60-s coming back

Camera Obscura - kuuekümnendate mõjuline rõõmsameelne tänapäeva pop :).

"Ruja": rokkooper või muusikal?

pilt www.vanemuine.ee

Augustis "Ruja" vabaõhu etendust vaatamast tulles keerles minu peas päris mitmeid mõtteid. Kirja panna ma neid kahjuks siis ei jõudnud/ viitsinud, sest koheselt oli võimalik jälgida etenduse arvustusi kõikvõimalikes ajakirjandusväljaannetes ning nii mõnedegi minu mõtete kokkulangemine kriitikute omadega tekitas tunde, et mul pole enam midagi öelda. Nüüd aga jõudis etendus teleekraanile ning märgin üht-teist ülesse .

Vanemuine on oma kohaliku rokiajaloo interpretatsiooni nimetanud rokkooperiks, kuid pigem andis see siiski pop-muusikali mõõdu välja- toites publiku ootusi Ruja- legendist ja ajastunostalgiast, mängides tuttavat muusikat ning pakkudes originaalset lavakujundust ja põnevat videotehnika kasutamist. Loomulikult nagu igast suvisest etendusest ei puudunud ka "laadanaljad" (Rannap saab kultuurivalitsuses peksa, alasti tüdrukutega duši alla minek, suhuvõtt). Priit Võigemast on rohkem Rannap, kui Rannap ise ja laulab nagu noor jumal .Risto Kübar on usinalt õppinud ära Nõgisto laulumaneeri ning kitarristipoosid. Vaid Alender jäi kuidagi üheplaaniliseks, kuid ehk on see tema soololaulude mõju, mis selles etenduses sunnib tema karakterist enam sügavust otsima. Vaid üks stseen, milles seda aimata võis. Alender laulab esiplaanil "Teisel pool vett" ning tagaplaanil käib pöörane läbu ja pidu, mis laulu sisuga moodustab kontrasti, kuid samas tõmbab tähelepanu erinevate osatäitjate tegevust jälgima.

Mõnevõrra häiris mind julge sümbolitekasutus. Rujat võib küll meie oma Led Zeppeliniks nimetada, aga niimoodi kahte kollektiivi omavahel samastada/ võrrelda on siiski meelevaldne. Samas taaskord nagu lause esimeses pooles öeldud peitub siinkohal lihtsustatud sõnum: Ruja= Eesti Zeppelin. Etenduse lõpufaasis ilmselge viide püha õhtu söömajale, kus pikajuukseline Alender korraga laua keskel istudes "Jeesuseks muutub"???? Mina ei suuda seda kuidagi tõlgendada, see tundub lihtsalt puhas intrigeeriv lahmimine, aga samas muusikalile ei peaks seda ju ette heitma.

Üks kibe maik "Ruja" juures on see, et vaid pelgalt mainimist leidsid mõned lood, milleta Ruja-legend on palju vaesem. Ja need lood ei ole Rannapi sulest. Näiteks Nõgisto "Üle müüri".

Teine kibedus muidugi on see, et kas ainuke võimalus teha ansamblist Ruja teatriteost on selline vorm nagu Vanemuine sellele andis? Muusikalist suvine kogupere-etendus. Ootaks tulevikult huviga ka alternatiivseid interpretatsioone. Süvitsi minevamaid, palun, sest seda kindlasti eesti parimate poeetide loomingut kasutanud kollektiiv väärib! Liiatigi, et siinkohal "Ruja" muusika mõjukusest rääkida oleks juba klišee.... :).

ja pisikesse sapernakki ....hopp!

Ei suutnud vältida kiusatust siinkohal tsiteerida näidet Jaan Krossi vaimukast keelekasutusest, mida sõbrad rõõmsalt ka tänapäeva situatsioonidesse inkorporeerida võib :).
Kas tegemist on kirjaniku loova sõnaloomega või ajastutruude käibeväljenditega, oskavad ehk keeleteadlased kosta

"Balthasar ei võta ennast ilmaski purju, ei ka kergesse jopastusse, isegi mitte, nagu "Rohelises konnas" öeldakse, pisikesse sapernakki. Aga veinilonksu pilku- ja vaimuselitavat mõnu naudib tema hea meelega".

