Matsalu loodusfilmide festival (ehk Särtsu baari Lihulas me ei jõudnud!)

Matsalu loodusfilmide festival toimub juba alates aastast 2003. Kahjuks jõudsin sel aastal esmakordselt Lihulasse loodusfilme vaatama, kahjatsen omaette. Lisaks filmiprogrammile Lihulas ja Haapsalus olid Lihula kultuurimajas ja mõisas ka foto- ja kunstinäituseid- loomulikult loodusest. Filmiprogrammis ei puudunud looduse, looduse ja inimese suhteid käsitlevatest filmidest ka linateoseid, mis käsitlesid põlisrahvaste õiguseid ning elu. Kuulub viimanegi ju inimese ja looduse kooskõla alla.

Peaaegu kõiki loodusfilme ühendab uudishimu kõige elava eluolu ja ilu vastu. Kas hamstriurus sajab ka, kui väljas vihma sajab? Mis juhtub, kui uimastada puutetundlikku mimoosi või kuidas tomatil kasvav parasiittaim teab mullast võrsudes tomatit üles otsida? Laupäevases kavas linastunud Ian Hafti film "Viljapõllu salaelu" (Poppy`s Promise, 2009) või "Intelligentsed taimed" võiksid olla kohustuslikud osad kooliprogrammis või prime- time eetrikandidaadid Rahvusringhäälingu eetrisse. Põllul elavate loomade- taimede olemiste- tegemiste aastaring on üles võetud ning omavahel põimuvaks narratiiviks sõlmitud nii osavalt, et aeg tundus justkui lendavat ning ei pannud tähelegi, kui juba film otsakorral. Nagu vaikselt ja salaja torkab see film Sulle floora ja fauna askeldamiste vahele ajukäärdudesse veendumust mahepõllumajanduse vajalikkusest, et säilitada elurikkust. Taimede füsioloogiast kõnelev "Intelligent Plants" seevastu kandideerib üheks parimaks teoseks teaduse populariseerimise alal. Infot edastatakse pildikeeles tempokalt ning väga põnevalt.

Festivalil esilinastunud Vassili Sarana "Retk Leena lättele" oli üks suuremaid elamusi koos eelmainitutega. Mu sisse voolab selline müstiline rahu, sama rahulik ning tasakaalukas kui filmi taustaks kõnelev Riho Västriku hääl. Ja tahaks rännata koos filmitegijate ning tunguusi verd teejuhiga mööda taiga sügavaid ja metsikuid puumassiive. Karge Siberi kaunite loodusvaadete
romantilisus ning rännumeeste retke ja kohtumisi omatahtsi toimetavate loomadega siduv narratiiv on meistlikult sõlmitud ning üles võetud.

Amatöörfilme ma aga ühte blokki proffide esilinastustega ei paneks, nagu see juhtus Vesilinnu toodetud filmi esilinastuse ning Pärnumaa perearsti filmitud haigrutega, sest kontrast on liiga suur. Kuigi haigrukolooniast oli saadud suurepäraseid kaadreid, ei anna amatöörteos siiski kuidagi oma venivuse ja referaatliku taustatekstiga filmi mõõtu välja.
Mõnus oli. Järgmine aasta jälle!