7. juunil sai Rakvere laululaval maha peetud Eesti (maailma ?) esimene punklaulupidu. Lehtedest juba loetud, televisioonist silmatud. Väikesed meenutused läbi minu silmade siinsamas.
Idee algataja Üllar Saaremäe oli sunnitud mitmeid korda päikeseprillidetaguseid silmi pisaraist pühkima. Ühe mehe unistus sai teoks puhkepäeva pärastlõunal, kui mõned tuhanded inimesed kogunesid Rakvere lauluväljakule kooridele seoatud punk-repertuaari kuulama- vaatama.Peale presidendi ja Rakvere linnapea tervituskõnet, avati pauguga punkmonument, mida seejärel harjastatud tegelased kiirelt graffitiga kaunistama hakkasid.
Lõpulauluks Trubetsky "Insener Garini hüperboloid" meelitas välja ka autori, kes publiku hõigete peale mikrofoni "jee" hõikas ning seejärel läks hüperboloid kordamisele.
konferansjee
Pungiga pärjatud autorid, foto Makkuro KurosukeVaeva olid näinud ka need, kes tavaliselt nahka, lõhkiseid teksaseid, neete ja harja ei kanna.
mõned stiilinäited punklauljatest:
ja tervitusi TÜ looduskaitseringi rinnetele :)!
foto Makkuro KurosukePeale laulupidu järgnes punkbändide kontsert ning lava ette kogunes märkimisväärne kogus 
püstiaetud harjadega tegelasi ja muidu nautlejaid. Korda hoidma oli palgatud punastes jopedes Meeskond, kelle esialgu lava äärtes seisnud kahest mehest, sai peagi kümnepealine lavaveereturvamis meeskond. Erilisi rahutusi polnud silmata, peale tavalise lavaesise nügelemise. Minu silm ei seletanud, algavaid kaklusi, välkuvaid nuge jne kuid sellest hoolimata sekkus meeskond vägagi aktiivselt hüplejate liigutustesse ning mitmed astusid rahva hulka. Olukord läks juba päris kriitiliseks ning Saaremäe pidi kordi paluma muusikafännidel, mitte meeskonnaga põrkuda või bändil paar rahustavat punklugu teha. Korraks tekkis juba tunne, et Rakverest saab Altamonti rokkfestival, kus Rollingute kontserti saatsid kestvad rahutused ning lõpuks sai üks tüüp noa läbi ka surma. Üllatus selline situatsioon ka polnud, punk on ju alati tähendanud võimule vastandumist ning Meeskonna turvameeste ja naiste käitumine oli kõike muud kui viisakas ja sõbralik, pigem võis seda isegi nimetada provotseerivaks. Kõiki koheldi kui mõistuseta loomi, mõned üksikud ehk seda tarbitud alkoholikogusest oleksid vajanud, kuid julgen kahelda kas ka nemad on ebainimlikku kohtlemist väärt. Esimene konfliktiennetamise võimalus on ju alati rääkida, mitte kasutada vägivaldset veenmist.
Olukorra päästis hääl rahva seast, punkarineiu Viljandist, kes väljendas Saaremäe mikrisse soovi, et kõik võiksid sõbralikult üritust nautida ning sõlmida kokkuleppe (tõenäoliselt on tegemist nö nurga taga väga hoolikalt planeeritud strateegilise liigutusega :) ). Saaremäel õnnestus enda iidoliseisuses isiksusega paari loo ning sütitava kokkuleppimis-kõnega veenda (nii Meeskonda) kui punkareid rahu hoidma ning kontserdid said rahulikult jätkuda. Keegi ei tikkunud lavale, ega kippunud kaklema. Punastes jopedes mikrofonikandjad taandusid lavaservadesse ning peagi löödi sõbralikult tantsu juba ka laval nii paremal kui vasakul.
Peace!
püstiaetud harjadega tegelasi ja muidu nautlejaid. Korda hoidma oli palgatud punastes jopedes Meeskond, kelle esialgu lava äärtes seisnud kahest mehest, sai peagi kümnepealine lavaveereturvamis meeskond. Erilisi rahutusi polnud silmata, peale tavalise lavaesise nügelemise. Minu silm ei seletanud, algavaid kaklusi, välkuvaid nuge jne kuid sellest hoolimata sekkus meeskond vägagi aktiivselt hüplejate liigutustesse ning mitmed astusid rahva hulka. Olukord läks juba päris kriitiliseks ning Saaremäe pidi kordi paluma muusikafännidel, mitte meeskonnaga põrkuda või bändil paar rahustavat punklugu teha. Korraks tekkis juba tunne, et Rakverest saab Altamonti rokkfestival, kus Rollingute kontserti saatsid kestvad rahutused ning lõpuks sai üks tüüp noa läbi ka surma. Üllatus selline situatsioon ka polnud, punk on ju alati tähendanud võimule vastandumist ning Meeskonna turvameeste ja naiste käitumine oli kõike muud kui viisakas ja sõbralik, pigem võis seda isegi nimetada provotseerivaks. Kõiki koheldi kui mõistuseta loomi, mõned üksikud ehk seda tarbitud alkoholikogusest oleksid vajanud, kuid julgen kahelda kas ka nemad on ebainimlikku kohtlemist väärt. Esimene konfliktiennetamise võimalus on ju alati rääkida, mitte kasutada vägivaldset veenmist.Olukorra päästis hääl rahva seast, punkarineiu Viljandist, kes väljendas Saaremäe mikrisse soovi, et kõik võiksid sõbralikult üritust nautida ning sõlmida kokkuleppe (tõenäoliselt on tegemist nö nurga taga väga hoolikalt planeeritud strateegilise liigutusega :) ). Saaremäel õnnestus enda iidoliseisuses isiksusega paari loo ning sütitava kokkuleppimis-kõnega veenda (nii Meeskonda) kui punkareid rahu hoidma ning kontserdid said rahulikult jätkuda. Keegi ei tikkunud lavale, ega kippunud kaklema. Punastes jopedes mikrofonikandjad taandusid lavaservadesse ning peagi löödi sõbralikult tantsu juba ka laval nii paremal kui vasakul.
Peace!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar