Ürgmees mõtleb, miks tema naine niimoodi teeb

Käisin minagi vaatamas Jan Uuspõllu monoteatrit, Rob Beckeri „Ürgmeest“. Ja kartsin päris koledalt. Kartsin koledaid klišeesid, mida pakkus eelmisel suvel Merle Palmiste Peep Pedmansoni kirjutatud näidendis „Kuidas dresseerida meest“. Et mehed on sead ja naised ussid ja nii edasi. Kati Murutari „Mina naine“, Rakvere teatri repertuaarist tõstis naised märtristaatusesse ja oli kergelt hüsteeriline, samamoodi hädaldamise ja ärapanemise elementidega. Peale selle, et peaosalisel Ülle Lichtfeltil on fantastilised jalad ning 25-aastase figuur midagi muud märkimisväärset sisust ei mäletagi. Üllatuslikult sugudevahelist ärapanemist, millest kubisevad kõikvõimalikud sooteemasid lahkavad foorumid ja artiklid, Ürgmehe etenduses aga ei pidanud taluma.

Uuspõllu karakter ütles näidendi alguses tabavalt et „vanasti mehed ja naised austasid üksteist, aga see oli väga ammu“. Tema ürgmees ei vedanud naist juukseidpidi koopasse, vaid kaitses oma peret ja hankis toitu. Kas me üldse suudame kujutada ette ürgmeest, kes armastab ja hoolib (niipalju kui mammutite küttimisest aega üle jääb, kui jääb) või tekib meie silme ette siiski eelmises lauses mainitud esimene mälupilt?

Algaines kiviajast, näited tänapäevast ning sellised, et samastavapanevalt suunasid nii saalisistuvaid mehi kui naisi naerupahvakutele. Naersin minagi. Lõbus oli ju. Võrdlused nagu näiteks korilane ja kütt, mida küünikud nimetaksid üübernaiivseteks, olid tegelikult oma lihtsuses andekad ning ülekantavad mitmesugustele situatsioonidele. Samastun täitsa vabalt.

Tundus, et tekst pole praegusel kümnendil kirjutatud- „seksi ja vägivalda“ oli vähe. Samuti puudus täielikult homoteema. Internetiotsing näitab, et tegemist 90-ndate alguses kirjutatud tekstiga, mis Broadway`l etendus 1995.

Samas ei saa üle ega ümber soorollide stereotüüpsuse teemast. Kõik on etenduses pudistatud detailideni arusaadavaks- ise peab niipalju vaeva nägema, et leiad situatsiooni oma elust millega laval toimuvat siduda. Need meile pealuu sisse kulutatud stereotüüpsed mütoloogiad aitavad kaasa sellele, et noored isad küsivad jätkuvalt „väeh, mismõttes isapuhkus?“ ning mõned naised tunnevad end imelikult kui neid šoppamine ja uued kosmeetikumid eriti ei eruta. Ainus millega ürgmees oma progressiivsust üles näitas oli see, et ta mõtles, kuidas ja miks tema naine mõtleb ja käitub.

„Ürgmees“ ei ole intellektuaalne raketiteaduse-potentsiaal ning keeruline oleks ka selleks samatasemelisi variante leida teemal, mida on viimase kümnendite jooksul söögi alla ja söögi peale leierdatud. Selleks, et Simone de Beauvoir`ga võrdväärset dialoogi pidada, on kahtlemata muud üritused. Jätkem kõrvale stereotüüpide põlistamine ning kõikvõimalikel areenidel peetavad sugudevahelised lahingud. „Ürgmees“ on puhas meelelahutus, mille pärast ehk oleme pärast veidi paremad inimesed, sest püüame enam mõista oma partnereid ja armastatuid.