Seal kus rongid veel käivad

Tallinn- Tartu.

Aknad.

"...tee meid igavikku viib".

*Aitäh statiivilaenajale, aitäh kaaspildistajale!

Kevadine vihm, Saku sümboolikaga tooted ja sirelivein

4 inimese kasutud faktiteadmised erinevatest kümnenditest on teatud tingimustel konverteeritavad 4ks Saku logoga kotiks, T-särkideks ja karastusjookideks ja khmm....Saku karastusjookideks. Tingimuseks on osavõtt tudengipäevade ajal pop- ja rockmuusika teemalisest mälumängust.
Aitäh korraldajatele, väga huvitav ja pingeline oli! Raskeroki riffidest kuni 90ndate kohutavtümakani. Aitäh meeskonnakaaslastele, kelle süstemaatilised teadmised ja konnektsioonioskused lõid mõnusa õhkkonna (aitäh ka meeskonda võtmise eest tingimustes, kus enam oma võistkonda registreerida ei saanud :)). Ja nii tore, kui saab puhtsüdamlikult vaielda kellegagi, kes laulu mingil hetkel originaalis ja mis filmis esitas, niimoodi, et ülejäänud seltskond ei vaata sel ajal aknast välja, pöörita silmi ega haiguta igavusest vaid elab pinevil silmil kaasa. Kelle interpretatsioon Coheni "Hallelujah" `st kõlab?

Jeff Buckley töötlust sellest loost peetakse parimaks ja ma tõesti nõustun. Interpreteerijaid on palju- tuntumad ehk John Cale, Rufus Wainwright ja KD Lang. Igal ühel oma veidi Coheni algsest loost erinev fookus.
Minu jaoks esindab Buckley kergelt melanhoolseid sensitiivseid emotsioone, kuid samas on tema debüütalbum "Grace" (1994) kuidagi sisemiselt puhastav ja tasakaalu loov. Ideaalselt sobiv heitlikku ja rahutusse varakevadesse.

Aga Jeff Buckley esituses laul, mille esmaseks esitajaks Elkie Brooks ja tuntuks lauljaks Nina Simone.
Nii tüüpiline rahutule hingele- kui kased on imeliselt ja vihmavärskelt hiirekõrvul, siis tuleb ikka uimastavatest sirelitest unistada :).

Kirjad Venemaalt

Kas teie tahaksite lugeda raamatut, mille kaanel on suur punane pilt Putinist? Mina ei tahtnud, see pigem ebahuvitas mind nii palju, et isegi ma raamatuarvustust kuskil lehes läbi ei lugenud. Tont teab, mida ma kartsin- mingit igavat ja kuiva poliitanalüüsi?
Ja nüüd siis ma lugesin selle läbi, hääde inimeste soovitusel ja olen sunnitud oma eelarvamuslikkuses pettuma. Samas, mis teha- raamatu kujundamisel on turunduses väga suur roll. Nimelt tähelepanu äratada, intrigeerida, lugema kutsuda. Marju Lauristini hiljuti välja antud raamat "Punane ja Sinine" on näiteks nii koleda ja igava kujundusega (mis ei võrdu akadeemiliselt viisakas), et ostu sooritamisel tuli tõrgetest üle olla ja sisukuse peale mõelda. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Jaanus Piirsalu "Kirjad Venemaalt" on reportaaziraamat- segu ajaleheartiklitest ja blogist. Kirja pandud kergestiloetavas stiilis ja selliselt sõbramehelikult distantsilt. See on nagu sõber, kes Sulle oma hiljutisest reisist teetassi ja küpsiste kõrvale videvikutunnil vestab. Nüüd on mulle lähemal Põhja-Kaukaasia, Burjaatia, Tšetšeenia, Gruusia ja kõik need kauged kandid ja rahvad, millest me vaid ükskuid tihtipeale nõukogudemaigulisi kildusid pusleks kokku paneksime. Ja kõik need inimesed, kellega ajakirjanikust autor kohtus ja vestles. Minu maailm sai suurem ja laiem.
Vissarionlased, "väikeste kohtade" kaevandus- ja naftalinnade külaelu ja selle korraldus, Baikaliäärne buda munkade klooster. Ringiliikumiseks vajalikud propusk`id, kohalikud raha- ja võimumehed, naftalinnade "Lasnamäed", miilitsakontrollid, põlisrahvaste hääbumine, palgad siin ja teiselpool suurt Venemaad- kõigi nende teemadega saab lugeja kurssi. Lisaks sõbralikku huumorit, imestamisi, sõjatraagikat ning pinevaid olukordi. Ja ehtsad ja lihtsad inimesed!
Piirsalul on hästi arenenud sotsiaalsed oskused, et kohalikega suhelda-suhtestuda ning küllaldaselt elu- ja ilumeelt, sotsiaalset närvi ja loojutustamisoskust, et kohatud inimesed ja paigad raamatupeatükkideks vormida. Mõnus lugemine.

Inimesed, soovitage teistele ikka häid raamatuid!

Et jätkuks hoogu!

Marju ja Andruse flirt aastast 1985. Ai samba!
1-a-2, 2-ja-2.....1-a-2, 2-ja-2.....

