http://portfolio.sudpresse.be/
Mäletan, et aastat viis- kuus tagasi mõtisklesin selle üle, et milliseid bände ma tahaksin laivis näha oma lemmikutest. Paratamatult enamus neist enam ei tegutse ning mõned tegelased pole enam elavate kirjas ka. Mõningaid poleks siis osanud isegi tahta elusast peast näha.
Üks bänd siiski mul meeles mõlkus. Siis aga ei kujutanud kuidagi ette, et see võiks teoks saada.
Richard Ashcrofti pildid on koos Morrissoni, Joplini ja Hendrixiga praegugi minu vanematekodus asuva toa seinal. 1997. aastal ilmutatud albumit "Urban Hymns", pidasin kohati kümnendi parimaks albumiks.
Ei teagi enam täpselt, mis keskkooliaegses britipopilembuses mind The Verve`s liigutas. Meloodilisus, kergestimõistetav ja endaga samastatav lüürika, laulja sugestiivne hääl või hoopis see, kuidas Ashcroft Bittersweet Symphony videos vastu inimesi põrkudes uhkelt oma teed läks.
Kuidas Verve`i muusika moodustab heliruumi, kus silmad sulgedes võib kujutleda end turvaliselt kaalutus olekus ringi hulpimas, vaevumärgatav naeratus suul.
See vist polegi nii oluline. Oluline on, et ma olin seal.
Maruline This is Music, igatsev Sonnet, lootustotsiv Space and Time, rahutu Rolling People, imeilusa meloodiaga Drugs Don`t Work, hümn elule Lucky Man. Vahepeale mõned uued lood. Loomulikult ei jäänud kõlamata kõige suuremaid masse raputanud Bittersweet Symphony. Ja kõige lõpuks lisaloona hetkel raadioeetreid vallutav Love is Noise, mis Verve`i selle aasta augustis ilmuva kambäkk helikandja esilaul.
Trügisin end suhteliselt ette-keskele, esimese kanali äärde, et näeksin ka suurt ekraani.
Meenub hetk, kui sulgesin silmad, kuulsin vaid lavalt saabuvat helimassi ning tundsin, nagu oleksin ainukene inimene lava ees. Ihuüksina suurel platsil. Vaid mina ja nemad. Laval.
Richard Ashcrofti lõpurepliik pärast Bitter sweet symphony`t liigutas mind selliselt, et panin selle usinalt oma telefoni kirja:
"I wanna thank you for letting me be myself!"
Ashcroft on tänapäeva preester ja lood mida ta räägib kuuluvad sajandilõpu (ja alguse) inimeste hirmude, lootuste ja ootuste hulka.
Üks bänd siiski mul meeles mõlkus. Siis aga ei kujutanud kuidagi ette, et see võiks teoks saada.
Richard Ashcrofti pildid on koos Morrissoni, Joplini ja Hendrixiga praegugi minu vanematekodus asuva toa seinal. 1997. aastal ilmutatud albumit "Urban Hymns", pidasin kohati kümnendi parimaks albumiks.
Ei teagi enam täpselt, mis keskkooliaegses britipopilembuses mind The Verve`s liigutas. Meloodilisus, kergestimõistetav ja endaga samastatav lüürika, laulja sugestiivne hääl või hoopis see, kuidas Ashcroft Bittersweet Symphony videos vastu inimesi põrkudes uhkelt oma teed läks.
Kuidas Verve`i muusika moodustab heliruumi, kus silmad sulgedes võib kujutleda end turvaliselt kaalutus olekus ringi hulpimas, vaevumärgatav naeratus suul.
See vist polegi nii oluline. Oluline on, et ma olin seal.
Maruline This is Music, igatsev Sonnet, lootustotsiv Space and Time, rahutu Rolling People, imeilusa meloodiaga Drugs Don`t Work, hümn elule Lucky Man. Vahepeale mõned uued lood. Loomulikult ei jäänud kõlamata kõige suuremaid masse raputanud Bittersweet Symphony. Ja kõige lõpuks lisaloona hetkel raadioeetreid vallutav Love is Noise, mis Verve`i selle aasta augustis ilmuva kambäkk helikandja esilaul.
Trügisin end suhteliselt ette-keskele, esimese kanali äärde, et näeksin ka suurt ekraani.
Meenub hetk, kui sulgesin silmad, kuulsin vaid lavalt saabuvat helimassi ning tundsin, nagu oleksin ainukene inimene lava ees. Ihuüksina suurel platsil. Vaid mina ja nemad. Laval.
Richard Ashcrofti lõpurepliik pärast Bitter sweet symphony`t liigutas mind selliselt, et panin selle usinalt oma telefoni kirja:
"I wanna thank you for letting me be myself!"
Ashcroft on tänapäeva preester ja lood mida ta räägib kuuluvad sajandilõpu (ja alguse) inimeste hirmude, lootuste ja ootuste hulka.
I must be feeling low
I talked to god in a phonebox on my way home
I told you my answer
I left you my dreams on your answer machine lord
Come on, let the spirit inside you
Don't wait to be found
Come along with my sound
Let the spirit move you
Let the waves come up, they'll fuse you
I never met no one to deny a sound
The Verve "COME ON" sõnad
I talked to god in a phonebox on my way home
I told you my answer
I left you my dreams on your answer machine lord
Come on, let the spirit inside you
Don't wait to be found
Come along with my sound
Let the spirit move you
Let the waves come up, they'll fuse you
I never met no one to deny a sound
The Verve "COME ON" sõnad
2 kommentaari:
Kui The Verve sul nii suur lemmik on, siis peaksid ju teadma, kuidas Richard Ashcroft kirjutatakse? :P Või tõesti olen ma kümmekond aastat valesti teadnud. Kiire guuglikontroll näitab, et pigem mitte...
Igatahes loen ma selliseid välismaa festivalide kirjeldusi alati kahetiste tunnetega. Teadagi.. kadedus :P
Kusjuures umbes kuu aega tagasi hakkasin vaikselt unistama Glastost. 2009 siis. Eks näis!
aitäh. Väsimus pole veel välja puhatud. Saab parandatud. Piinlik- piinlik....:D.
Postita kommentaar