Jaan Kross, "Kolme katku vahel", lk 845
Kirjastus "Eesti raamat", Tallinn 1985

Kolme katku vahel

Vahetult enne jõule sulgesin kurbusega 980- lehelise raamatu kaane. Raamatu lõpp polnud niivõrd kurb (kuigi jah, pisara lõi lahti tõesti), kui kurb oli see, et raamat, mis truult minu öökapikaaslaseks ligi kuu aega olnud, sai läbi. Jaan Krossi "Kolme katku vahel" pakkus mulle midagi, millest olin juba mõni aeg puudust tundnud- nimelt ei ole aastaid lugenud raamatut sedasi, et unustan end öösse lugema ja kuidagi ei saa pidama. Viimasest aastakümnest pärit teosed kuidagi seda kvaliteeti pole minu jaoks kandnud. Ehk ma pole lihtsalt õigeid raamatuid üles leidnud?

Ausa seltskonnakroonikahuviga väetatud kodanikele ja noortele ajaloolise romaani, kui igandi , pelguritele ütlen, et iha, seksi ja vägivalda on ka selles teoses (kuidagi ilma tänapäeval ei saa, no eksole). Väljenduslaad ning käsitlus on aga miskit veidi teist, kui ajakirju lugedes harjutud kogema. Aga mitte sellele ei tahtnud ma tähelepanu juhtida. Mulle sümpatiseeris kirjaniku oskus oma situatsiooni-, looduse- ning olustikukirjeldustega lugeja totaalselt enda loo rüppe meelitada. Lisaks see sügavus, millega saime piiluda inimeste mõtetesse intiimsetes küsimustes nagu näiteks inimese ja jumala suhted ning sisemise tõe otsingud.

Balthasar Russow elu-, kroonika- ja aja lugu on kaasahaarav ja paeluva keelekasutusega. Lauseehitusega, misvahepeal nii täielikult minu autokommunikatiivsesse kanalisse hakkas, et mõtlesin samas rütmis, kuis Jaan Kross oma laused raamatusse lükkinud.

Julgelt soovitan ajaloolist romaani ja klassikat lugeda.

Veebiotsing leiab, et 1970 on Krossi romaani järgi ka samanimeline film tehtud. Kes on seda näinud või teab, kust saada, jätke palun märk.

Ära kingi asju, kingi emotsioone!

http://joulutunne.blogspot.com/2008

Väike formaalloogika igas päevas

Kui muusika narratiiviks on meloodia ning (suured) narratiivid omased eelkõige modernismile, kas siis trance ja techno on postmodernistlikud ja nende stiilide fännid postmodernistid?

Taaskasutame 90-ndate poppi!

90-ndate Eesti pop on teenimatult unustatud. Viimasel ajal on tänu raadiosaadetele, intervjuudele, artiklitele välja kaevatud erinevaid kodumaiseid kooseise seitsme - ja kaheksakümnendatest ning toona eksisteerinud "rokiajalugu" on lõplikult rehabiliteeritud. Viisteistkümmend aastat tagasi aga vaatasid praktiliselt kõik lääne poole ning mingist omamaisest muusikaajaloost polnud avalikkuses eriti juttu.

Täna tõi mind pleier kunagisi kodumaiseid hittlugusid mängides ideele, et nii mõnigi neist väärib enamat kui ajaloo prügikasti sattumine. Miks ei võiks luua uusi esitusi 90-ndate hittidest tänased poplauljad? Käesolevaga pakungi välja mõned kunagised hitid ning nende potentsiaalsed esitajad. Olge teretulnud rida jätkama...

Kiired autod, kenad beibed ning palju raha. Ja ka neile meeldib olla tüüne!
Must Q lugu "Karm Liin" sobiksid seega esitama viimaste aastate kõige khhkkmm alfaisasemad mehed - Tanel Padar ja The Sun. "Tõsta üles käed ja karju, et on hea! "

Mr Happyman- "Las mina proovin siis ka". Koit Toome ja Maarja-Liis Ilus laulaksid sellest konventsionaalse ballaadi. Suurepärase klubihiti võiksid sellest kujundada aga Tanja Mihhailova ja Mikk Saar. Puusanõksutamine neil kindlalt käpas ju ning skättimine oleks Miku jaoks kindlasti uus ja huvitav väljakutse.

