pühapäev, 15. märts 2009

RaudSaller- peaaegu nagu päris


Mihkel Raua raamatust "Musta pori näkku" on saanud bestseller. Tõenäoliselt samast nähtusest lähtuvalt on kokku saanud kontsertsarjaks vanad sõbrad Mihkel ja Hendrik, et ülistada punki ja metalli ning muid nähtuseid, mis neid kunagi muusikat tegema on inspireerinud.

Tõelise muusikahuvilise jaoks on maiuspala teada saada, millisest loost sai kõik alguse (Dead Kennedys- Too drunk to fuck), millist muusikat pidi Mihkli ema Aino Pervik mõnel perioodil liiga tihti kuulama (Black Sabbath) ning mida mehed arvavad Trafficust.
Me armastame neid pompöösseid poose, iroonilisi järeldusi nooruspõlve meeletuste ja lolluste kohta, umbe-edevaid küütlevaid kitarresid, humoorikaid minevikumüüte ja muusikapalu, mis kannavad kas lavalolijate või meie enda jaoks juba kinnistunud tähendust. Singer- Vingeri "Ära jahtu", Generaator M`i "Disko pole oluline", Smilersi "Lähme sõidame" on piisavad näited. Kava aga õnneks keskendus enamuses kaveritele ja meeste varasemale- vähemtuntud loomingule. Suurepärane särtsakas sissejuhatus- Eno Raua "Musta pori näkku" ja ainumõeldav lõpp- kõikide vananevate punkarite ühishümniks saanud Sex Pistolsi "Anarchy in the UK".

Kui me unustame ära, et tegemist on keskealiste "kiilaspäiste meeste" mängitud pungiga ning Geneka primitiivne "Käed" on arranzeeritud lavalolevatele pillimeeste tasemele enam vastavaks. Kui ma ei mõtleks, kas Raua jalgade alt lennutatud tool maandus spontaanselt paraja kaarega ja parajale kaugusele temast ohustamata trummarit, või kujutan Rauda seda trikki keikkadele eelnevalt korduvalt ja korduvalt harjutamas. Siis oleks tegemist nagu päris kontserdiga.
Samas Raua ja Salleri akustilise kitarri saadetud lauldud read "I wanna be anarchy" ei kõlanud turvalise tugitoolipungina, vaid pigem küpse sugestiivse pungihümnina.

Hoolimata sellest, et Rauas ja Salleris on küllalt vunki ning lavalt pritsib kohati sädemeid, on toolid Paide kultuurimajas istumiseks ning püsti tammusid rokirütmides vaid mõned üksikud isikud rõdul. Kiljuvaid tütarlapsi oli ka suhteliselt vähe, üks meeletu rõdul leidus aga tema oli tõenäosusteooria kohaselt, jälgides kiljumisintervalle, suhteliselt pilves.
Nostalgiakontsert. Ja ma ei kohe mitte üldse öelda, et mulle sellised nostalgiakontserdid ei meeldi.

Mihkel Raud, muide, arvab siiani, et ta ei oska laulda. Kontserdil "Shine on"`i eestikeelset versiooni "Kus kulgeb kuu", mille on Ines kuulsamaks laulnud, kuulates ma pigem väidaks tugevalt vastupidist.
Panen Inese versiooni siia juutuubi abiga. Eestikeelsed sõnad pole minu arvates väga õnnestunud, seega soovitan keskenduda meloodiale või otsida välja Mr Lawrence 1995 aasta album "Swing" ning valida viimane lugu :).



Ja kui vajad meeldetuletust, millega Mihkel Raud Eesti muusikas üldse on hakkama saanud (Lääne püünele pürgimisest loe siit), siis vaadake seda videot:

1 kommentaar:

Makkuro Kurosuke ütles ...

Kaks ülikondades meest mõõdutundetult kontsertilinna kiitmas, Mihkel Raud, kes ei mahu kohe kuidagiviisi oma tooli peale ära, ja lõpuks selle hoopis trummikomplekti ette veeretab, natuke liiga hästi mängiv taustakoosseis, ja pisut Eesti punkroki ajalugu kahe tunniga.
Kusagilt ajusagarate vahelt imbub veel välja instrumentaalis tinistatud Salleri kirjutatud ning Kerli Padari eurovisioonitud "Partners in Crime", ning äratundmisrõõm ja teadmine, et kui lavale tuuakse noodipult, siis tuleb juttu Singer Vingerist, Pära Trustist, Turistist (heal (pahal?) lapsel mitu nime), ja tunne, et "tegelikult ma tean seda kõike", mis teebki sellest kontsertist vist hea nostalgiakontserti.
Ainus moment, kus tekkis küsimus "Miks?", oli siis, kui Raud Salleri korraks hülgas, mispääle viimane ühe imala ballaadi esitas. Õnneks ei suuda ma sellest loost enamat meenutada, kui et see oli.
Lõpetuseks kõlanud "umbluuged" versioon pungihümnist hõljub veel praegugi, neid ridu kribades, üsna selgesti mälust esile.
Punktiks "i" peale oleks nüüd veel see, kui sellesuviseks Raba Rockiks tuleks kokku Generaator M.