Samal ajal kui vastalanud kevad üllatab meid Taaralinnas valuvihma ja äiksega on Ateena keskuses lõppemas visuaalse kultuuri festival Maailmafilm.Juhtusin täna päris juhuslikult vaatama Ateenas linastunud, siin ja seal festivalidel näidatud, filmi "Mawla pulm" (La Boda de Mawla). Kohal viibis ka filmi hispaanlasest autor Zoltan Enevold, kes peale tunniajast filmi moderaatori ja publikuga diskuteeris.
Mawla on mees, kes 7 aastat Euroopas elanuna otsustab abielluda oma kodumaa traditsioonide järgi ning naise võtta Bangladeshist. Kultuuriliste erinevuste erilisusest rääkimata, tegi filmi väga eriliseks autori füüsiline lähedus kõigele toimuvale. Enevald viibis kogu naise otsimise ja pulmade planeerimise ning pruudi Hispaaniasse saabumise ajal peategelasele väga lähedal ning sai oma kaameraga olla tõeline emotsioonide peegel. Peigmees oma tundeid enda perekonnale poleks saanud jagada, kuid hispaanlasest "sõbrale" küll. Ja see ometi teeb ühe dokumentaalfilmi heaks. Hoolimata sellest, et peiu närvilisuse-emotsioonid tunduvad küllaltki leebed võrreldes põhjamaade dokkide kõikvõimalike emotsioonikaamosetega.
Kogu naisevõtu protsess, kus olulisem tulevaste abikaasade tutvusest ning läbisaamisest on see, kas nad meeldivad teise poole perekonnale, on meie individualistliku kultuuri mõttes muidugi veider. Samuti kosimisse ja pulma kaasatud sugulaste hordid, rituaalid, riietus ja ehted. Aga kõigest sellest aimub kui huvitav ja (kultuuriliselt) mitmekesine on elu Maal ning ka oma igapäevases piiratuses tuleb püüda seda mitte ära unustada.
Kultuuriantropoloogiline põige varakevadisest parasvöötmest päikselisse Bangladeshi oli ülimalt värskendav.
Mawla on mees, kes 7 aastat Euroopas elanuna otsustab abielluda oma kodumaa traditsioonide järgi ning naise võtta Bangladeshist. Kultuuriliste erinevuste erilisusest rääkimata, tegi filmi väga eriliseks autori füüsiline lähedus kõigele toimuvale. Enevald viibis kogu naise otsimise ja pulmade planeerimise ning pruudi Hispaaniasse saabumise ajal peategelasele väga lähedal ning sai oma kaameraga olla tõeline emotsioonide peegel. Peigmees oma tundeid enda perekonnale poleks saanud jagada, kuid hispaanlasest "sõbrale" küll. Ja see ometi teeb ühe dokumentaalfilmi heaks. Hoolimata sellest, et peiu närvilisuse-emotsioonid tunduvad küllaltki leebed võrreldes põhjamaade dokkide kõikvõimalike emotsioonikaamosetega.
Kogu naisevõtu protsess, kus olulisem tulevaste abikaasade tutvusest ning läbisaamisest on see, kas nad meeldivad teise poole perekonnale, on meie individualistliku kultuuri mõttes muidugi veider. Samuti kosimisse ja pulma kaasatud sugulaste hordid, rituaalid, riietus ja ehted. Aga kõigest sellest aimub kui huvitav ja (kultuuriliselt) mitmekesine on elu Maal ning ka oma igapäevases piiratuses tuleb püüda seda mitte ära unustada.
Kultuuriantropoloogiline põige varakevadisest parasvöötmest päikselisse Bangladeshi oli ülimalt värskendav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar