Dr Parnassuse imaginaarium

Oma uue filmiga viib Terry Gilliam meid kirevasse ja emotsionaalse laenguga fantaasiamängu. Lahti rullub läbi sajandite kulgev muinasjutt, mis pakub pingelist jälgimist ja lõpeb...nagu muinasjutud ikka. Headus ja armastus võidab kurja väe.

Lootoselehtedel tantsimine, psühhedeelsed maastikud, saatan lahkub mööda õhku ning tema jalge alla tekivad peale astumiseks pilved, naisrikkuri kujutlusmaailmas leidub ridasid kõige ilusamaid (SUURI!) kingi ja ehteid, hiiglasuur maama (vene mutike) kelle seeliku varju hulk vene kurikaelasid pakku poevad. Mida kõike võib välja mõelda ning digitaaltehnoloogiaga filmilinale manada.
Peeglitaguse imaginaariumi maailmad on igal inimesel oma nägu ning igas neis omamoodi seiklus. Detaile võlumaailmates on nii mitmeid, et ei jõuagi kõike korraga ära vaadata. Igaüks on omamoodi kunstiteos. Dr Parnassuse Imaginaarium vajab ja väärib kindlasti teistkordset vaatamist.

Alguse võlumetsa segaseks jäänud süzeeliin on tõenäoliselt tingitud sellest, et Heath Ledgeri lahkumise järel oli ometigi film valmis teha ja sestap ka filmis Tony nägudemuutmised- Johnny Depp`i , Colin Farreli ja Jude Law osatäitmised. Küünilisemad tegelased kuulevad siin kindlasti dollarikõlinat. Naiivsemad ehk mõtisklevad Heath Ledgeri elu, saatuse ja viimase rolli üle. Aga olgem ausad ilma taolise castita vajaks isegi Gilliam palju suuremat promoeelarvet, cast tõenäoliselt aga kujunes selliseks just peale Ledgeri surma. Tony`dest tegi muidugi veenvaima rolli karismaatiline Heath Ledger, kelles omajagu maskuliinset veenmisjõudu.

Kahe antagonisti- jumala ja saatana kujutamine on päris tihti esinev teema Hollywoody filmides. Seekord oli see suudetud lahendada suhteliselt originaalselt, polnud saba ega sarvi ning hea hallipäise mehega harjusime juba alguses ära. Samas bluus, must kaabu ning tango - kõik need detailid on juba mõneti leierdatud ära pahelisuse sümbolitena. Õnneks kolmest tilgast verest ja ristteest selles filmis ei räägitud. Tom Waits ülikonnastatud ja sigariga vanahalvana teeb siiski elegantse rolli .

Loojutustamine jääb seekord visuaalidele alla, aga sellegipoolest soovitan soojalt. Üks visuaalselt nauditavamaid filme üle väga pika aja!