Black Box Revelation teeb trikke. foto http://www.blackboxrevelation.comKuna vahetult enne reisi algas mu puhkus ning viimaseid tööasju ajasin ka Tallinn- Tartu bussis telefoni teel, polnud mul aega line-up`iga niipalju tutvuda, et oleksin enda jaoks terad sõkaldest eraldanud. Viimasel kahel päeval kuulasin veidi sõbra kirjutatud plaati ning sirvisin juutuubi. See oli ka kõik, mida ettevalmistuseks jõudsin teha.
Esimene päev läks suhteliselt telkide parkimise, läbimärjaks saamise ja unepuuduse nahka. Kuulsin -nägin vaid veidi Counting Crowsi, Mikat ja Nationali ning kõik see tundub tagantjärgi suhteliselt udune. Counting Crowsist meenub sügavahäälse laulja kaver Joni Mitchelli loost "Big Yellow Taxi", Mika energiline lavashow koos tõesti suurte ilusate tüdrukutega ning Nationali britirokk! Telgist kuulasin Lenny ja REMi hitte ja läbi une Chemical brothersi tümpsumist.
Meie, eestlaste laager oli 9-liikmeline ning küllaltki erinevate festivalihuvidega, seetõttu otsustasin teisel hommikul ehk siis keskpäeval omapäi rockwerchterit avastama minna.
Ja ma ei pidanud pettuma. Kaks noort poissi, belglased bändist Black Box Revelation bluusrokkisid lava koost lahti...vaadake ise (kas solist mitte ei meenuta ka teile noort Richard Ashcrofti The Vervest? Hiljem kuulsin kohalikelt, et nende trummar on vaid 16-aastane - no ei ole võimalik!):
Ja nüüd kujutlege neid laivis päiksepaistelise ilmaga ja festaril mitte väga tihedat rahvast sel kellaajal, mis võimaldas kerge vaevaga lava ette lipata. Ja seda üks miniseelikus ja kummarites tütarlaps ka tegi. Turvamees muide, arvas varasemalt väravas mu käepaela kontrollides, et ma näen väga bold! välja. See hommik ma tundsin tõega, et wuuuuhhuuuuu ma olen rokkfestivalil !!!!!!!!!!
Järgnev paaritunnine line-up ei tekitanud võrreldes päeva avaesinejaga erilisi emotsioone, avastasin erinevaid toitlustuspakkumisi ja kaubandusnurka.
Babyshambles jäi tulemata, kuulsin hiljem hollandlaselt, et neil oli probleeme Belgia riiki sisenemisega. Kõmuajakirjandusega kursisolevatel persoonidel pole sügavat mõtlemist tarvis, millega Pete Dohertyl võis probleeme tekkida. Babyshamblesi asemel lasti lavale Belgia tiinipopparid Air Traffic, mille rahvast suhteliselt soojalt vastu võttis.
Kuigi Werchter reklaamib end rahvusvahelise festivalina, edastati lavalt infot vaid flaami keeles. Ka festivali kaardi ja tingimustega voldik suhtles meiega vaid flaami ja prantsuse keeles :(. 30 % võõramaalasi võiks ikka niipalju respekti saada, et internatsionaalses keeles neile infot anda.
My Morning Jacket, kes esines väiksemal laval Pyramid Marquee nimelises telgis, oli lähtuvalt juutuubi kogemustest, üks minu festivalieelseid favoriite. Kergelt hevimaiguline, kenad harmooniad ning beachboysilik mitmehäälsus. Miskipärast enam balladilembesed kui neid ette kujutasin. Sellest hoolimata nauditav.
Duffy möödus minust kahjuks suht põgusalt. Nägin blondi hobusesaba, lühkareid ja ülikõrgeid kontsi, kuulsin popballaadi ning asusin end suhteliselt kiirelt Verve ajaks lava ette murdma. Kodumaal Tallinn- Tartu bussis kodupoole loksudes kuulates sõbra pleikust Duffy lugu "Syrup& Honey" pani mind mõtlema kehvale eeltööle, samas line-up oli ka päris tihe ja kõike ka ei jõua.
Tagantjärele tarkus- päris mõnus hääl näitsikul :)!
Neil Youngi ajal tiksusin kuskil platsi keskel ning libistasin vanameistrit kuulates vaikselt kohalikku õllet. Ei jõudnudki kaua seista, kui kõrvalseltskonnast viipas üks mees mind juba mitmendat korda enda poole. Istusin siis maha 10-ndat korda Werchtrit külastava keskealise hollandlase kõrvale, rüüpasin vaikselt pakutud kriek`i (imehea kirsiõlu!) ning lobisesin Neil Youngist, rokist, madalmaadest, Werchterist, Eesti ajaloost, tutvusin tänu hollandlase abiga festivalibrošüüriga ja kuulasin loomulikult Neil Youngi. Tuli välja, et jagasime osasid lemmikuid (Zep, YES, Pink Floyd jne). Kuigi onul inglišš väga hästi ei jooksnud, saime kenasti suheldud ning korrakski ei tekkinud ahistatuse tunnet. Peagi siirdusin tagasi oma sõprade rüppe.
Neil Youngil aga jaksu jätkus, kahetunnine kava annab sellest tunnistust. Hittiderodu ei jaksa ülesse lugedagi.
foto http://portfolio.sudpresse.be/
Soojemad riided seljas, tõttasin koos tüdrukutega tagasi Mobyt uudistama. Olin rabatud, nagu oleks sattunud Freedom Parad`ile! Disko rokkfestivalil!! Lavalt kostis esmaklassilist tümmi, Moby kargas siia-sinna, tagus vahepeal trumme ning mustanahaline lauljatar (väga hea soulitunnetus muide) soleeris. Kõikjal tantsivad ja purjalik inimesed. Murdsime massist end välja ning suundusime telklaagrisse. Pole minu pidu.
