reede, 11. juuli 2008

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 1.

Nonii....
Kott lahti pakitud, pea-aegu välja magatud ning kohaliku elu-oluga taas kohanetud. Siiani ei jõua end kiruda, et fotoaparaadi koju jätsin, et mugavam ja muretum oleks kulgeda. Samas sõber internet pole siiani vist kunagi alt vedanud ning on võimalik ka teil silma heita nähtule.

Järgnevalt ülevaatlikult kõigest, mis minu silma, kõrva ja ninasse jäi nelja päeva jooksul Belgias festivalil Rock Werchter 2008.

Lennujaamas veedetud öö kahetunnine uni, õrn nälg ja ergutuskülmarohi (et ma päris ümber ei kukuks) tekitasid festivaliplatsile jõudes kerge šoki. Seisime kolmveerand tundi meeletus massis, et platsile sisse saada ning seejärel nägin ma kohe palju rohkem inimesi korraga kui kunagi varem ühelgi üritusel. Veidi Counting Crowsi, Nationalsi ja Mikat ning kerge paduvihm. Proovisin küll Pyramid Marquee telki murda, kuid mingid nõmedad itaallased puksisid mind konkreetselt räästa alla ning läbimärja ja väsinuna otsustasin "pidu" telgis jätkata. Liitusid eestlased naabertelgist koos veini ja võileibadega ning Lennyt, REM-i ja Chemical Brothersit kuulasin juba läbi une telgist.
Kahetsen, et kustusin aga samas tundes oma unevajadusi, pidasin ülejäänud päevad väga hästi vastu. ~80 000-ne mass nõuabki veidi kohanemist. Kõige viimasel päeval Becki ajal uidates kaifisin täiega festivaliplatsi avarust ning üksiku kulgeja anonüümsust festivalil.

Teisel päeval olin värske kui kurgike ning startisin "varajase ärkajana" üksinda platsile toimuvat avastama. Sai selgeks kõik kahe jalgpalliväljakusuurusele festivaliplatsile (vabandust, mul on vilets ruumiline mälu, äkki oli suurem) ära mahub- kaubandusnurk, joogi ja toitlustusboothid, talongiputkad, toiletid jne.
Räägin esmalt üldisest festivali olustikust ning siis pikemalt muusikalistest ja muudest elamustest.
Vaade platsi keskelt pealavale. Foto Danielle Millea

Toidu ja joogi jaoks oli välja mõeldud talongisüsteem, kus enne pidi soetama talongid sularaha eest ning seejärel sai putkadest jooki ja sööki hankida. Järjekorrad muutis see olematuks, kuigi alguses tundus suhteliselt ebamugav, harjus kiiresti festivalivaluutas (1 toidubon= 1 EUR, 1 joogibon = 2,5 EUR) arvestama. Toiduvalik friikatest (2 bonbon`i), pitsa, türgi toidu, hotdogide, burkside, pasta, vegetariaanivoki, võileibade ja vietnami kiirtoiduni (8 bon boni). Kanget alkoholi platsil ei müüdud. Belgia õlletootja Stella Artoisi putkast sai kokakoolat, vett, õlut ning krieki (väga maitsev kirsiõlu). Ei puudunud võimalus ka piimatooteid või värskeid puuvilju tarbida. Selleks tuli aga veidi rohkem välja käia. 20 kokkukorjatud topsi eest sai recycle`i punktis 1 joogiboni. Ökofestival ikkagi :).
Jookide liitrihinna arvutamine selgitas, kui kallis joogitarbimine on, aga karastusjookidest ei suutnud ma loobuda. Kõige maitsvamaks kujunes väljaspool festivaliala toidutänaval (korrutage Viljandi folgi toidutänava pikkus kümnega ning pange veel veidi otsa) türgi putkas müüdud 5 EURine pita :).

Tualetid festivalialal olid puhtad ning neid oli piisavalt, järjekorrad praktiliselt olematud, käsi sai pesta ning jagati wc paberit (õpi rabarocki korraldaja!).
Ja nüüd midagi nuusutajatele. Suurem osa toitudest valmistati kasutades toiduõli ning toidutänaval hõljus pidevalt päris ebameeldiv rasvahais. Festivalialal levis viimastel päevadel kergelt hapukas lehk kõigest sellest, mis sinna prügikasti mitte üles leidnud kodanikud, olid poetanud. Eelmise aasta põuaga olevat vängem lehk olnud ka telklaagris, kuid kohati sadav vihm, sel aastal meid sellest säästis.
Prügikaste oli laagriplatsil vähe ja need olid sellised lahedalt omamoodi- jänkud ja porgandid. Vahva nipp inimestele nende kasutamist meelde tuletada oli suurelt ekraanilt bändide vahel vilgutada sõnumit - Feed the rabbits! Sama sõnum oli ka piimatoodete ja muude toidukraami putkade peal.

