teisipäev, 20. jaanuar 2009

Margus Vaher versus Urmas Alender


Aastaid tagasi sõlmisin iseenesega salajase lepingu, et ma ei kuula kurvameelset muusikat. Seetõttu keskkooli ajal Alendri looming minust mööda läkski, hoolimata lähedaste inimeste vaimustusest tema suhtes.
Praeguseks olen lepingut murdnud: Alendri kurvameelsed, kuid ilusad viisid jõudsid minuni läbi sõpradega koos laulmise. "Haldjasaar" (Rimmel); "Üks väike rõõm"(Alender); "Minu Eestimaa"(Niinemägi); "Võta mind lehtede varju"(Luik); "Veereva elu ragin" (Üdi): "Üksikutele"(Alender); "Kivid, lambad" (Runnel).
"Ööpäev"(Üdi) ", "Sa ütlesid, näkku ei lööda (Osila) ning "Hüvasti kollane koer" (Alender) tekitavad minus aga senini ängi ja õõva. Kui lauldakse "Ja mu pea, see padjale ei mahu. Pea, mis kive müüri küljest lööb", on selline raskemeelsus minu jaoks raskesti talutav.

Mis peab inimeses olemas olema Alendri loomingu mõistmiseks ja armastamiseks. Kas tubli annus kurbust ja melanhooliat, või pigem just tulevikulootust ja optimismi, mis lubab selliseid kurvameelseid ohkeid ja tihti masenduslikkegi ekslemisi? Kokkuvõttes vist lihtsalt tundlikkust ja oskusi olemiseks mõlemas diapasioonis.
Alendri viisistatud "Armastuslaul" (Üdi) on tonaalsuselt täielikult erinev JÄÄ-ÄÄR`e tõlgendusest samale tekstile (pealkirjaga Romanss). Üks on ahastav mälestus, teine aga palve või unistus.

Margus Vaher andis 2008. aasta lõpus välja albumi Urmas Alendri viisistatud lauludega. Vaid klaverisaade ning laul ning see on vägagi piisav, et Alendri folk-ballaade esitada. Vaheris on piisavalt sügavust, et Alendrit usutavalt tõlgendada. Küpsust. Samas hääles enam soojust ning kindlust ja mulje, et kurbade laulude puhul on tegemist pigem eksistentsiaalsete mõtiskluste kui masendava mõttetegelikkusega.

Vaheri esitatud 10 palast loeksin mina vaid kahte tonaalsuselt positiivseks ning ülejäänuid kurvameelseks. Ma ei oska siiski kurbust väga hästi joonistada.
"Lootuses"(Osila) ja "Solaarne" (Osila) - need on minu pihlamarjad elunööri otsa lükkamiseks.

Kuula Urmas Alendrit.
Kuula Margus Vaherit

2 kommentaari:

Indrek ütles ...

Mulle tundub, et keegi, kes suudab kurbust väljapoole suunata (ja laulmine seda kindlasti on), selmet sees hoida, on teel sellest üle saamise poole. Sellisel inimesel on tulevikulootust; ta vormib oma kurbuse millekski konstruktiivseks ja/või ilusaks, mitte ei lase sel ennast üle võtta.

Eks ju ka bluus sai alguse sellest, et inimesed hakkasid raskustest üle saamiseks neist laulma.

Mulle on "Ööpäev" viimasel ajal üsna südamelähedaseks lauluks saanud. Iga kord, kui vanematekodus käin, siis ära tulles kummitavad peas selle loo esimesed read:
"Tulen külast, mitte ainult külast / Seekord kodus käisin külas ma".

Littlewing ütles ...

:) Absoluutselt nõus selle esimese osaga.

Eks me igaüks tekitame ise lauludele oma seosed ja taustad. "Ööpäev" lauluga seostub lihtsalt mul selline ebakindel nihelus.

aga samas ka:

"Igal hetkel sünnib uusi asju, päevast päevast aina suuremaid...."