Kõik inimesed on sündinud sinise mere ääres

...tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagu pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat

siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale
ja kõik isad on kummargil
kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata
ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres...

Jaan Kross, "Maailma avastamine"

Lapse käekirjas tekst stendilt, mis tutvustab x-xii klasside ained.
Eesti Waldorfkoolide 20. aastapäeva rändnäitus - "Südamega mõeldes ja üksmeelselt tegutsedes". Tartu Ülikooli raamatukogu, 20.04.10

Käesolevaga tervitan kõiki enda õpetajaid ning õppejõude ja ühtlasi kõiki inimesi, kes oma elu noorte õpetamisega sidunud.

Across the universe

2007 aastal valmis film-muusikal "Across the universe" ansambli The Beatles lugudest põimitud stooriga. Nagu arvata võite on poisi nimi Jude ja tüdruk on Lucy....filmi alguseks on oooh "Girl" ning lõpuks on kõik "All you need is love" :). Peamiste tegelaste seas on biitlite laulude tegelased: Max (Maxwell`s silver hammer), (Sexy) Sadie, Prudence "She came in through the bathroom window" ja Jojo.

Kuna tegemist on muusikaliga siis süzee on selline noh....ühesõnaga sellele ei tasu eriti tähelepanu pöörata. Aga...juba maailmaklassikaks saanud biitlite lugudest tehtud töötlused on mõned iseäranis head. Ja mis seal siis nii väga pühaduseteotust ikka on kui sekundaarkultuuri kaudu noored Lennon- McCartney muusikat tunda saavad. Meespeaosa Jim Sturgess, kelle järgi youtube`s noored tütarlapsed roosasid unistusi õhkavad, näeb välja nagu noor Paul ja naispeaosa Evan Rachel Woods on ka üpris kena tšikk (miskipärast ta lihtsalt mulle meeldi) . Filmikeeles lavastatud laulud on üpris põnevas soustis. Kaua neid kausspeadega kitarridega puujukusid ikka dokumentaalantoloogiatest ja youtube`st vaadata. Populariseerime popmuusika-klassikat!
Soovitan vaadata, kuidas laule üheks suuremaks stooriks põimitud. Lisaks ühe armastuse loole on proovitud ka ajastu ühiskonnakriitikat (Vietnami sõda, protestiliikumised) lavastada ja täitsa hästi on välja tulnud. Siin viitan kahele oma lemmikule kõnealuses filmis.



Kui aga millegi tõsisema järgi isutab samal teemal siis biitlite loost on tehtud veel mängufilme Hollikas, julgen soovitada filmi "Backbeat" (1994), peaosas noor Stephen Dorff. Hamburgi ajastust. Across`iga võrreldes on see hoopis erinevast ooperist.

muster

Kõik need asjad mida ma teinud olen ehk I`ve got ham but I`m not hamster!

Albumilt Hot Fuss. Aasta oli siis 2004. Täiega kõva lugu!

huumorimeeleta ekskommunistidele ja marurahvuslastele ebasoovitav

Ootamatud teatriskäigud on sageli võrratumad kui oodatud ja pikka aega plaanitud. Niimoodi juhtus kolmapäeval kui 2 tundi enne etenduse algust kui viibisin Tartust veel 150 km eemal, kutsus hea inimene mind vaatama etendust "Ird, K ". Mõeldud, tehtud.

Üks kaasahaaravaimaid etendusi viimasel ajal. Erinevad karakterid ja veidi ka erineva tugevusastmega näitlejatööd. Nero Urke Irdi-hoiak, poosid ja miimika! Läbimõeldult lihtne kujundus ning nutikas sissejuhatus ajastutesse- vahelõigud erinevatele ajastutele iseloomulikes riietes koristaja(te)ga, harjast saab "kosmoserakett"-tolmuimeja ning saateks kümnendile iseloomulik taustamuusika. Tädi Raivo jutupliiats Katrin Pärna esituses oli andekas viis jutustada Kaarel Irdi osalemisest küüditamistes.

Ird nagu eeldaks eelteadmisi ning teatriajaloo tundmist, keskealised ja 20ndates inimesed vaatasid kindlasti omajagu erinevaid etendusi, noorte jaoks jäi osa kultuurikontekstist kindlasti vaikima.

Vahvaim stseen oli Epp Kaidu juhendatud ooperi(opereti?)proov, kus Ird kohale ilmus ning kohati lavastamise üle võttis. Aga imponeeriv oli mitte sülgepritsiv agressiivne sõimlemine lauljate suunas vaid solistide esitatava laulu ajal toimuv kahe loovisiksuse omavaheline "duett", kus Kaidu ja Ird omavahel koduselt emotsionaalselt "lobisesid". Parim stseen väljendamaks nendevahelist kiindumust.

Esimene emotsioon peale etendust - tõesti üks paras enda (=teatri) naba imetlemine, et alles oli Vahingust tükk eelmisel sügisel. Aga Riho Laurisaare Päevalehele tehtud artiklis selgub, et tegemist ongi triloogiaga ning kolmanda etendusena on aasta pärast oodata lugu Hermakülast ja Toomingust. Et siis tähtsustagem teatriajalugu, seltsimehed kaasreisijad :)! Ivar Põllu on rongijuht.