laia ringi küsimus

Kindlasti oled vahel tundnud, et tahaks "kraani kinni keerata". Või kas oled?

Mis Sina arvad? Võib läheneda üldfilosoofiliselt, puhtpraktiliselt, diskursiivselt, fenomenoloogiliselt, sotsiaalkonstruktivistlikult...kuidas aga soovi on.


Kas inimese elu oleks lihtsam, kui ta vähem mõtleks?

konnasilmad ja kommunaalmaksud

korraga libises üle Tommy näo vari.
"Ma ei taha kunagi suureks saada, " lausus ta kindlalt.
"Mina ka mitte," ütles Annika.
"Ei, see pole midagi väärt, " sõnas Pipi."Suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. Neil on ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud."
"Kommunaalmaksud on nende nimi," tähendas Annika.
"Üks kama kõik, " arvas Pipi. "Ja siis on nad läbinisti ebausklikud ja mõtlevad igasugu tobedusi. Nad usuvad, et tuleb suur õnnetus, kui mõnikord juhtud süües nuga suhu pistma ja palju muud sellesarnast."

"Pipi Pikksuka lood"
Astrid Lindgren

…kes soojendaks aga mu laule?

Eestis on vähe aastaid dzässimaastikul püsinud püsinud artiste. Üks nendest on Hedvig Hanson, kes eile koos Andre Maakeriga kontserdi esimese bloki lõpetas. Artistidepaar ei vaja loodetavasti pikemat tutvustust, ölgu öeldud vaid see, et Maakeri näol ei ole tegemist mitte Hedvigi saatekitarristiga, vaid täiesti võrdse lavapartneriga. Nagu päriseluski moodustasid kaks artisti ka laval teineteist täiendava terviku.

Läbivaks teemaks oli seekord sügis, seda ilmestasid lauljatari sisenemine vahtralehekimbu saatel ja lehtede pillamine, ka seekordne repertuaar oli sügisene. Üllatuslik avalugu peale pikka kitarrisissejuhatust oli Kikerpuu “Taas punab päiksepaistes pihlapuu“, mis Hedvigu sõnul üks kahest esmaesituses kõlanud laulust sel kontserdil. Veel meenub Naissoo “Palus pohli punetab” ning hispaaniakeelne lugu, mille autor mul kahjuks kõrva ei jäänud. Viimane pakkus erilist väljendamisvõimalust pigem kitarristile. Kui enamus imestasid, kuidas Maaker korraga üksinda ühest kitarrist nii saadet kui meloodiat välja võlus, siis tähelepanelikumad võisid tema ees silmata pedaalidepaneeli ning monitori varjus seisvat Mac`i.

Hedvig Hansoni omapärased improvisatsioonid täiendavad suurepäraselt võõrkeelseid lugusid, kuid eesti klassika esitamisel mõjuks paremini veidi vaoshoitum minimalistlikum lähenemine. Hoolimata sellest on selline lähenemine stiilipuhas ning häirib siinkõnelejat tõenäoliselt seetõttu, et oleks tahtnud keskenduda nendele ilusatele sõnadele ning lasta neil laulu lõpuakordides peas kumada.
Minu arvates on Hedvig üks Eesti kõige naiselikumaid lauljaid. Oma pehmeid ja sujuvaid heliväljendusi saadab ta graatsilise käteliikumisega, mis samuti edastatavat emotsiooni kannatavad. Küps noore naise ilu väljendub ka kerges vormikuses ning romantilises stiilis riietuses.

Ehk olete isegi nii mõnigi kord kogenud kontserdil seda hetke, kus mõistate, et miks just praegu siin olete? Minu jaoks juhtus see, kui esitusele tuli teine duo esmaesituses kõlanud pala “Jää kauaks mu juurde”. Tegemist on Heini Vaikmaa looga, mida kunagi esitas Mahavok, solistiks Marju Länik. “Meil loikudes juba kaanetab jää ja lehed on lennanud puudelt…” Mäletate ehk? Suurepärane näide sellest sellelt kontserdilt, et super esituseks pole vaja midagi peale kitarri ja hääle! Tundus, nagu olekski see lugu Hedvigile esitamiseks kirjutatud. Länik tundub selle esituse kõrval kuidagi eriti jäine ja puine. Palju oleneb esitajast ja õigest kastmest roal.

Lionel Hampton on Tartus popim kui seks…

Sel aastal viiendat korda toimuv RainbowJazz festivali raames toimus kolm kontserdiblokki ning noortekonkurss. Käisin 12. oktoobri kontserdil, sest kontserdimaja stendil olev kuulutus siiasaabuvast kolmest ameerikamaa bluusileedist ei andnud mulle rahu selle nägemise hetkest saadik. Küsisin pileti just “The Tree Ladies of the Blues” kontserdile ning taipas pärast, et sellega kaasnevad ka The Frits Landesbergen Quartet (Holland), Duo Hedvig Hanson& Andre Maaker ja Andy Emler Trio (Prantsusmaa). Kuigi saal oli kolmveerand-täis on Tartus olemas täiesti arvestatav dzässipublikurakuke.

Hollandlased tulid lavale küllaltki klassikalises jatsbändi koosseisus- klaver, kontrabass, trummid, mida ilmestas vibrafon ! Nauditav ja energiline omalooming, veidi tuntuimat vibrafonimängijat Hamptonit ning teised huvitavad töötlused. Bändi juhtfiguur Landesbergen oli küll kergelt närviline alguses, kuid sulas peagi. Klassikaline jazz :)!

Kontserdi esimeses pooles esinesid veel Hanson& Maaker, kuid nendest tahaksin veidi pikemalt hiljem muljetada.

Teine blokk vastandus koheselt esimesele esinejale ning oli oma olemuselt modernne ja uudne. Prantslaste mõneti alguses Cinematic Orchestrat meenutavad (kuid palju palju intensiivsemad) pikad ja voogavad helimaastikud vaheldudes improvisatsiooniga. Algul oletasin, et nad ei valda inglise keelt ning seetõttu lood järgnevad üksteisele pidevas voos, aga see polnud omaette eesmärk. Andy Emler viskas mõnusat vahetut huumorit, kuid ei suutnud muidugi ka hoiduda klišeest, et Eestis on väga väga palju ilusaid tüdrukuid ning seetõttu nad nautivat siinviibimist veel eriti (on siis vahe teiste riikidega nii märgatav ? viisakus ennekõike, eksole ?). Prantslaste improvisatsioonilust muidugi oli täiesti omaette oopus. Midagi sellist ei näe siin tihti. Triot tervitati intensiivse käteplagina ja jalgadetüminaga.

Ootusärevus kõrgele kruvitud seati ümber lava ning kolme daami asemel tuli esialgu lavale neid saatev trio- ungarlane ning 2 musta meest. Tore, svingib, no okei. Ja siis ..ja siis….tulid kolm….hmmm….daamideks ma ei oleks esialgu julenud neid nimetada….ütleme nii siis, et kolm keskealist väga maitsetult punasesse riietatud naisterahvast (üks kostüüm kannatas veidi kriitikat). 2 neist erepunases kullaga tikitud rüüdes, üks tumedamas punases kostüümis ning kõigil suled peas! Kallid naissoost sõbrad, kui kunagi jõuate kuldsesse keskikka ning teil on tarvis stiilipeol lõbutüdrukut kehastada, võin lähtuvalt nähtust ideid anda :).

Otseloomulikult ei puudunud kontserdikavast mitmekordsed daamide ning taustabändi tutvustused. See ongi showbiz` - ohtralt svingi, laval üksteise promomist, teatraalsed kostüümid ning demonstratiivsed poosid. Artistid resideeruvad tegelikult juba aastaid Saksamaal, vaestele idaeurooplastele kõlbab bluusi pähe küll.