Sellest hoolimata oli ka kodanikke, kes jänkusid ei toitnud ja viimastel päevadel võis plast ja paberlöga otsas jalutada. Mingid briti ambaalid tegid Kaiser Chiefsi ajal ka pisukese lõkke trashist üle ja kargasid käratsedes selle ümber. Muidu ei näinud kaklemisi, kraaklemisi ning ka turvamehed passisid vaid lavaesistes kanalites, mis rahvamassis kimpusattunute kiireks väljatoimetamiseks mõeldud.
Purjus ja ebameeldivaid inimesi kohtas minimaalselt, küll aga vääris tähelepanu fakt, et jointe keerati ja savutossu oli tunda festaril praktiliselt igal kümnendal sammul. Nojah, Holland pole kaugel.

Ole sa tsiviliseeritud festival või mitte, ambaalid röögivad öösel telklaagris ikkagi. Seetõttu on kas kõva kärakas või kõrvatropid väga vajalikud atribuudid.
Üldiselt olid laagritingimused väga head, kogu aeg on kättesaadav vesi ja tasuta WC. Väikse bonboni eest sai kasutada ka paberiga "tsiviliseeritud inimese" tualetti ning käia duši all (seisin pühapäeva hommikul tund aega dušisabas, aga puhtaks saamine võrdus täiesti mõne pädevama muusikaelamusega sellelt festarilt).
Laagreid oli päris mitu, valida suuruse ja festivaliplatsi läheduse järgi, tõenäoliselt oli igal laagril eraldi korraldaja, sest facilities`id olid erinevad. Meie elasime "pisikeses" C1-s, mis festarialast vaid 7-10 min kaugusel (liikuda tuli enamasti ikkagi massides mööda toidutänavat, muidu oleks saanud kiiremini).
Mõned laagrielanikud ei oska ka enda järelt prügi selleks spetsiaalselt jagatud ökokottidesse toppida, peale telgi kokku pakkimist. Kottidest veel- ühes teises laagris jagati trashi pakkimiseks suurepäraseid kotte, millele tootjafirma suurelt peale kirjutatud. Selleks oli SITA. Hunnitu, kas pole :).

Vaade poolele lavaesisele. aitäh http://portfolio.sudpresse.be/ !

väike ellujäämisretsept algajale hiidrokkfestivali külastajale:

- kummikud ja vihmakindel riietus on must be!
Tuhanded tallavad ka suhteliselt väikse vihma korral ala kiiresti poriks.
- päikesekreem! Te ei kujuta ette, kui kiiresti ja märkamatult võib oma naha ära põletada.
- kõrvatropid aitavad hästi nende troppide vastu, kes öösel telklaabris röögivad.
- külmarohu omamine telklaabris ei tee ka paha :).
- piisavas koguses sularaha, und ja kohanevat suhtumist ümbritsevasse võimaldavad kõike kenasti nautida!

kolmapäev, 2. juuli 2008

millal Sina viimati kotti pakkisid?

Kott on pakitud!
Kodumaist rabarokki ja muid kodumaiseid festivaale on juba omajagu väisatud. Aeg sammud seada väljamaale. Tõenäoliselt on eelmainitud üritused selle kõrval, kuhu lähen, tõelised külafestivalid. Ja rabaroki telklaager elukooli algkool.
Aga Rock Werchter, siit ma tulen!

Püüdes mitte väga pateetiliseks muutuda, lisan siia ühe fotomeenutuse Rabarokilt. Minu jaoks üks emotsioonikamaid ja nauditavamaid etteasteid- Ultima Thule ja Silvi Vrait. Pilt siis iseloomustamaks minu arvates ühte põhjust, miks inimesed võiksid üldse rokki kuulata või peaksid seda tegema. Klõpsu saatsid järgmised sõnad..."püüan maha pesta seda sotsiaalset savi. kohustused, kohtumised, kogemustekoomad. mida iganes..."

esmaspäev, 16. juuni 2008

Ilmutus/ revelation

Kas see oli unenägu, või oli tegemist šatääni illusiooniga, kes ühel kolmapäevasel pärastlõunal juhuslikult minu ellu potsatas? Ma ei ole veel päriselt aru saanud. Ameeriklanna Coloradost, kelle vana sõbra soovitusel öömajale võtsin. Noor maailmaavastajast couch-surfer- uusi paiku, emotsioone, inimesi ja ennast otsiv.
Kes ütles, et 20-aastased tütarlapsed ei peaks mööda maailma rändama? Kes ütles, et tuleb oodata oma aega? Kes ütles, et õnne tuleb esmalt oma tagaõuest otsida?

Hetketi on mul kahtlus, kas ta oligi päriselt olemas. Nagu ma oleksin iseenda kujutletava sõbraga Maailmas siidrit joonud ja selle maailma asjade üle arutlenud...

Pasta tomatikastmega külmkapis, köögile lähemale kolinud triibuvaip ja asendit vahetanud söögilaud (geniaalne!) jutustavad aga ühe teise loo. Pikk jalutuskäik vihmasabinases Tartus (vihmavärskus!), mõned põiked baaridesse- kõrtsudesse, üllatusõhtusöök küünaldega laual, hilisöine hiina toit ja hingekriipiva naisteka vaatamine. Mahedahäälne "It`s perfect" ja "It`s phantastic" minu jahedas korteris ja mõtlikus maailmas.
Mul pole Su pilti, aga mul on Su naeratus.

