Kui ma oleksin autoomanik vol 11

Juba kaks päeva korporatsioon Estica ees seisev pisike Mini tuletab mulle meelde, et visuaalne autopede minus pole sugugi surnud. Tahan näidata ka teile, mida minu silmad ja fotoobjektiiv sel suvel Pärnu hansapäevade uunikunäitusel nägid. Hullugem üheskoos!

Sõber teadis rääkida, et nõukogude autotootjad kopeerisid ideid muudelt Euroopa töösturitelt. Nimelt on saanud Fiatist eeskuju Saparožetš, Opel Kadetist Moškvitš, vaadates kuju viksiti Volga maha vist ameeriklastelt.

Niisiis nupsik Fiat ja...

pärlmutterlilla sapikas. Mis teie arvate, on vennad või mitte?

Mosse mürkroheline.

Algkoolipõlves oli selline mäng, et kui nägid tänaval musta volgat, siis tuli pöial pihku pigistada ning otsida prillidega inimest. Kui too leitud sai midagi soovida ja pöidla pihust valla päästa. Ja hopp!

Šššššškoooodaaaa! Škoda superb 6.

Mingi Opel...vist...

MG ehk "Poisid, kuhu te James Deani jätsite?"

Metsiku hobuse üks neljast kandjast.

Imeline heleroheline Caddy.

Visuaalipedena julgen vaid oletada, et tegemist ei ole originaalvärviga. Igastahes silm lausa puhkab peal. Sellises võiks ju lausa pulmasõitu teha.
Caddilacid muide said ühe legendi kohaselt kunagi 60-ndatel popmuusikatööstuse poolt popiks põlistatud :).

Pikselind. Miks mitte selline oli "cousin Tony`s brand new Thunderbird" filmis American Beauty?

Sobib ka kõige edevama küünelakiga, eksole?

Vanasti oli Chrysleril ilus peps...

...ja bemarid nägid sellised välja....

Ühes vanas tõllasarnases Fordis istus ilus daam. Hetkeks olid käes 1930-ndad.

Bobik, millal Sa endale juba selle Mini ära ostad ja mind sellega sõitma viid? Ah?

Kaks

Ta on suur. Ta on hele. Pilvi täna ei ole. Tähti ka mitte. Kõik on ühtesulavalt tumesinine ning puude oksadki kahistavad vaikselt selles ühtse sinisuse rütmis.

Kõhetu külateel seisja surub käed jaheduse eest sügavamale mantlitaskutesse ning seisab uudishimulikult nina taeva poole, hall kulunud kaap kuklas.

„Nüüd pole meid enam kolm, on vaid sina ja mina...“, lausub seisja mõtlikult. Kõnetatu ei vasta.Pilku taevast pööramata laskub luider kuju pihlapuu alla kükakile.

Johannese mõtetest voogavad läbi mälestused. Vihmasabinaline, kuid oi kui rõõmune, kodutee Unistaja tänavast, kui tänavavalgustus miskipärast puudus ja ainsaks valusallikaks oli suur kollane kera. Kuujõe saadetud südaöisest ujumaskäigust Merilaane jõe voogudes ning üheskoos taevakera suunas teele saadetud värsi- ja lauluread.

Kord suveõhtusel ajal sai käsikäes raudteeveeri mõõdetud, iga sammuga tundus ehapunas verev kuu üha lähemale ja lähemale tulevat. „Me saame ta kätte, me saame ta kätte !“, oli ta toona naerdes lubanud.

Mees tõuseb kükakilt. Külmast kohmetute kätega tolmumantlihõlmu kohendades ning salli tihedamalt kaela ümber sõlmides lööb pilgu maha, porisele teele. Ta surub käed tuult trotsides sügavale taskusse ning tõmbab kaabu sügavamale silmile.

Kiire sammuga kodu poole astuma hakates kordab Johannese peas üksainus mõte.

