Siin on kirjas minu mõtted muusika, kultuuri, ilu ja eluelamustest. Täpselt nii nagu mulle tundub, kõrvale kuuldav ja silmale nähtav on - mis mind liigutas, mõtteid ärgitas või jala tatsuma ja suu lauma pani. Teretulemast teetassi taha kaasa mõtisklema ja ümisema!
Viimane päev Werchteril algas taaskord bluusilikult. John Butler oma Trioga Austraaliast paistis silma virtuoossusega topeltkeeltega akustilise kitarri käsitsemisel ning pakkus muretut emotsiooni pühapäevahommikusesse päikesepaistesse. Mis tavaliselt alati bluusi ja jazzilaividel tundub tüütu, paistis siin värskendavalt silma. Võimalusega soleerida tutvustati ka neid mehi, kes laval põhiinstrumendina häält ei kasuta. Fantastiline rütmikombo indiaanlaslikult patsiga trummarilt! Ja nüüd maiuspala kitarristidele: John Butler.
Mis veel? Muhe Panic At The Disco, raskerokiliku kava esitanud kohalik popp-printsess Anouk, The Kooksi nii poistele kui tüdrukutele soengu-eeskujusid pakkuv Luke Pritchard. Tipp- produtsent Mark Ronson kaverdamas Radiohead`i hitti ning tutvustamas uusi tulevasi tähti, mahedakõlaline klubimuusika kollektiivilt Hercules and Love Affair- uskuge mind, isegi mina tantsiks nende järgi klubis ja üldse läheks klubisse (arvata on, et selles mängib rolli nende jazzilikkus ning "torude"-sektsioon)!
Tormiline Kaiser Chiefs - ülienergilise Ricky Wilsoni õhkuhüpped, mööda lavakonstruktsioone ronimised ning läbi kanali kätemere joostes helitelgi konstruktsiooni tippu ronimine (mida mul õnnestus vaid meetrite kauguselt kaeda), panid publiku rohkem kui maruliselt kaasa elama.
Katse Underworldi küütlevates ülikondades onusid mõista ebaõnnestunud, suundusin Becki kuulama. Hiljem sain teada, et üllatuslikult oli avaloona kõlanud tema ammutine hitt "Loser". Becki "Devils haircut" oli ka üks lugusid, mille järgi täiesti vabalt tantsu vihtusin.
dEUS`i raskeroki ning algusshow ajaks oli väsimus juba oma töö teinud ning silmasin hoopis Pyramid Marquee telki, kuidas andunud fännid järjest tühjeneva platsi kõrval Nightwishile kaasa elavad. Kõik jäi kuidagi nukraks: putkad suleti, kõikjal suundusid inimesed väljapääsude poole ning igal pool lebas maas ja lendles tuules kasutatud pabertaldrikuid ja topse.
Peale dEUSi lõppu mõned rahvuskaaslased Leuveni poole teele saadetud, suundusin omaenda grupikaaslastega telklaagrisse kohtuma. See aga ei olnudki õhtu lõpp, vaid hoopis uus algus.
Populaarkultuur on see, mis tõeliselt tänapäeva noori ühendab, mõtlesin, kui tiksusin telklaagri suurest valgest telgist pärast tundidepikkust ühislaulmist erinevatest rahvustest noortega oma telgi suunas. Telki ma aga ei jõudnud, mind hüüdsid kohalikud noored, kes lahkelt mulle õlut pakkusid ning minuga juttu vesta tahtsid. Hunnitu :)! Telki pugesin ma aovalgel kell 6, aga see-eest väga rahulolevalt!
Raadiopead Werchteril võimsa valgus ja videokujundusega laivi andmas.
Selle unustasin varasemalt mainida, et belglaste festival nõnna peen on, et seal oma mobiiltelefoni akut turgutada saab. Kolmanda päeva hommikul olin esimesena maast lahti ja seda ma mingil imelikul põhjusel ka esimese bändi The Whigs`i saatel tegema suundusin. Posti küljest õnnestus leida nokkija laadija, pool tundi järjekorras passimist ja pool tundi laadimist, mida leevendas kohalike tiinerite jälgimine ja The Whigsi kaverdatud rollingute "Get out of my cloud".