Kui kõrvale jätta see veidi häiriv fakt, et tegemist oli pigem show-ga kui kontserdiga, oli vokalistid tasemel. Saime kuulda igaühte solistina ning kolmehäälset ansamblit!. Boonuseks loeks ka veel selle, et repertuaari valitud lood olid vanad (mitte mingid ära leierdatud klassikud- kuigi Nobody Knows you when you`re down and out on Claptoni unplugged kindlasti massidesse viinud) ning õdede vaaremade repertuaarist: Ma Rainey, Dinah Washington, Billie Holiday ja Bessie Smith. Iga soololoo ette tutvustasid bluusidaamid veidi ka loo esmaesitajat (või kuulsaks lauljat). Kui bluusidaam jutustas Bessie Smithist.ning mainis väga rõõmsalt ja äraolevalt, et talle olla väga meeldinud seks ning mehed ja naised. Hiirvaikus saalis. Tõenäoliselt pettunud publiku reaktsioonitusest päris ta “Tartu, do you know sex???”. Kahin ja vaikus saalis. Isegi Fritz Landesbergeni “Does anybody know Lionel Hampton ?” sai mõned hõiked vastuseks. Päris naljakas hetk :D.

Aga üldiselt oleks oodanud midagi khmm…väljapeetumat. Ja bluusiks ma seda päris ka nüüd ei nimetaks. Ainuke adekvaatne bluusinumber oligi “õdedest” kõige madalama häälega Joan Belli “Saint Louis blues”, mis kahjuks ka loo lõpus svingivaks karglemiseks kätte kippus minema. Oma mööda selga allajooksvad külmavärinad sain ma selle loo ajal igatahes kätte! Tuleb tõdeda, et hoolimata kohutavast maitsest ning draamatilistest poosidest oskavad mustad mutid bluusi laulda! Kui kuskil veel mõni neist peaks “sinist pigistama”, kutsuge Meiesaar :)!

Georg

Hoolimata sellest, et nooremal põlvkonnal seostub nimi Georg Ots peamiselt Saaremaal asuva SPA-ga , hoiab vanem kunagist rahvalemmikust lauljat kõrgelt oma mälestustest au sees. Seepärast on ka tänases postimehes filmi kommenteerides suutnud Georg Otsast tehtud filmis leida mitmeid erinevaid vaatepunkte. Minul varasem sügav isiklik kokkupuude Otsa loomingu kohta kahjuks suuremas osas puudub, elamise aastad on ka teised ning eile kinotoolist tõustes mõtlesin, et ahah….siuke lugu nüüd oligi.

Kas tõesti polnud Mati Põldrel kuulsast lauljast paremat lugu kirjutada ning pidime lugu nägema jutustatuna Otsa kergelt hüsteerilise (ning tõenäoliselt ka alkohoolikust) teise naise poolt. Või millised käärid käisid filmi kallal enne selle kokkulõikamist, et mingit väga säravat narratiivi siin ei olnudki?
Püstituvad nii mõnedki teised küsimused.
Kuhu kulutati filmi valmimisel need ajakirjanduses kordi korratud miljonid ? Tõsi küll, et kostüümid, interjöörid ja olustik oli vägagi elustikutruu ning üllatusliku emotsiooni lõid vana foto või/ja mustvalge pilt, mis järkjärgult värvid sai ning seejärel värvifilmina jätkus.

Anastasia Makejeva palkamine Otsa naise Asta rolli tundus turundusliku maiguga trikk, pidades silmas filmi tulevast levitamist ka Venemaal. Vaevalt, et Eestist poleks leitud näitlejatari, kes oleks sobinud mustlasverd Astat kehastama, kuigi ka Makejeva roll oli nauditav (tegelaskuju ise enamasti mulle ebameeldiv). Sama loogikat arendades võiks väita, miks valiti Caesari rolli Renars Kaupers… Rahvusvahelist mõõdet viimasega lisaks võideti, aga kas ka midagi muud?

Asta sõnas mitu korda, et just tema lõi Georgi sellisena, nagu ta tuntuks sai. Kuidas täpselt, see aga ei selgunud. Mõjutusi võis olla ainult selles, kui endine rindenaine teatri kunstinõukogusse kuulus ning sealtkaudu mõnda rolli oma mehele võis upitada. Rohkem ei tundunud sellel mõõtmel vaatajale avalikustatud sügavust olema.

