Tänane seriaali „Heroes” I hooaeg lõppes hea võiduga kurja üle. Vennad taasühinesid ning maailma päästmise nimel, läks üks neist teisega kaasa vabasurma. Kui üllas.
Surma näeme me ekraanil rohkelt. Mitmel päeval jookseb CSI, tehakse krimiuudiseid, filmid käsitlevad kangelasi või tegelasi, kelle jaoks surm on vabanemine orjusest, põgenemine või suurema rahvahulga päästmine. Sümfoonilise muusika saatel lahkub kangelane teispoolsusesse, variseb kokku kuulihaavadesse või lahkub vabas langemises. 5 teismelist õde lahkuvad elust, kui vanemad nad 70-ndatel USA väikelinnas isoleerivad eakaaslastest ja koolist. Me näeme rahulikult voogavat kinopilti, ilusaid noori inimesi ning meie kõrvu paitab mahe saundträkk. Inimesed on lummatud.
Inimene on uudishimulik, ta tahab teada, mida leidub meie sees. Vanasõnadel on tavaliselt õigus. Oli ka sellel, mis ütles, et uudishimu tapab kassi. Mõni aeg tagasi ei suutnud ma vastu panna avamaks veebilinki, mis sisaldas päris palju pilte erinevatest hukkunutega õnnetustest. Ilusate nähtuste, asjade ja tunnete loojast, hoolijast ja armastajast olid järel lihatükid. Veri, kõrbenud nahk ja soolikad. Elutu mateeria.
Ehk on desensibiliseerumine kaitsemehhanism, mis nagu stereotüübidki, aitavad meil inforohkes ühiskonnas tasakaalu hoida?
Tundub, et ma ei saa sellest üle, et tegelikult oleme me vaid vesi, valgud ja hunnik elektrilisi impulsse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar