Tundub, et viimasel ajal on muusikalid ja muusikalifilmid populaarsed. Või mis teie arvate?Järgnevat loetelu vaadates, ütleks pigem, et ja põnevad on kuulsate muusikute elulood. „Walk the Line”(Johnny Cash), „Ray”(Ray Charles), „Dreamgirls”(lihtsalt tüdrukutebändidest ja 60-ndatest tänapäevani popmuusikast), „La mome” (Edit Piaf) „I`m not there” (Bob Dylan) ja ei tasu unustada, et filmi tehakse Janis Joplinist. Lisame siia veel „Capote” ja filmi „Stoned”, mis Rolling Stonesi kadunud kitarristist Brian Jones`ist pajatas. Kategooriasse muusikalifilm sobib ka praegugi kinodes jooksev Sweeney Todd, mis oma teema sünguse poolest teistest veidi erineb, aga sellest hiljem pikemalt.
Kas soovime kuulsatest näitlejatest veel midagi välja pigistada peale atraktiivse välimuse ning näitlemisoskuse? Lisaks osatäitmisele saavad tähelepanu kollases ajakirjanduses näitlejate uus avanenud võime – lauluhääl ning teemalood kaiguvad raadioeetris ja tilguvad juutuubi. Kindlasti seostatakse muusikali populaarsust ka zanri nö kergestiseeditavusega. Ilusad inimesed tantsivad ja laulavad ning kõigil on kokkuvõttes lõbus ja hea olla. Ale hopp! Muusika on boonus ja kõik muu on puhas meelelahutus.
Aga samas, mis selles siis nii halba on? Toome selliselt (pop)muusika-ajalugu tänapäeva noortele lähemale. Üks popkultuur ja showbisness kõik. Meelelahutusäri ketrab oma ratast nii või naa, meie tema vastu enam ei saa, kui just plaani pole metsa kolida ning kõik uksed- aknad sulgeda. Enamus, mis loetud väärtfilmideks ning väärtkirjanduseks, jõuab meieni massikanaleid pidi ning arvestades leviku ulatust, julgeksin mina seda massikultuuriks nimetada. Ning ärge unustage, keegi on meie eest selle valiku juba teinud, mis kuulub nimetuse alla „väärt” ja mis mitte.
Meediaõpetuse kodutöö referaadist leidsin mõttetera, mida tasuks ka eesti õpetajatel võtta omaks ning nähes kord külas praegust põhikooli muusikaõpetuse töövihikut, tundub et osaliselt on seda peagi võimalik rakendada. (töövihikus siis käsitleti lisaks klassikalisele ka popmuusika arengut ning erinevaid zanre, ühe tunni teemana said õpilased ülesandeks oma lemmikartisti kirjeldada ning tema muusikat tutvustada.) Mõttetera siis: ei ole vahet mida Sa kuulad või vaatad, vaid kuidas seda teed. Milliseid küsimusi see sinus tekitab, millele paneb mõtlema, kas tahaksid vastu vaielda?
Väga lühinägelik on mõelda, et tõeline kultuur sünnib vaid kontserdisaalis või sündis 1920-ndatel Tammsaare sulepea vahendusel. Taaskord jõuan massikultuuri ja eliitkultuuri võrdluse ja kujundliku vastanduseni välja….niisiis kes on käpp teetassi taga arutlema?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar