Talviselt...

Toomas polnud mitte kunagi midagi sellist varem näinud. Seekord oli pakane erakordselt nutikas olnud ning tilkuva vee sedamoodi külmetanud, et räästa küljes rippus kui punt alaspidi porgandeid. Täpselt samamoodi kui 20 aastat tagasi Maasalu reheköögi seinal, kuhu Heldi oli Tooma savisest mullast välja sikutatud oranzid juurikad naljaviluks ülesse riputanud. Reheköögis hõljus ka soe saialõhn ning Toomas tundis jäist ilu vaadates ühe mälestuse ajel, kuidas talle sülg suhu voolas. Mmmmm...oli ta hambaid sooja lõhnavasse porgandipirukasse surudes mõelnud ning seejärel oma naise halliseguseid juukseid tänutundega silitanud.
Nüüd puhkab Heldi juba 2 aastat Rahumäel oma igavest und ja Toomal on aega, et meenutada kõike seda, mida elu talle kinkinud oli. Toomas heitis viimase pilgu purikatele ning astus rahulikult naeratades mööda lumist tänavat kesklinna saiapoe poole....