progepsühhedeelia

Luarvik Luarvik 7.03.2008 Genklubis

elitaar- või massikultuur?

Tundub, et viimasel ajal on muusikalid ja muusikalifilmid populaarsed. Või mis teie arvate?
Järgnevat loetelu vaadates, ütleks pigem, et ja põnevad on kuulsate muusikute elulood. „Walk the Line”(Johnny Cash), „Ray”(Ray Charles), „Dreamgirls”(lihtsalt tüdrukutebändidest ja 60-ndatest tänapäevani popmuusikast), „La mome” (Edit Piaf) „I`m not there” (Bob Dylan) ja ei tasu unustada, et filmi tehakse Janis Joplinist. Lisame siia veel „Capote” ja filmi „Stoned”, mis Rolling Stonesi kadunud kitarristist Brian Jones`ist pajatas. Kategooriasse muusikalifilm sobib ka praegugi kinodes jooksev Sweeney Todd, mis oma teema sünguse poolest teistest veidi erineb, aga sellest hiljem pikemalt.

Kas soovime kuulsatest näitlejatest veel midagi välja pigistada peale atraktiivse välimuse ning näitlemisoskuse? Lisaks osatäitmisele saavad tähelepanu kollases ajakirjanduses näitlejate uus avanenud võime – lauluhääl ning teemalood kaiguvad raadioeetris ja tilguvad juutuubi. Kindlasti seostatakse muusikali populaarsust ka zanri nö kergestiseeditavusega. Ilusad inimesed tantsivad ja laulavad ning kõigil on kokkuvõttes lõbus ja hea olla. Ale hopp! Muusika on boonus ja kõik muu on puhas meelelahutus.

Aga samas, mis selles siis nii halba on? Toome selliselt (pop)muusika-ajalugu tänapäeva noortele lähemale. Üks popkultuur ja showbisness kõik. Meelelahutusäri ketrab oma ratast nii või naa, meie tema vastu enam ei saa, kui just plaani pole metsa kolida ning kõik uksed- aknad sulgeda. Enamus, mis loetud väärtfilmideks ning väärtkirjanduseks, jõuab meieni massikanaleid pidi ning arvestades leviku ulatust, julgeksin mina seda massikultuuriks nimetada. Ning ärge unustage, keegi on meie eest selle valiku juba teinud, mis kuulub nimetuse alla „väärt” ja mis mitte.

Meediaõpetuse kodutöö referaadist leidsin mõttetera, mida tasuks ka eesti õpetajatel võtta omaks ning nähes kord külas praegust põhikooli muusikaõpetuse töövihikut, tundub et osaliselt on seda peagi võimalik rakendada. (töövihikus siis käsitleti lisaks klassikalisele ka popmuusika arengut ning erinevaid zanre, ühe tunni teemana said õpilased ülesandeks oma lemmikartisti kirjeldada ning tema muusikat tutvustada.) Mõttetera siis: ei ole vahet mida Sa kuulad või vaatad, vaid kuidas seda teed. Milliseid küsimusi see sinus tekitab, millele paneb mõtlema, kas tahaksid vastu vaielda?

Väga lühinägelik on mõelda, et tõeline kultuur sünnib vaid kontserdisaalis või sündis 1920-ndatel Tammsaare sulepea vahendusel. Taaskord jõuan massikultuuri ja eliitkultuuri võrdluse ja kujundliku vastanduseni välja….niisiis kes on käpp teetassi taga arutlema?

kes tuleb?

...minuga teatrisse ja kontserdile, ah?

Pärnu Endla "Rock`n`roll"- lugu vabadusest ja rokkmuusikast

Mats& Morgan ning Contus Firmus

Viimased aastad on tõestanud, et Vanemuise teatris on huvitav vaid külalisetendustel. E-ga on kokkulepe, et kui meil kummalgi tekib väiksemgi tahtmine koduteatri pileteid omandada, tuleb helistada teisele ning sellest teada anda ja ta aidataksegi meeltesegaduse hoost üle.