Esimene päev läks suhteliselt telkide parkimise, läbimärjaks saamise ja unepuuduse nahka. Kuulsin -nägin vaid veidi Counting Crowsi, Mikat ja Nationali ning kõik see tundub tagantjärgi suhteliselt udune. Counting Crowsist meenub sügavahäälse laulja kaver Joni Mitchelli loost "Big Yellow Taxi", Mika energiline lavashow koos tõesti suurte ilusate tüdrukutega ning Nationali britirokk! Telgist kuulasin Lenny ja REMi hitte ja läbi une Chemical brothersi tümpsumist.
Meie, eestlaste laager oli 9-liikmeline ning küllaltki erinevate festivalihuvidega, seetõttu otsustasin teisel hommikul ehk siis keskpäeval omapäi rockwerchterit avastama minna.
Ja ma ei pidanud pettuma. Kaks noort poissi, belglased bändist Black Box Revelation bluusrokkisid lava koost lahti...vaadake ise (kas solist mitte ei meenuta ka teile noort Richard Ashcrofti The Vervest? Hiljem kuulsin kohalikelt, et nende trummar on vaid 16-aastane - no ei ole võimalik!):
Ja nüüd kujutlege neid laivis päiksepaistelise ilmaga ja festaril mitte väga tihedat rahvast sel kellaajal, mis võimaldas kerge vaevaga lava ette lipata. Ja seda üks miniseelikus ja kummarites tütarlaps ka tegi. Turvamees muide, arvas varasemalt väravas mu käepaela kontrollides, et ma näen väga bold! välja. See hommik ma tundsin tõega, et wuuuuhhuuuuu ma olen rokkfestivalil !!!!!!!!!!
Järgnev paaritunnine line-up ei tekitanud võrreldes päeva avaesinejaga erilisi emotsioone, avastasin erinevaid toitlustuspakkumisi ja kaubandusnurka.
Babyshambles jäi tulemata, kuulsin hiljem hollandlaselt, et neil oli probleeme Belgia riiki sisenemisega. Kõmuajakirjandusega kursisolevatel persoonidel pole sügavat mõtlemist tarvis, millega Pete Dohertyl võis probleeme tekkida. Babyshamblesi asemel lasti lavale Belgia tiinipopparid Air Traffic, mille rahvast suhteliselt soojalt vastu võttis.
Kuigi Werchter reklaamib end rahvusvahelise festivalina, edastati lavalt infot vaid flaami keeles. Ka festivali kaardi ja tingimustega voldik suhtles meiega vaid flaami ja prantsuse keeles :(. 30 % võõramaalasi võiks ikka niipalju respekti saada, et internatsionaalses keeles neile infot anda.
My Morning Jacket, kes esines väiksemal laval Pyramid Marquee nimelises telgis, oli lähtuvalt juutuubi kogemustest, üks minu festivalieelseid favoriite. Kergelt hevimaiguline, kenad harmooniad ning beachboysilik mitmehäälsus. Miskipärast enam balladilembesed kui neid ette kujutasin. Sellest hoolimata nauditav.
Duffy möödus minust kahjuks suht põgusalt. Nägin blondi hobusesaba, lühkareid ja ülikõrgeid kontsi, kuulsin popballaadi ning asusin end suhteliselt kiirelt Verve ajaks lava ette murdma. Kodumaal Tallinn- Tartu bussis kodupoole loksudes kuulates sõbra pleikust Duffy lugu "Syrup& Honey" pani mind mõtlema kehvale eeltööle, samas line-up oli ka päris tihe ja kõike ka ei jõua.
Tagantjärele tarkus- päris mõnus hääl näitsikul :)!
Neil Youngi ajal tiksusin kuskil platsi keskel ning libistasin vanameistrit kuulates vaikselt kohalikku õllet. Ei jõudnudki kaua seista, kui kõrvalseltskonnast viipas üks mees mind juba mitmendat korda enda poole. Istusin siis maha 10-ndat korda Werchtrit külastava keskealise hollandlase kõrvale, rüüpasin vaikselt pakutud kriek`i (imehea kirsiõlu!) ning lobisesin Neil Youngist, rokist, madalmaadest, Werchterist, Eesti ajaloost, tutvusin tänu hollandlase abiga festivalibrošüüriga ja kuulasin loomulikult Neil Youngi. Tuli välja, et jagasime osasid lemmikuid (Zep, YES, Pink Floyd jne). Kuigi onul inglišš väga hästi ei jooksnud, saime kenasti suheldud ning korrakski ei tekkinud ahistatuse tunnet. Peagi siirdusin tagasi oma sõprade rüppe.Neil Youngil aga jaksu jätkus, kahetunnine kava annab sellest tunnistust. Hittiderodu ei jaksa ülesse lugedagi.
foto http://portfolio.sudpresse.be/
Soojemad riided seljas, tõttasin koos tüdrukutega tagasi Mobyt uudistama. Olin rabatud, nagu oleks sattunud Freedom Parad`ile! Disko rokkfestivalil!! Lavalt kostis esmaklassilist tümmi, Moby kargas siia-sinna, tagus vahepeal trumme ning mustanahaline lauljatar (väga hea soulitunnetus muide) soleeris. Kõikjal tantsivad ja purjalik inimesed. Murdsime massist end välja ning suundusime telklaagrisse. Pole minu pidu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar