Siin on kirjas minu mõtted muusika, kultuuri, ilu ja eluelamustest. Täpselt nii nagu mulle tundub, kõrvale kuuldav ja silmale nähtav on - mis mind liigutas, mõtteid ärgitas või jala tatsuma ja suu lauma pani. Teretulemast teetassi taha kaasa mõtisklema ja ümisema!
Tüdruk läks metsa kõndima, linnupesi otsima. Vaatas tema põõsasse, leidis poisi põõsast. Pealmine külg oli päevitanud, alumine külg oli hallitanud. Viis poisi Emajõele, küüris teda luuaga ja kuivatas tema kotiga. Viis tema Tartu laadale. Vahetas valge varsaga ja vana ruunaga. Varss oli ilma sabata ja ruun ühe silmata. Nüüd te poisid näete, kui odavad te olete.
Selle lustaka loo jutustas Viljandi folgil laulus Sandra Sillamaa Paabeli kontserdil. Lugu pärinevat Sandra 83-aastaselt vanaemalt, kes olla ka kontserdil viibinud. "Paljud poisid muidugi ei ole...", ütles Sandra laulu lõpus leevenduseks :).
Emajõe suveteatri etenduse "Põrgupõhja uus vanapagan" semiootika - kirikus (õigemini selle varemetes) on põld! Seda puhastatakse, küntakse, haridakse, tegelased kõnnivad vastavalt oma loomusele kas vagude vahel või peal.
Uusberg on stoilis- naiivne Vanapagan, kes ületab oma usuga kõik (peaaegu usumehedki). Sandra Ükskülalt mitmekülgne super-roll pagana maise naisena, dimensioone jätkub kohmaka plika ning sureva ema vahesele ajalegi ohtralt. Sügavaim suveteater senini. Sobib kenasti Tartusse :).
Dialoog vaheajal kohvikusabas. M1: mida Sa tahad (viidates kohvile või mahlale)? M2: (ohates) Õndsaks saada...
Ma olen täna seda lugu nii palju kuulanud....et noh...oeh....kontekstiväliselt...on see siin nüüd ka. Ja Twilight`i fänn ma ka ei ole. Kuulake muusikat lihtsalt! Muse on võimas igatahes. Ühendab omavahel staadioniroki, kaunid meloodiad ja tänapäevaliku tantsubiidi jäädes sealjuures meeldivalt emotsionaalseks. Võimsam veel muidugi laivis!!!
Ei ole midagi paremat kui energiline progerokk päikselisel muusikafestivalil. Isegi siis kui jõuad nimetatud kontserdile vaid viimaseks 10ks minutiks, sest eelmise öö uni on mahtunud 2 tunni sisse, kuna ülilärmakad naabrid telklaabris on öö otsa jõuranud ning vahepeal oli tarvis end telgis horisontaalolekuga kosutada. Iirlaste ASIWYFA-t oli mõnus nii kuulata kui vaadata.
Positivus üllatas meeldivalt erinevate lavade ja stiilide rohkusega-igaüks leiab oma kuuelt eri suurusega lavalt ja telgist. Ka erinevate toitude valikuvõimalus ja venüü (festivaliala hoomatav suurus, rand ja männid) kuulub sektsiooni positiivne. Millest tundsin kõige rohkem puudust - kakskeelne info nii bändide kui toimuvate muude atraktsioonide kohta (miks on keset festivaliala hiigelsuur kurk?) ja quiet- campist (kui Roskildes on, siis miks lätlastel pole?). Teine festivalipäev, õigemini selle esimene pool, läks suhteliselt p….e, sest alguses oli jaksu vaid erinevatelt lavadelt kostvas kakofoonias männi all lebamiseks. Usun siiski, et enamus inimesi käib muusikafestivalidel selleks, et nautida muusikat ja õhkkonda, mitte niisama telklaagris juua.
Esimesest päevast suurimad elamused olid Happy Mondays ja UNKLE live! Teisel päeval brittide Leisure Society tuletas meelde Viljandi Pärimusmuusika Festivali, klassikaline rokk-koosseis+ keelpillide sektsioon- seda kuulaks veel. Ja Läti „Dahling“S.P.B oma ülienergilise lokkisjuukselise solistiga, meeldejäävate meloodiate ning kergelt soulilik alternatiivrokk- nauditav! Distantsilt läbi väsimuse mäletan veel maagilist koosseisu The Miserable Rich, kelle solisti hääl imemagusalt mu uniseid kõrvu paitas.
Peaesinejate Scissor Sisters`i rokkiv energilisus ja Muse`i mastaapne muusika, valgusšou ja esinemine panid festivalile väärika punkti. Pole kumbagi kollektiivi liiga palju varem kuulnud, aga elamused olid mõlemad kontserdid.
Line- up`i pärast lätlased igatahes põdema ei pea!
Kanadalased teavad - tuleb juba varakult alustada! Montreali Jazzfestivali kahe nadala jooksul toimus iga paev eraldi kontsert-etendus louna ajal spetsiaalselt moeldud lastele. Band, klassiruum koos opetaja ja nelja lustliku opilasega ning tuntud jazzilood vahvas ja tempokas esituses. Lapsigi saalist haarati kaasa laulma ning lavale kysimustele vastama. Vahepeal saabus "lennukiga" festivali maskott- suur sinine kass ning lavalise liikumisega ei koonerdatud. Lapsed ja lapsevanemadki kaifisid. Mina ka!
Yks asi mulle yldse ei meeldinud. Olgugi, et tegemist rahvusvahelise festivaliga, toimusid koik artistide sissejuhatused prantsuse keeles. Ingliskeelselt sai mahaoeldud vaid, et arge tehke pilte ja lylitage telefonid valja. Ka enamik kohalikke artiste konelesid publikuga vaid prantsuse keeles. Quebeclased tehke palun oma rahvusvaheline festival rahvusvahelisemaks.
Kui teil kunagi peaks tekkima kysimus, kust saada marineeritud sonajalgu, siis mina tean. Montreali Jean Talon" i turult nimelt. Sealt ma nad ostsin, seenemyyjalt, kes koikvoimalikke delikatesshorgutisi ning erinevaid seeni myys ning vaga sobralikult mulle koike maitsta pakkus. Kukeseeni siin ei kasva, need imporditakse Euroopast ja kui aus olla siis nagid need ikka vaga nassid valja. Aga Shitake seened ning 4-5 erinevaid sorti kybaratega tegelasi (mille nimesid ma ei maleta)- aga palun, varsked kui kurgikesed! Voi akki soovid hoopis, et Su salatis asendaksid kappareid marineeritud karikakrapungad? Saab.
Oeldakse, et turg on mingil maaral yhiskonna peegel. Montreali turg kinnitab seda- turg on kena, puhas, rikkalik ja hoolitsetud. Samas kui meil on turul kaimine veel ehk veidi odavam kui poes, siis siinne turg tundub olevat pigem neile, kes hindavad vaga varskeid asju ning saavad neid ka endale lubada. Supermarketid pakuvad soodsamaid hindasid aga varskusastme suhtes peab veidi jargi andma.
2,5 nadalat tagasi siia saabudes oli yks elamusi see, et puu- ja juurviljadel on enam maitset. Mango maitseb magusamalt ning avokaado lausa sulab suus. Lettidel on lopsakad salatid, gigantsed kantaluupid ning mahlased marjad (GMO-sid muide kohustust margistada ei ole ei poes ega ka turul). USA suured pollud ja kasvandused on lahedal. Samas allpoololevad salatid on just kohalikud. Bonjour madame et monsieur!
Nagu varem mainitud on Montreal paras pajaroog erinevate kultuuriliste juurtega inimestest. Eelmisel nadalal oli yks monusamaid elamusi ungari, kuuba ja kanada muusikute ponev projekt. Loomulikult ei saanud ilma "ex- communist" naljadeta, siinsete inimeste jaoks on see ilmselge eksootika ning isegi naljakas aga samas ei saa neidki syydistada sellest, et kultuuriliste symbolite tahendused ajas ja ruumis on erinevad. Monikord tundub mulle, et eneseteostus on kaasaegses laane yhiskonnas olulisem kui rahvuslik paritolu ning rahvuslus. Sellel teemal voiks muidugi pikemaltki filosofeerida, aga loppude lopuks oleme me koik Inimesed ning vaga paljud tunded ja eluetapid on kultuurideylesed.
Souliline John Nemeth (USA). Mees, kes on vaga palju Junior Wellsi kuulanud ja suudab oma haalematerjali ning suupillioskusega ka teda adekvaatselt kaverdada.
Ja ei saa me labi kantrita-sektsioon. Kantri segatud bluusi ja gruuviga: Cow- bop
Minu võõrustajate elukoht asub Montreali ladina linnaosa piiril. Tegin juuresoleva pildi vist veel siis kui Brasiilia eduseisus oli, igatahes lärmi oli kuulda mitme kvartali ulatuses. Tänu kanadalaste euroopa juurtele ja turistidele elatakse ka siin jalgpalli MM-le kaasa.
Endale ja sõpradele- tuttavatele kindlasti. Neile kelle hinge on kultuur konstantse pesa teinud või kasvõi kaks korda aastas külas käib. Neile kes teavad, mis on teater ning kuidas muusika liigutab meelt.
See siin on õnnestunud üritus, kui:
* mõnestki siinsest monoloogist kasvab välja dialoog või siis diskussioon.
* mõnele näole ilmub naeratus,äratundmisrõõm või uudishimu uute sündmuste vastu
foto Kristo Nurmis, melu.ee
Dinner for two.