Aku laaditud, suundusin midagi erilist mõtlemata suvalises suunas, kuni möödusin maas lebotavast tuttava näoga tüübist. Mõttevälgatus ja viis sammu tagasi. Paar minutit mõtisklemist ja tüübi selja taga istumist lootuses, et ehk tuleb keegi ja hakkab temaga rääkima. Eip. Mõtlesin siis, et mida mul kaotada ja astusin ligi. Kuskilt uduselt meenus nimi Siim. Ütlesin tere ja oligi Eesti poiss :D! Ja mitte vähe jahmunud. Päris mitmeks kontserdiks leidsin toreda (vestlus)kaaslase! Ehk siis 80 tuhande inimese seast lambist eestlane üles korjata- tehke järgi või ostke ära!
Gossipist mingeid erilisi emotsioone ei jäänud peale volüümika laulja kirju kostüümi, MGMT osutus see-eest täitsa mõnusaks jutusaateks. Stiili ja energiat, tsirkust ja leiba, kõike seda, mida tänapäeva popmaastikul populaarne olemiseks vaja on (lisaks muusikale) pakkus rootslaste The Hives. Tugevate pungisugemetega energiline garaazirokk, mis riietatud klanitud 60ndate boybandi-laadsetesse ülikondadesse. energiapommist solist, kes hoolimata 52 tunnisest ärkvelolekust suutis mööda lava hüpata ja karata ning publiku kisama ja käsi kokku lööma panna. Tõelised Rootsi tiigrid.
Seejärel vihmasabinane The Editors- järjekordne britiroki nüüdisaegne Tegija. Sugestiivhäälse laulja helitekitus jäi tükimaks ajaks kõrvu kumisema ning oli mõnus laivina, kuid miskipärast jäi minu pikema-ajalisemaks veenmiseks toimetajapoistel midagi puudu. Kitarriuskne mina aga nautisin küll soolokitarrist Cris Urbanowiczi soolosid. Vihmasabistatud maa oli muutumas kergelt poriseks, õhuniiskus nõudis pikki pükse ning kõht süüa, seetõttu jäi ka poolikuks minu viibimine üheks kaasaegsetest werchteril esinevatest bändidest sümpaatsemaks osutunud Kings of Leon`i kontserdil. Vaadake ise :):
KT Tunstall,brittide kantrisugemetega rokileedi pakkus oodatust vähem vunki ning enam populaarballaade. Raadioeetritest tuttav "Suddenly I see" ning mind mõne aasta eest pahviks löönud "Black Horse and a cherry tree" olidki pea ainsad tempokamad esitused. Viimane esitatud bändist eraldi soolona ja kaasaegsete "helitehnikaimede" saatel ning pakub KT häälele minu meelest ka enam väljendusvõimalusi kui ballaaditsemine. Must hobu ja kirsipuu väärib kindlasti vaatamist:
Sigur Rosi ajal värvis taevas end õhkõrnade pilvedega, millel võiksid inglid jalutada. Kergelt ja kargelt oli vihma aeg möödas. Meloodiline, meditatiivne, haldjahäälne. Kitarri poognapuudutused, kümnepealine koosseis ja heledatest suurtest pallidest lavakujundus. Oma üllatuseks tabasin nende kontserdi lõpust inglisekeelseid lugusid. Teadupärast seni nad laulsid väljamõeldud keeles. Milleks muuta seda, mis niikuinii juba rahvusvaheline? Ajaline paigutus päikseloojangu saatele, võimaldas nautida nii kontserdiga kaasnevat planeeritud kui looduse poolt loodud valgus/ pimedus -mängu.
Päeva lõpetas koosseis, kes tõenäoliselt kõige enam Werchterile publikut tõi. Mina, kelle lemmikalbumiteks siiani The Bends (1995) ja OK Computer (1997), pole siiani mõistnud nende sajandialguse elektroonikaga mängimist. Ei koida ka siiani, kui ausalt öelda. Seepärast ma siis vist ka kontserdi esimeses pooles end küllatki rahutult ning isegi üksikuna tundsin. Võimas valgusshow ning tavawerchterilikust erinev kaameratöö pakkusid jälgimist aga küll. Mõned vanemad lood ka, näiteks "Lucky". "Just"`i kuulasin ma aga juba telklaagriteel ning seda, et 4-5 loone lisalugude sett kostab ja kestab. Aga tagasi minna enam ei jaksanud ka.
Veel festivalialal viibides kohtasin sõpra, kes oli just saabunud lava eest a la teisest reast. Higist läbimärg ning suutis enam-vähem kähistada "juua"- õigemini siis pärida, kas mul ei juhtu mõni joogitalong olema. Ta oli lasknud end mingi hetk turvakanalist välja toimetada, sest lihtsalt enam ei jaksanud olla. Jalad polnud õieti maha puutunud ning mass otsustas, kuhu ja kas liigud. Sellised lood siis.
Mäletan, et aastat viis- kuus tagasi mõtisklesin selle üle, et milliseid bände ma tahaksin laivis näha oma lemmikutest. Paratamatult enamus neist enam ei tegutse ning mõned tegelased pole enam elavate kirjas ka. Mõningaid poleks siis osanud isegi tahta elusast peast näha. Üks bänd siiski mul meeles mõlkus. Siis aga ei kujutanud kuidagi ette, et see võiks teoks saada. Richard Ashcrofti pildid on koos Morrissoni, Joplini ja Hendrixiga praegugi minu vanematekodus asuva toa seinal. 1997. aastal ilmutatud albumit "Urban Hymns", pidasin kohati kümnendi parimaks albumiks.
Ei teagi enam täpselt, mis keskkooliaegses britipopilembuses mind The Verve`s liigutas. Meloodilisus, kergestimõistetav ja endaga samastatav lüürika, laulja sugestiivne hääl või hoopis see, kuidas Ashcroft Bittersweet Symphony videos vastu inimesi põrkudes uhkelt oma teed läks. Kuidas Verve`i muusika moodustab heliruumi, kus silmad sulgedes võib kujutleda end turvaliselt kaalutus olekus ringi hulpimas, vaevumärgatav naeratus suul. See vist polegi nii oluline. Oluline on, et ma olin seal.
Maruline This is Music, igatsev Sonnet, lootustotsiv Space and Time, rahutu Rolling People, imeilusa meloodiaga Drugs Don`t Work, hümn elule Lucky Man. Vahepeale mõned uued lood. Loomulikult ei jäänud kõlamata kõige suuremaid masse raputanud Bittersweet Symphony. Ja kõige lõpuks lisaloona hetkel raadioeetreid vallutav Love is Noise, mis Verve`i selle aasta augustis ilmuva kambäkk helikandja esilaul.
Trügisin end suhteliselt ette-keskele, esimese kanali äärde, et näeksin ka suurt ekraani. Meenub hetk, kui sulgesin silmad, kuulsin vaid lavalt saabuvat helimassi ning tundsin, nagu oleksin ainukene inimene lava ees. Ihuüksina suurel platsil. Vaid mina ja nemad. Laval.
Richard Ashcrofti lõpurepliik pärast Bitter sweet symphony`t liigutas mind selliselt, et panin selle usinalt oma telefoni kirja: "I wanna thank you for letting me be myself!"
Ashcroft on tänapäeva preester ja lood mida ta räägib kuuluvad sajandilõpu (ja alguse) inimeste hirmude, lootuste ja ootuste hulka.
I must be feeling low I talked to god in a phonebox on my way home I told you my answer I left you my dreams on your answer machine lord Come on, let the spirit inside you Don't wait to be found Come along with my sound Let the spirit move you Let the waves come up, they'll fuse you I never met no one to deny a sound
Black Box Revelation teeb trikke. foto http://www.blackboxrevelation.com
Kuna vahetult enne reisi algas mu puhkus ning viimaseid tööasju ajasin ka Tallinn- Tartu bussis telefoni teel, polnud mul aega line-up`iga niipalju tutvuda, et oleksin enda jaoks terad sõkaldest eraldanud. Viimasel kahel päeval kuulasin veidi sõbra kirjutatud plaati ning sirvisin juutuubi. See oli ka kõik, mida ettevalmistuseks jõudsin teha. Esimene päev läks suhteliselt telkide parkimise, läbimärjaks saamise ja unepuuduse nahka. Kuulsin -nägin vaid veidi Counting Crowsi, Mikat ja Nationali ning kõik see tundub tagantjärgi suhteliselt udune. Counting Crowsist meenub sügavahäälse laulja kaver Joni Mitchelli loost "Big Yellow Taxi", Mika energiline lavashow koos tõesti suurte ilusate tüdrukutega ning Nationali britirokk! Telgist kuulasin Lenny ja REMi hitte ja läbi une Chemical brothersi tümpsumist.
