kuid uus stseen tuli liiga kiiresti peale.
Kokkuvõtlikult: emotsionaalne, kahtlemata kirglik ning kirgastav. Muusikasõpradele kohustuslik!
Filmi lõpus esitatakse ühiselt "The Weight". Keegi ei lahku kinost enne tiitrite lõppu.
5 kommentaari:
Kunagi veebruaris oli Raadio 2-s filmi promosaade, kus oma kitarridest ja muusikuteest pajatasid Vaiko Eplik, Allan Vainola ja Jaanus Nõgisto. Seda oli ka väga äge kuulata.
Niuts....mis selle saate nimi oli ja kas see on järelkuulatav ???
3. veebruari "Kuulderaadius" (alates 2. saatetunnist). Ma ei tea kindlalt, kas enam kuulata saab, aga võid siit proovida:
http://r2.err.ee/kuula?saade=255
Film oli vist hea, aga üle poole tunni ma seda ei vaadanud,igavust tikkus peale - no lihtsalt ei tõmmanud käima.. Võib-olla oli minu jaoks harjumatu vaadata, et kõik tegelased olid seal kained ja kuidagi liiga ontlike kodanike moodi:) The Doors by O.Stone -- raputas selle eest kõik meeled nii segi, et tõmbasin peale filmi endale kõik J.Morrisoni teosed ja mitu kuud oli The Doorsi maania peal..
Postita kommentaar