It might get loud!

Ikka tehakse dokumentaalfilme, mis hamba kohe nii verele ajavad, et kohe....ohh...Millal ja kas üldse see Maarjamaale jõuab???

Vääritud tõprad- humanistliku eesmärgiga luupainajalik muinasjutt ?

Kuigi see kinoelamus jääb paari nädala taha on mul siiani meeles, et peale hilisõhtust seanssi ei tahtnud ma mitte koju minna, vaid jalutasime veidi sõbraga ning siirdusin tagasi peoseltskonda kust varasemalt lahkusin. See õõv...mis mind saatis on küllaltki kerge meelde tulema.

Jah, mul ei hakanud hetkekski kinos igav, ma nautisin Hans "juudikütt" Landa teravmeel-õelust ja Melanie Laurent nägi põrgulikult hea välja nii kottpükstes kui punases õhtukleidis. Kuigi ka siin on Tarantino vägivallaiha kujund ja liialdus (ja kunst kui soovite) tegi vägivalla kujutamise realistlikkus filmi jälgimise põrgulikult raskeks. Kui filmis "Kill Bill" raius pruut 99 yakuzat tükkideks ajasid visklevad jäsemed ning siia-sinna purskav veri oma koomilises liialduses naerma. Siin oli aga palju enam loojutustamist ning liiga "päris" stseene- skalbirebimist ja inimeste puruks tulistamist.

Ja mida räägivad filmiblogid:
Supernatural: "Tõprad pakuvad meile nalja, mürtsu ja vägivalda rohkem, kui kopika eest. Alates skalpeerimisest ja kurikapeksust kuni Aldo Raine’i laheda itaalia aktsendini välja, mille peale terve kinosaal, nii palju kui meid seal oli, naerust rõkkas. Kusjuures, filmis oli tõsiselt palju humoorikaid kohti ning isegi kinopublik polnud loll ja lapsik ning naeris väga õigetes kohtades."

"Veel tahan kiita filmi stiili vägivaldsuse suunas. Ei olnud tehtud küll stiilset purskavat verd nagu Kill Billis, kuid skalpeerimine, kurikapeks, haakristiga märgistamine, baaristseen ning nii mõnigi muu asi olid tõsiselt kõvad oma stiili ja efekti poolest. "

Jesterhead`s Colony: "Mõningal määral jäi filmi juures häirivaks faktoriks tragöödia ja koomilisuse puhtal kujul käsikäes käimine ja seda eriti alguses, aga harjumatusest sai kiiresti kõike muud unustama panev reis läbi Tarantino visiooni."

See ongi mu peamine õõv. Filmis "Almost Famous" nimetab Lester Bangsi raadioDJ-st tegelaskuju termini "industry of cool". Me juba teame mida Tarantinost oodata, köhime selle eest pappi ning tarbime neelates seda laheda ja esteetilise rüüsse riietatud jõhkrust, sest see on ju Meelelahutus.

Aga lugege parem, mida Jan Kaus Sirbis tõbrastest ja maailmast arvab. Peale selle artikli lugemist hakkas mul kergem. Natuke.

Desensibiliseerumisest piparmynditees varasemalt.

I wish...

Miks on hea vahepeal haige olla? Siis jõuab teha neid asju, mida tavaliselt ei jõua. Kerge palavik möödub kohe kiiremini kui lugeda raamatuid ja vaadata Alo TV-d. Sealt tuleb vahepeal täiesti uskumatuid salvestusi- folgiesinejad Regiööl esinemas Antoniuse õue vihmas, Riho Sibul koos Jaak Tuksamiga Ultima Thule "Videvikku" laulmas, Fixi kontsertsalvestusi, Kärt Johanson ja Tõnis Mäe duett, ohtralt Jää-äärt. Kõik see on kuidagi väga "Tartu". Ja nii hea!

Minevikuihalusel oleks nagu kaks külge- ühelt poolt on see juba nö kapitalismuse poolt kodustatud. Mitmeid tooteid müüakse retrodisainiga ning moerõivadki laenavad palju möödunud aegade esteetikalt, mitmed kostüümidraamad on filmiturul kassat tegemas. Teiselt poolt ma ei saa sinna midagi teha, et mulle meeldivad asjad/ mustrid/laululood, mis on vanad. Neil on oma hing ja lugu mida rääkida. Minu jaoks.

Käesolevaga tervitan Indrekut! Ta aimab miks. Kuulake, millest Sandi laulab!

Värvilised meenutused suvisest Itaaliast

Fiatid on erilised nupsikud, ning nupsikuid kohtas spagetisööjate maal päris tihti. Ühele hääle inimesele sümpatiseerisid kunagi eriliselt helesinised saparozetsid....aga kas ta ka teab, mille pealt venelased selle maha viksisid?