Linateos oli pigem suhtedraamana kui muusikafilm, aga niimoodi vist mõeldud oligi. Kõikide peades ju on teadmine, et Ots oli suur laulja, tema eraelust aga eriti ei teatud. Mu isa mainis, et Tallinna inimesed olla teadnud, et mingi jama selle Otsaga oli koguaeg, aga mis konkreetselt toimus, sellest avalikkuses tol ajal ju ei räägitud. Ju siis see tundus laia publikuhaardega filmi keskseks liiniks kõige sobivam. Eriti ei erutanud, sorri….

üks päikseline sügispäev

kui pilvepiir on silmapiiril

sekundid enne rünnakut ülevaltpoolt

viljakusanum

kuidas hoida okaslooma?

Nii pehme, karvane!

Kui ma koju saabun jookseb ta mulle ukse peale vastu. Kui ma teda kutsun, siis ta tuleb joostes minu juurde ning teda silides hakkab ta rahulolevalt norisema. Eriti meeldib talle vile peale kohale joosta. Öösel ronib ta mu jalutsisse, otsekui mulle märku andes, et nüüd on aeg teki alla kobida. Praegu istub ta mu !turja peal.

Hoolimata sellest, et meie arvamused laua peal käimisest, kappidesse pugemisest, vinüülimängija peal lamasklemisest, õppimise ajal konstantsest kräunumisest, lillevaaside püstipüsimisest, õhtu läbi šampanjakorgi mööda põrandat lõgistamisest ja öösel mööda tuba ülehelikiirusel tormamisest erinevad kardinaalselt, on mul ülihea meel tema külaliseks olemisest :).

Njäuh!

sügisball

Käisin juba nädal ja veidi rohkem tagasi sügisballi vaatamas. Mulle meeldis. Hoolimata sellest, et oli pisut hirmutatud kaaskodanikest, kes hoiatasid, et tegemist on masendva filmiga. Ei olnud kokkuvõttes nii väga midagi. Saalitäis inimesigi muheles/ naeris päris mitu korda.
Vaat siis selline ongi meie elu. Omaenda kivist linnas ei oska me olla õnnelikud.

Sügisballist on päris palju seoses nii selle auhindamisega kui ka parima võõrkeelse filmi Oscarile kandideerimisel “Klassile” allajäämisega kõneldud. Ei hakka mina seda siin tegema, pigem tahaksin tähelepanu juhtida mõnele väiksele detailile.

Nimelt ühele ilmselgelt kaasaegses meedias romantiseeritud kujundile. Seda tegevust harrastavad endassse sulgunud tehasetöölisest üksikema Laura , kord inspiratsioonihoos kord mustas pohmell-masenduses kirjanik Mati ning mitmed teisedki tegelased. Kas olete kunagi mõnes filmis näinud rõõmsaid või ekstaatilisi suitsetajaid (ööklubi narkouima stseenid ei loe)? Tänapäeval (kunstis )on suitsetamine saanud eksistentsiaalsuse väljenduse ja üksinduse tundemärgiks. Vaevalt on tegemist ainult selle linateose fenomeniga?

Hall udu kulgeb ruumis alati ülespoole ning meist kaugemale luues müstilise efekti ning sigareti lähedus rõhutab naiste kaunikujulisi värvitud huuli ja graatsilisi randmeid. Filmilinal lõhnamolekulid ei levi.

Kas tahate isegi sügisballi maiku keelele saada? Hoolimata sellest, et õues on väga soe ja päiksepaistelisel Toomel on võimalik päevasel ajal lehtedes sahistada, on see võimalik. Laadige endale i-podi, cd-pleierisse Sven Grünbergi “Ball” (mis ka filmi lõpus kõlas. Tugev põhjus kinos vaadata ka tiitrid lõpuni!), pange selga veidi vähem riideid kui praegused ilmaolud nõuavad, minge uidake hämarusse uppuvas Annelinnas ning unustage korraks, et teil üldse on sõbrad ja lähedased. Head jalutuskäiku!