„Liidi, ma ootan su ära!“

vaesed/ rikkad ning kuumad grusiinid Viljandi folgil

Aknast välja vaadates on näha, kuidas suvi hääbub. Seda enam on põhjust seda, mida ringirändamiste vahepeal kirja ei saanud panna nüüd meenutada.

Käesoleva kirjutise avafotoks olev pilt avanes Viljandi Pärimusmuusika Festivalil reede õhtul Viljandi lauluväljakul. Vaba lava oli sel aastal viidud Tegelaste toa hoovi, mis küllaltki kitsukene nii tantsijatele kui ka istujatele. Pea ainuke mururiba asetses otse välitualettide kõrval, mistõttu murul külitamine ka kõikse mugavam elamus ei olnud. Selle vabalava fookus oli erinevalt viimastest aastastest lähenenud muusika kuulamisele (polnud joovastavaid jooke oma peamiseks eesmärgiks võtnuid), kuid vaba olemist sellel vabal laval küll nappis.

Jalutasin minagi vabadusejahil mööda laululavaveeri kuni kuulsin kõrvapüüdvat akustilise kitarri heli. Tervitan siinkohal Speed Kingi poisse Jürgenit ja Robinit, kelle kõrval murul istudes sai mõnusalt kitarrimängu ja laulu nauditud. Loodetavasti saab sügisel laivi!
Kitarrimänguga vabas õhus võiks seostada minu tähelepanekute kohaselt nähtuse, mida võiks peaaegu nimetada seaduseks. Alati kui keegi suvel vabas õhus hästi kitarri mängib, ilmub eiteakust jokkis ambaal, kes sõnuteadmata kaasa läliseda ja pilli näppida üritab ning mängijat tavaliselt ka mõnda termika lugu tegema veenab. Seekord oli enam-vähem rahulik ambaal.

Aga folgist, mida veel? Värske veri esinejatenimekirjas- Gjangsta oli sõna otseses mõttes värskendav. Päevapiletisest laupäevast meenub hommikune balalaikavirtuoos, mõned udused virvendused mitte-eriti-omapärastest tšehhidest ning ülerahvastatud Raud-Ants. Veider nentidagi, et sellel aastal oli paraku Viljandisiseselt minu rõhk nihkunud muusikalt sotsialiseerumisele.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult rääkida :).
Sel aastalgi õnnestus tänu häädele inimestele väisata maakonnakontserti. Päevapiletki tekkis minu randmeümber sellest, et ma ei uskunud võimalustesse Hallistesse kohale saada (siinkohal tänud Kadrile ja Tõnule!) ning endine kursaõde randmepaela saamise väga lahkelt korraldas. Muidu olen viimastel aastatel hoidnud poliitikat- ei-kulge-massiga-kaasas-vaid-käin-sisekontsertidel.

Halliste kirikus esines Gruusia vokaalansambel Tbilisi koos rahvalike tantsude trupiga Merani`ga. Tbilisist on piparmynditees varem ka juttu tulnud, seega pikemalt siis tantsust.
Hjahh....emotsioonid olid ikka päris ehedad, kui uhked söesilmsed dzigitid nii ja naapidi järske liigutusi tehes mööda kirikupõrmandut sööstsid ning meetrikõrgusele õhku hüppasid. Soolotades ja meeskonnana liigutusi tehes, mõõkade kõlinal sädemeid õhku lennutades. Jaaa....kirikuga spetsiaalselt kooskõlastatud mõõkade tants oli vaieldamatult kõige oodatuim ning üllatavaim number.

Nelja noormehega oli kaasas üks graatsiline neiu. Vastavalt tantsu iseloomust kas emotsioone vaos hoidev või neil möllata laskev. Ilus!
Ühe lausega kogu kava kokku võttes ütlen, et sädemeid lendas saalis nii silmist kui südamest!
Oskaksid ugrimugri triibuseelikud ning põlvpüksid ka iga liigutusega edasi anda seda, kui uhked nad on olla siin ja praegu, liikudes ja hüpates.