Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 5

Viimane päev Werchteril algas taaskord bluusilikult. John Butler oma Trioga Austraaliast paistis silma virtuoossusega topeltkeeltega akustilise kitarri käsitsemisel ning pakkus muretut emotsiooni pühapäevahommikusesse päikesepaistesse. Mis tavaliselt alati bluusi ja jazzilaividel tundub tüütu, paistis siin värskendavalt silma. Võimalusega soleerida tutvustati ka neid mehi, kes laval põhiinstrumendina häält ei kasuta. Fantastiline rütmikombo indiaanlaslikult patsiga trummarilt!
Ja nüüd maiuspala kitarristidele: John Butler.



Mis veel?
Muhe Panic At The Disco, raskerokiliku kava esitanud kohalik popp-printsess Anouk, The Kooksi nii poistele kui tüdrukutele soengu-eeskujusid pakkuv Luke Pritchard. Tipp- produtsent Mark Ronson kaverdamas Radiohead`i hitti ning tutvustamas uusi tulevasi tähti, mahedakõlaline klubimuusika kollektiivilt Hercules and Love Affair- uskuge mind, isegi mina tantsiks nende järgi klubis ja üldse läheks klubisse (arvata on, et selles mängib rolli nende jazzilikkus ning "torude"-sektsioon)!


Tormiline Kaiser Chiefs - ülienergilise Ricky Wilsoni õhkuhüpped, mööda lavakonstruktsioone ronimised ning läbi kanali kätemere joostes helitelgi konstruktsiooni tippu ronimine (mida mul õnnestus vaid meetrite kauguselt kaeda), panid publiku rohkem kui maruliselt kaasa elama.

Katse Underworldi küütlevates ülikondades onusid mõista ebaõnnestunud, suundusin Becki kuulama. Hiljem sain teada, et üllatuslikult oli avaloona kõlanud tema ammutine hitt "Loser".
Becki "Devils haircut" oli ka üks lugusid, mille järgi täiesti vabalt tantsu vihtusin.

dEUS`i raskeroki ning algusshow ajaks oli väsimus juba oma töö teinud ning silmasin hoopis Pyramid Marquee telki, kuidas andunud fännid järjest tühjeneva platsi kõrval Nightwishile kaasa elavad.
Kõik jäi kuidagi nukraks: putkad suleti, kõikjal suundusid inimesed väljapääsude poole ning igal pool lebas maas ja lendles tuules kasutatud pabertaldrikuid ja topse.

Peale dEUSi lõppu mõned rahvuskaaslased Leuveni poole teele saadetud, suundusin omaenda grupikaaslastega telklaagrisse kohtuma. See aga ei olnudki õhtu lõpp, vaid hoopis uus algus.

Populaarkultuur on see, mis tõeliselt tänapäeva noori ühendab, mõtlesin, kui tiksusin telklaagri suurest valgest telgist pärast tundidepikkust ühislaulmist erinevatest rahvustest noortega oma telgi suunas. Telki ma aga ei jõudnud, mind hüüdsid kohalikud noored, kes lahkelt mulle õlut pakkusid ning minuga juttu vesta tahtsid. Hunnitu :)!
Telki pugesin ma aovalgel kell 6, aga see-eest väga rahulolevalt!