Kui rohelist oleks ka näinud, oleks Vespa- valgusfoor:

*pildid 3 ja 4 Paula Reemann

tõeta

elades enese varjus
naerdes võikaidki nalju
vaikima alasti harjus
asju mis annavad palju

minus on paljutki varjus
mida mult ära ei võeta
kuigi nii raske on suuta
õppida elama tõeta

13-09-09

Volga pole ainult restoran Tartus...

Heade inimeste abiga jõuab teieni jäädvustus ühest ülbest Volgast. Roostest küll veidi puretud, kuid muidu muretult elevandiluuvalge :).

Uudishimulikel ja inspireeritutel tasub ehk teada, et Eestis tegutseb volgaentusiastide klubi- Eesti Volga Selts. Soovitan minna ja uurida nende veebi, vähematele tehnikaentusiastidele sobivad sellelt lehelt hästi sektsioonid- "GAZ mudelid", "volgad meedias" ja "maailm ja mõnda".

Tapatöö jumal

Jüri Aarma ja Sulev Teppart prantsuse pereisadena omavahel (http://www.draama.ee/)

Sel aastal ei jõudnud kahjuks tutvuda etenduste sisuga ja ajagraafikuga ning nii jõudsin festivalil Draama vaatama vaid ühte etendust. Kuressaare Linnateater tõi lavale Y. Reza etenduse "Tapatöö jumal"

Maailma praeguse hetkel mängitavam prantsuse dramaturg (http://www.draama.ee/ andmetel) ei ole end hoidnud teravate olukordade leidmisel tagasi. Pooleteise tunni jooksul jõuavad 2 abielupaari muutuda humaansetest tavapäraviisakatest salvavateks, laamendavateks ning silmakirjalikeks väikekodanlasteks. Alguses kindla ja toetavana näivate suhete taha on peidetud viha ning ohtalt allasurutud emotsioone. Niimoodi moodustub laval pidevalt konfliktiduosid, -kolmnurki ja nelinurki. Halenaljakad, kriiskavalt koomilisi ning valusalt iroonilisi. Elust äratuntavaid. Mõttesse jääb tiksuma, et liiga tihti hoiame ees maske ning varjame, seda kes me tegelikult oleme, et näida paremad inimesed. Aga mis on selle hind?

Nautisin näitlejate lavastuslikku dünaamikat ruumis- kuidas tekkisid vastadused ning (sala)liidud. Aarma mängitud advokaadi tüpaazi, etenduse kiiret tempot. Mõistan hästi miks Reza on nii populaarne- etendus, mis oma teravmeelsusega ja äratuntavusega lahutab meelt. Ma ei ütle, et minu hinnang on väga hea, kuid hea võib selle etenduse kohta küll öelda. Näitlejatööd olid tasemel, vaid Piret Rauk tundus nelikus teistele näitlejameisterlikkuses veidi allajääv.

Peale etendust Tallinna poole bussis loksudes istus paar istmerida tagapool kergelt tukkudes Kersti Kreismann. Näitlejat tavainimesena olukordades näha on kummastav, kuidagi harjumatu. Ei punaseid kardinaid, hoolega artikuleeritud kõnet ega prozektorivalgust. Nagu Tema poleks samuti inimene, keda kodus ootavad pesemata nõud ja väljaviimata prügiämber, vaid marionett, keda aegajalt linnarahva meelelahutuseks näidatakse. Ju siis näitlejaametiga kaasneb teatav ebamaisus.

Some people live a lifetime in a minute

Käisin eelmisel nädalal salsakursustel, ühe tunniga jõudis põhisamme õppida ja harjutada. Seda "ladinaameerikat" ma pole enda seest veel päris ülesse leidnud, kuigi mulle meeldib salsa paaristantsuna sh kõiksugused keerutused ja nipid, mis edasijõudnute tasemega kaasnevad. Väga esteetiline on oskajaid tantsupõrandal näha. Ehk siis ongi asi selles, et veel ise algaja olen.
Juutuubis tantsuvideosid lapates tunduvad vahvad lindy-hop ning muud svingtantsud. Aga miskipärast on minu lemmikud just põhjamaised valsid ja tangod, kuigi puusa panevad nõksuma ka bluusid ja sving, rokenrollist ja jive`st rääkimata. Valsi kiirusest, kergusest ja rõõmuõhangust ning tango kirglikkusest mööda aga ei saa. Tänaõhtuseks maiuspalaks üks tuntumaid filmitangosid - Al Pacino ja Gabrielle Anwar "Scent of a woman".
Kel kannatust napib võib alustada neljandast minutist või siis lugeda uuesti postituse pealkirja... ja leida see 10 minutit.