Käibemaksu teemad on tõstatanud leheveergudel küllaltki verise arutelu sellest, mis on kultuur ja mis ei ole. Ei tahaks siin ise sellesse arutelusse laskuda , kuid mis mind hämmastama paneb ikka ja jälle, et avalikus ruumis oma arvamust avaldades, mitte ei avaldata seda, vaid tõrvatakse eelmise kommenteerija katelt. Mis see vanasõna nüüd ütlesiki?


Käisin hiljuti raamatupoes ning ostsin endale Brian J. Robbi portreeraamatu Johnny Deppist. Leidsin selle täitsa kogemata. Hea vahetu lugemine, kuigi vahepeal küllaltki spekulatiivne ning peategelase tsitaatidega tundub olevat vahel kergekäeliselt ringi käidud. Annab ülevaate Johnny lapsepõlvest, noorusest ja peamiselt siiski filmograafiast. Tänapäeval ei saa me läbi ka armusuhete sektsioonita muidugi. Ka värvilised pildid on must be. Ja mis arvate, mis kaanel on ? Otseloomulikult kariibi mere piraat kapten Jack! Enamus Deppi austajatest on kardetavasti eas, kus lustaka piraadiroll tema tuntumaks osatäitmiseks on.
Kui keegi tahab kobiseda, siis laske käia. Teie arvamus. Ilmselt on teil nägemata "Edward Scissorhands", "Benny and Joon", "Dead man", "What`s eating Gilbert Grape" (fantastiline roll Leonardo DiCapriolt!), "Crybaby", "Blow" ja "Don Juan DeMarco"....

Aga teemal, mis on eliitaar- ja mis massikultuur...ma oleks kohe nõus arutlusõhtu kokku panema. Kes tuleb arutlema :)?

raamatumeem

Võta endale kõige lähedal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Minu vasakule käele kõige lähedamal paiknevaks raamatuks oli „McQuaili Massikommunikatsiooniteooria” autoriks Denis McQuail. Napilt sentimeetrid Valterist ja Rockrapsoodiast. Ehk siis:

Esimene

1) Terminiga „massimeedia” tähistatakse küllaltki suure levialaga kommunikatsioonivahendeid, mis jõuavad ühiskonnas peaaegu igaüheni.

kuldne e vasak pöial otsustas
2) Pole võimalik iseloomustada või kokku võtta uue meedia peamist sisu, ja sellel ei ole ka mõtet, kuna sisu on nii mitmekesine ja puuduvad auditooriumid selle mõiste endises tähenduses.

viimane

3) Uue meedia saabumine annab teooriale ainult tööd juurde.

Kes tahab proovida, proovib ise!

jatsu ja rokki!!!

Siinkohal poleks tegemist ajaveebiga, kui see ei kajastaks tähtsaid sündmusi ajas. Kindlasti on teilegi kõrvu jäänud ja silma sattunud uudis, et Genialistide klubi järgmisest hooajast enam Lutsu teatrimajas ei jätka. Nii mõnedki on andnud allkirja petitsioonile klubile samaväärsete ruumide ja finantsilise toetuse leidmiseks. Praeguseks on kogutud juba üle 2000 allkirja.

Tartu linna kodulehel kultuuriaknas toimub juba nädal aega arutelu, pakkumaks välja Genialistide klubile uusi ruume.

Ehk on Sulgi häid ideid?

“Genikad” on asendamatu kontserdipaik Tartu linnas ning kui see kaob, siis jääb üks paras auk kultuuriprogrammi. On seal käidud pöffil, üliõpilasteatreid vaatamas, akadeemikute valiku peosarjal ning erinevaid ansambleid nautlemas. Kõige viimastest võiks mainida Dahlingut, Diskreetse Mango Triot ja Zetosid ning paar nädalat tagasi toimunud proge- ja eksperimentaalbändide (kes kuidas end positsioneerib, ühisnimetajat ongi raske leida) kontserdil. Soovitan soojalt nuumata kõrva kummalise nimega ansambliga, kes ka viimatinimetatud üritusel ülesse astus. Psühhedeelse kõlaga jazz-fusion rocks!

Wrupk Urei

Käesolevaga võtan muusikahuvilisena enda kohuseks tervitada Radkot ning soovida talle jõudu-jaksu progemussi enda jaoks avastamisel :P!