Emily, Sul on õigus. Sa oled tuul.

Aitäh!
________________________________________

Was it a dream, or was it an auburn-haired illusion, that bumped into my life on one wednesday afternoon ? I still don get it.
American girl from Colorado, who I took in for night on suggestion of an old friend. Young globetrotter couch-surfer- looking for new places, emotions, people and herself.
Who said, that young girls aged 20 shouldn`t travel the world on their own? Who said, that you should wait when the time comes for you? Who said, that the happiness is to be found in your own back-yard?

At some moments I have doubts that she really existed. As if I had drunk cider with my imaginary friend in Maailm and discussed the affairs in the world....

Pasta with tomato-sauce in my fridge, striped carpet moved nearer to the kitchen and dining table which changed position (ingenious!)- they tell me a different story. A long-distant walk in slightly rainy Tartu (petrichor!), some jumps to bars and pubs, a suprise dinner with candles, chinese food at midnight and watching really creepy movie. Balmy-sounded "It`s perfect" and "It`s phantastic" in my chilly apartment and wistful world.
I don`t have Your picture, but I do have Your smile.

Emily, You are so right. You are the wind!

Thank You!

neljapäev, 12. juuni 2008

punklaulupidu

7. juunil sai Rakvere laululaval maha peetud Eesti (maailma ?) esimene punklaulupidu. Lehtedest juba loetud, televisioonist silmatud. Väikesed meenutused läbi minu silmade siinsamas.

Idee algataja Üllar Saaremäe oli sunnitud mitmeid korda päikeseprillidetaguseid silmi pisaraist pühkima. Ühe mehe unistus sai teoks puhkepäeva pärastlõunal, kui mõned tuhanded inimesed kogunesid Rakvere lauluväljakule kooridele seoatud punk-repertuaari kuulama- vaatama.
Peale presidendi ja Rakvere linnapea tervituskõnet, avati pauguga punkmonument, mida seejärel harjastatud tegelased kiirelt graffitiga kaunistama hakkasid.
Lõpulauluks Trubetsky "Insener Garini hüperboloid" meelitas välja ka autori, kes publiku hõigete peale mikrofoni "jee" hõikas ning seejärel läks hüperboloid kordamisele.



konferansjee


Pungiga pärjatud autorid, foto Makkuro Kurosuke

Vaeva olid näinud ka need, kes tavaliselt nahka, lõhkiseid teksaseid, neete ja harja ei kanna.
mõned stiilinäited punklauljatest:

ja tervitusi TÜ looduskaitseringi rinnetele :)!
foto Makkuro Kurosuke

Peale laulupidu järgnes punkbändide kontsert ning lava ette kogunes märkimisväärne kogus püstiaetud harjadega tegelasi ja muidu nautlejaid. Korda hoidma oli palgatud punastes jopedes Meeskond, kelle esialgu lava äärtes seisnud kahest mehest, sai peagi kümnepealine lavaveereturvamis meeskond. Erilisi rahutusi polnud silmata, peale tavalise lavaesise nügelemise. Minu silm ei seletanud, algavaid kaklusi, välkuvaid nuge jne kuid sellest hoolimata sekkus meeskond vägagi aktiivselt hüplejate liigutustesse ning mitmed astusid rahva hulka. Olukord läks juba päris kriitiliseks ning Saaremäe pidi kordi paluma muusikafännidel, mitte meeskonnaga põrkuda või bändil paar rahustavat punklugu teha. Korraks tekkis juba tunne, et Rakverest saab Altamonti rokkfestival, kus Rollingute kontserti saatsid kestvad rahutused ning lõpuks sai üks tüüp noa läbi ka surma. Üllatus selline situatsioon ka polnud, punk on ju alati tähendanud võimule vastandumist ning Meeskonna turvameeste ja naiste käitumine oli kõike muud kui viisakas ja sõbralik, pigem võis seda isegi nimetada provotseerivaks. Kõiki koheldi kui mõistuseta loomi, mõned üksikud ehk seda tarbitud alkoholikogusest oleksid vajanud, kuid julgen kahelda kas ka nemad on ebainimlikku kohtlemist väärt. Esimene konfliktiennetamise võimalus on ju alati rääkida, mitte kasutada vägivaldset veenmist.
Olukorra päästis hääl rahva seast, punkarineiu Viljandist, kes väljendas Saaremäe mikrisse soovi, et kõik võiksid sõbralikult üritust nautida ning sõlmida kokkuleppe (tõenäoliselt on tegemist nö nurga taga väga hoolikalt planeeritud strateegilise liigutusega :) ). Saaremäel õnnestus enda iidoliseisuses isiksusega paari loo ning sütitava kokkuleppimis-kõnega veenda (nii Meeskonda) kui punkareid rahu hoidma ning kontserdid said rahulikult jätkuda. Keegi ei tikkunud lavale, ega kippunud kaklema. Punastes jopedes mikrofonikandjad taandusid lavaservadesse ning peagi löödi sõbralikult tantsu juba ka laval nii paremal kui vasakul.
Peace!

kolmapäev, 11. juuni 2008