Kunagi põksus minu süda Tartu laululava kontserdi kolmandas reas seistes vaid Alar Aigrole. Seega ei saa üle ega ümber The Tuberkuloitedist. "Põhjamaa neid" - väärib uusversiooni mõnelt uuelt tütarlaste südameid võitvalt lembelaulikult nagu näiteks....eeee.....eee....on meil mõni selline? Rolf ei lähe arvesse! Ahhhaa. Margus Vaher lisaks kindlasti tiinirokkarite õhkav- unelevale lüürikale bluusilikku särtsu. Või äkki saaks Põhjamaa neiust hoopis kirglik tango?

Bläck Rokit- "Triigin Viigid".
Au esitada seda kergelt soulilikku saksofonisoologa lugu annaks raudselt Vaiko Eplikule, juhul muidugi kui ta Jaan Pehki kaasaks :). (Kujutan juba ette seda falsetiga lauldud vahefraasi "sõber luges kord kokku sai üle saja!")

Kindlasti ei saa me unustada kollektiivi 2Quick Start, kelle nii mõnedki hitid õpilasi koolidiskol meeletuks ajas ning kisama pani, et neiu mustas kleidis tantsiks veel ja veel. Aaarrändbiii räägitakse viimasel ajal popp olema, miks mitte võiksid nii mõnegi 2QS loo järgi rütmides väänelda Lauri Pihlap ja Soul Militia. Näiteks seesama "Neiu mustas kleidis" ehk siis uusversioonis "The girl in black dress". Või siis äkki hoopis "Nii kuum on tunne"?

Võsa Pets muudaks Kanal 2 veel popimaks kaverdades Onu Bella kunagist hittkaverit - Ma võtsin viina.

Julgemad aga võivad 90-ndad meenutada siit. Kuid ma rõhutan, ainult julgemad:

mustvalgest värviliseks

Suurepärane stilistika, kas pole?

Saatana Inglid (2007)

Casablanca on geograafiateadlikele tuttav kui Maroko pealinn ning kultuuriteadlikele kui film, milles Humprey Bogart 1942. aastal oma armastuse ohverdab. Aga kas keegi on kuulnud ka Casablanca 14-st?

Tõenäoliselt mitte. Tegemist 14 noore muusikuga, kes 5 aastat tagasi (2003) Marokos arreteeriti metal ja hard rock muusika kuulamise, esitamise ning sellega kaasaskäiva eest (rõivastumisstiil, plaatide omamine, metal- sümboolika) ehk siis süüdistatuna satanismis ning ühiskonna usuliste alustalade kõigutamises ( islamiusu vastasus). Omavoliliselt pandi neile politsei poolt süüks ka narkootikumide tarbimist, homoseksualismi, kasside keetmist ja vere joomist ning muid meile, filmivaatajatele, kellele just tutvustatud ontlikku metal-sõpruskonda, lõbusana tunduvaid detaile.

Linateos „Saatana Inglid“ (2007), mis põhines tõestisündinud sündmustel võimaldas meil pilku heita ühe ühiskonna väärtusheitlusesse, kus islamitavad kombineeruvad demokraatlike väärtustega. Selle filmi peategelastel läks hästi. Nende omaksed omasid piisavalt ettevõtlikkust ning läbi tuttavate advokaatide, ajakirjanike ning huvitatud poliitikute tööle, vabastati nad trellide tagant.

Filmi lõppedes saime tiitrina jooksvast sõnumist teada, et 2003 aastal lasi end õhku 14 islamifundamentalisti, viies endaga kaasa hulga tavakodanikke (45?).