Meie, eestlaste laager oli 9-liikmeline ning küllaltki erinevate festivalihuvidega, seetõttu otsustasin teisel hommikul ehk siis keskpäeval omapäi rockwerchterit avastama minna. Ja ma ei pidanud pettuma. Kaks noort poissi, belglased bändist Black Box Revelation bluusrokkisid lava koost lahti...vaadake ise (kas solist mitte ei meenuta ka teile noort Richard Ashcrofti The Vervest? Hiljem kuulsin kohalikelt, et nende trummar on vaid 16-aastane - no ei ole võimalik!):
Ja nüüd kujutlege neid laivis päiksepaistelise ilmaga ja festaril mitte väga tihedat rahvast sel kellaajal, mis võimaldas kerge vaevaga lava ette lipata. Ja seda üks miniseelikus ja kummarites tütarlaps ka tegi. Turvamees muide, arvas varasemalt väravas mu käepaela kontrollides, et ma näen väga bold! välja. See hommik ma tundsin tõega, et wuuuuhhuuuuu ma olen rokkfestivalil !!!!!!!!!!
Järgnev paaritunnine line-up ei tekitanud võrreldes päeva avaesinejaga erilisi emotsioone, avastasin erinevaid toitlustuspakkumisi ja kaubandusnurka. Babyshambles jäi tulemata, kuulsin hiljem hollandlaselt, et neil oli probleeme Belgia riiki sisenemisega. Kõmuajakirjandusega kursisolevatel persoonidel pole sügavat mõtlemist tarvis, millega Pete Dohertyl võis probleeme tekkida. Babyshamblesi asemel lasti lavale Belgia tiinipopparid Air Traffic, mille rahvast suhteliselt soojalt vastu võttis. Kuigi Werchter reklaamib end rahvusvahelise festivalina, edastati lavalt infot vaid flaami keeles. Ka festivali kaardi ja tingimustega voldik suhtles meiega vaid flaami ja prantsuse keeles :(. 30 % võõramaalasi võiks ikka niipalju respekti saada, et internatsionaalses keeles neile infot anda. My Morning Jacket, kes esines väiksemal laval Pyramid Marquee nimelises telgis, oli lähtuvalt juutuubi kogemustest, üks minu festivalieelseid favoriite. Kergelt hevimaiguline, kenad harmooniad ning beachboysilik mitmehäälsus. Miskipärast enam balladilembesed kui neid ette kujutasin. Sellest hoolimata nauditav. Duffy möödus minust kahjuks suht põgusalt. Nägin blondi hobusesaba, lühkareid ja ülikõrgeid kontsi, kuulsin popballaadi ning asusin end suhteliselt kiirelt Verve ajaks lava ette murdma. Kodumaal Tallinn- Tartu bussis kodupoole loksudes kuulates sõbra pleikust Duffy lugu "Syrup& Honey" pani mind mõtlema kehvale eeltööle, samas line-up oli ka päris tihe ja kõike ka ei jõua. Tagantjärele tarkus- päris mõnus hääl näitsikul :)!
Neil Youngi ajal tiksusin kuskil platsi keskel ning libistasin vanameistrit kuulates vaikselt kohalikku õllet. Ei jõudnudki kaua seista, kui kõrvalseltskonnast viipas üks mees mind juba mitmendat korda enda poole. Istusin siis maha 10-ndat korda Werchtrit külastava keskealise hollandlase kõrvale, rüüpasin vaikselt pakutud kriek`i (imehea kirsiõlu!) ning lobisesin Neil Youngist, rokist, madalmaadest, Werchterist, Eesti ajaloost, tutvusin tänu hollandlase abiga festivalibrošüüriga ja kuulasin loomulikult Neil Youngi. Tuli välja, et jagasime osasid lemmikuid (Zep, YES, Pink Floyd jne). Kuigi onul inglišš väga hästi ei jooksnud, saime kenasti suheldud ning korrakski ei tekkinud ahistatuse tunnet. Peagi siirdusin tagasi oma sõprade rüppe. Neil Youngil aga jaksu jätkus, kahetunnine kava annab sellest tunnistust. Hittiderodu ei jaksa ülesse lugedagi. foto http://portfolio.sudpresse.be/ Soojemad riided seljas, tõttasin koos tüdrukutega tagasi Mobyt uudistama. Olin rabatud, nagu oleks sattunud Freedom Parad`ile! Disko rokkfestivalil!! Lavalt kostis esmaklassilist tümmi, Moby kargas siia-sinna, tagus vahepeal trumme ning mustanahaline lauljatar (väga hea soulitunnetus muide) soleeris. Kõikjal tantsivad ja purjalik inimesed. Murdsime massist end välja ning suundusime telklaagrisse. Pole minu pidu.
Nonii.... Kott lahti pakitud, pea-aegu välja magatud ning kohaliku elu-oluga taas kohanetud. Siiani ei jõua end kiruda, et fotoaparaadi koju jätsin, et mugavam ja muretum oleks kulgeda. Samas sõber internet pole siiani vist kunagi alt vedanud ning on võimalik ka teil silma heita nähtule.
Järgnevalt ülevaatlikult kõigest, mis minu silma, kõrva ja ninasse jäi nelja päeva jooksul Belgias festivalil Rock Werchter 2008.
Lennujaamas veedetud öö kahetunnine uni, õrn nälg ja ergutuskülmarohi (et ma päris ümber ei kukuks) tekitasid festivaliplatsile jõudes kerge šoki. Seisime kolmveerand tundi meeletus massis, et platsile sisse saada ning seejärel nägin ma kohe palju rohkem inimesi korraga kui kunagi varem ühelgi üritusel. Veidi Counting Crowsi, Nationalsi ja Mikat ning kerge paduvihm. Proovisin küll Pyramid Marquee telki murda, kuid mingid nõmedad itaallased puksisid mind konkreetselt räästa alla ning läbimärja ja väsinuna otsustasin "pidu" telgis jätkata. Liitusid eestlased naabertelgist koos veini ja võileibadega ning Lennyt, REM-i ja Chemical Brothersit kuulasin juba läbi une telgist. Kahetsen, et kustusin aga samas tundes oma unevajadusi, pidasin ülejäänud päevad väga hästi vastu. ~80 000-ne mass nõuabki veidi kohanemist. Kõige viimasel päeval Becki ajal uidates kaifisin täiega festivaliplatsi avarust ning üksiku kulgeja anonüümsust festivalil.
Teisel päeval olin värske kui kurgike ning startisin "varajase ärkajana" üksinda platsile toimuvat avastama. Sai selgeks kõik kahe jalgpalliväljakusuurusele festivaliplatsile (vabandust, mul on vilets ruumiline mälu, äkki oli suurem) ära mahub- kaubandusnurk, joogi ja toitlustusboothid, talongiputkad, toiletid jne. Räägin esmalt üldisest festivali olustikust ning siis pikemalt muusikalistest ja muudest elamustest.
Toidu ja joogi jaoks oli välja mõeldud talongisüsteem, kus enne pidi soetama talongid sularaha eest ning seejärel sai putkadest jooki ja sööki hankida. Järjekorrad muutis see olematuks, kuigi alguses tundus suhteliselt ebamugav, harjus kiiresti festivalivaluutas (1 toidubon= 1 EUR, 1 joogibon = 2,5 EUR) arvestama. Toiduvalik friikatest (2 bonbon`i), pitsa, türgi toidu, hotdogide, burkside, pasta, vegetariaanivoki, võileibade ja vietnami kiirtoiduni (8 bon boni). Kanget alkoholi platsil ei müüdud. Belgia õlletootja Stella Artoisi putkast sai kokakoolat, vett, õlut ning krieki (väga maitsev kirsiõlu). Ei puudunud võimalus ka piimatooteid või värskeid puuvilju tarbida. Selleks tuli aga veidi rohkem välja käia. 20 kokkukorjatud topsi eest sai recycle`i punktis 1 joogiboni. Ökofestival ikkagi :). Jookide liitrihinna arvutamine selgitas, kui kallis joogitarbimine on, aga karastusjookidest ei suutnud ma loobuda. Kõige maitsvamaks kujunes väljaspool festivaliala toidutänaval (korrutage Viljandi folgi toidutänava pikkus kümnega ning pange veel veidi otsa) türgi putkas müüdud 5 EURine pita :).
Tualetid festivalialal olid puhtad ning neid oli piisavalt, järjekorrad praktiliselt olematud, käsi sai pesta ning jagati wc paberit (õpi rabarocki korraldaja!).
Ja nüüd midagi nuusutajatele. Suurem osa toitudest valmistati kasutades toiduõli ning toidutänaval hõljus pidevalt päris ebameeldiv rasvahais. Festivalialal levis viimastel päevadel kergelt hapukas lehk kõigest sellest, mis sinna prügikasti mitte üles leidnud kodanikud, olid poetanud. Eelmise aasta põuaga olevat vängem lehk olnud ka telklaagris, kuid kohati sadav vihm, sel aastal meid sellest säästis.