Tartu linastusel oli kohal ka filmi autor, kes publiku küsimuste suunal valgustas veidi filmi telgitaguseid. Saime teada, et rahastust oli keeruline saada ning teda toetas teletuttava abiga kohalik kommunistist kommunikatsiooniminister, justiitsminister seevastu proovis autorile kaikaid kodaratesse loopida. Valitsushoonete esised meeleavaldused filmiti kümned meetrid eemal ning vanglastseenid võeti ülesse koolihoones, sest vanglasse filmima peale esimest võttepäeva enam ei lubatud. Kohalikul näitamisel kärpis filmi tsensuur (kui ma nüüd keeleliselt ikka õigesti aru sain). 14 muusikust olid 2 näitlejad ning ülejäänud päris pillimehed. Autor oli targalt filmi populaarsuse huvides kasutanud helireal ka tavakodanikele kõrvasõbralikumat kraami - meloodilist raskerokki, progressiivset rokki, gooti metalit, karmimaid riffe tabas kõrv vaid kahes stseenis.

Hoolimata sellest, et raskerokiks (hard rock) nimetati pigem metali poole suunduvaid subkultuure;

Hoolimata sellest, et filmi süzee ülesehitus, näitlejatööd kui dialoog olid naiivsed. Samuti leidus mitmeid naiivseid detaile- kolme kohtuniku hulgas oli üks naine ning muusikute vabastamisteadete ettelugemisel kohtus istus advokaatide kogus pigikarva mees. Samuti oli poliitik-lobistide kolmikus üks keskealine tädi. Pigem usun, et need on naiivsed viited feminismile ja anti-rassismile, kui reaalne sündmustik.

Hoolimata sellest, et Maroko ühiskonna lõhesid saaks kirjeldada sügavamates dimensioonides, on väljendusvabadus, stereotüübid ja sõnavabadus teemad, millest tuleb kõnelda.

Aitäh PÖFF!

Aitäh, Ahmed Boulane, kes sa tulid ligi 6000 km kauguselt kartulivabariigi s*tta suusailma, et põhjamaise filmipublikuga diskuteerida! Ja häbi Tallinlased, et te sellele lõbusale kaabuga mehele, kes 70-ndatel Pink Floydi kuulas, peale arutelu saalis hea meelega noortega edasi suhtles ning oleks pläru kanepitki suitsetanud, ühtegi küsimust ei suutnud esitada.

Toomas N.

Tundsin kord ühte noormeest.
Ta ilmus alati siis, kui olin piisavalt oodanud ja ei osanud enam oodata ning alati erinevast ilmakaarest. Siis aga unustasin ootamise teadmatusest pahameele ning kulgesin koos tema uljaste mõttekäikude, kaugete maailmapaikade juttude ning värsiridadega ühes rütmis.

Kui lehed kolletuma ning vaikselt maa poole hõljuma hakkasid, muutus ta kuidagi kärsituks. Hääl jäi vaiksemaks ning tema suul mänglevat kavalat kassinaeratust oli üha vähem ja vähem täheldada. Peagi oli ta vaid tõsine ning esimeste külmade tuulte saabudes kadus ta hoopis. Kuhu küsite te? Mul pole aimugi. Lumehelveste langedes möödus kuid ning ma ei teadnud temast midagi. Kuni ta ükskord jälle mu ukselävele ilmus, pajuurvad lohakalt mustava kaabupaela vahele surgatud ning taevakarva lilled silmades salamahti naeratamas. Suvi möödus kolades rabasaartel, uidates metsikutes laantes ja tundmatutes veesilmades supeldes. Heinapebred me päikesest pleekinud juustes ja lõhnav ristikhein. Minu kuivanud kasepaku pihta löödud rütm ning tema vilepilliviisid saatsid me pikki rände nii kaugeis kui lähedastes muinasjuttudes ning teepervedes õitses meeletuid siniseid lilli. Aga siis tuli sügis.

Praegu ääristavad jäälilled mu aknaklaase ning jõulude ootuses süütan küünla. Mõtlen talle harva, kuid vahel siiski, sest mind piinab paratamatus temaga võõraks jääda.
Tundsin kord ühte noormeest.
Tema nimi oli vist....Toomas...Toomas N.