Prügikaste oli laagriplatsil vähe ja need olid sellised lahedalt omamoodi- jänkud ja porgandid. Vahva nipp inimestele nende kasutamist meelde tuletada oli suurelt ekraanilt bändide vahel vilgutada sõnumit - Feed the rabbits! Sama sõnum oli ka piimatoodete ja muude toidukraami putkade peal.
Sellest hoolimata oli ka kodanikke, kes jänkusid ei toitnud ja viimastel päevadel võis plast ja paberlöga otsas jalutada. Mingid briti ambaalid tegid Kaiser Chiefsi ajal ka pisukese lõkke trashist üle ja kargasid käratsedes selle ümber. Muidu ei näinud kaklemisi, kraaklemisi ning ka turvamehed passisid vaid lavaesistes kanalites, mis rahvamassis kimpusattunute kiireks väljatoimetamiseks mõeldud. Purjus ja ebameeldivaid inimesi kohtas minimaalselt, küll aga vääris tähelepanu fakt, et jointe keerati ja savutossu oli tunda festaril praktiliselt igal kümnendal sammul. Nojah, Holland pole kaugel.
Ole sa tsiviliseeritud festival või mitte, ambaalid röögivad öösel telklaagris ikkagi. Seetõttu on kas kõva kärakas või kõrvatropid väga vajalikud atribuudid. Üldiselt olid laagritingimused väga head, kogu aeg on kättesaadav vesi ja tasuta WC. Väikse bonboni eest sai kasutada ka paberiga "tsiviliseeritud inimese" tualetti ning käia duši all (seisin pühapäeva hommikul tund aega dušisabas, aga puhtaks saamine võrdus täiesti mõne pädevama muusikaelamusega sellelt festarilt). Laagreid oli päris mitu, valida suuruse ja festivaliplatsi läheduse järgi, tõenäoliselt oli igal laagril eraldi korraldaja, sest facilities`id olid erinevad. Meie elasime "pisikeses" C1-s, mis festarialast vaid 7-10 min kaugusel (liikuda tuli enamasti ikkagi massides mööda toidutänavat, muidu oleks saanud kiiremini). Mõned laagrielanikud ei oska ka enda järelt prügi selleks spetsiaalselt jagatud ökokottidesse toppida, peale telgi kokku pakkimist. Kottidest veel- ühes teises laagris jagati trashi pakkimiseks suurepäraseid kotte, millele tootjafirma suurelt peale kirjutatud. Selleks oli SITA. Hunnitu, kas pole :).
väike ellujäämisretsept algajale hiidrokkfestivali külastajale:
- kummikud ja vihmakindel riietus on must be! Tuhanded tallavad ka suhteliselt väikse vihma korral ala kiiresti poriks. - päikesekreem! Te ei kujuta ette, kui kiiresti ja märkamatult võib oma naha ära põletada. - kõrvatropid aitavad hästi nende troppide vastu, kes öösel telklaabris röögivad. - külmarohu omamine telklaabris ei tee ka paha :). - piisavas koguses sularaha, und ja kohanevat suhtumist ümbritsevasse võimaldavad kõike kenasti nautida!
Kott on pakitud! Kodumaist rabarokki ja muid kodumaiseid festivaale on juba omajagu väisatud. Aeg sammud seada väljamaale. Tõenäoliselt on eelmainitud üritused selle kõrval, kuhu lähen, tõelised külafestivalid. Ja rabaroki telklaager elukooli algkool. Aga Rock Werchter, siit ma tulen!
Püüdes mitte väga pateetiliseks muutuda, lisan siia ühe fotomeenutuse Rabarokilt. Minu jaoks üks emotsioonikamaid ja nauditavamaid etteasteid- Ultima Thule ja Silvi Vrait. Pilt siis iseloomustamaks minu arvates ühte põhjust, miks inimesed võiksid üldse rokki kuulata või peaksid seda tegema. Klõpsu saatsid järgmised sõnad..."püüan maha pesta seda sotsiaalset savi. kohustused, kohtumised, kogemustekoomad. mida iganes..."
Endale ja sõpradele- tuttavatele kindlasti. Neile kelle hinge on kultuur konstantse pesa teinud või kasvõi kaks korda aastas külas käib. Neile kes teavad, mis on teater ning kuidas muusika liigutab meelt.
See siin on õnnestunud üritus, kui:
* mõnestki siinsest monoloogist kasvab välja dialoog või siis diskussioon.
* mõnele näole ilmub naeratus,äratundmisrõõm või uudishimu uute sündmuste vastu
