Eile viibisin Tallinnas seoses tööseminariga ning ühes töökaaslastega sain Linnateari lavaaugus vaatamas käidud ka etendust "Ronk". Toimunu oli selle komöödia viimane etendus.Olin päris põnevil, sest 1) ma pole kunagi Tallinnas (linnateatris) teatris käinud; 2) Linnateatri "Meeletu" meeldis mulle väga; 3) etenduse autor oli Carlo Gozzi, kelle sulest on tulnud ka "Armastus kolme apelsini vastu". Ka lavastaja oli sama- Nüganen.
Kuidas seda nüüd siis öeldagi? Olen tiba pettunud.
Pettunud 1)publikus, kes peale lõppu üksmeelselt plaksutas kui hull ning püsti seisis; 2) linnateatris, kes ju ometi võiks intelligentselt nalja teha. Hoolimata sellest, et mõned killud tõesti olid naljakad, oli vahel suisa igav ning paljud naljad liiga labased; 3) endas, et ma ootused nii ülesse ajasin. Ikkagi Linnateater ju noh.
Sellega seoses tekkis mul mõttelend ühe nähtuse kohta, millest pajataks võibolla kunagi veidi pikemalt. Praegu aga napilt. Nimelt on tegemist kultuslikkusega. Tänapäeva infoühiskonnas, kus suureks märksõnaks on "turundustrateegia" on väga raske teinekord orienteeruda. Meedia ning kultuurikriitikud teevad meie elu palju "lihtsamaks" ning ütlevad nii siin kui seal, et mis on hea ning vaatamis- kuulamist väärt. Kamoon enamus plaadi- ja filmiarvustusi (okei vähemalt päevalehtedes) on puhtalt tarbijasoovitused. Paljud tahad olla elitaarsed ning kultuursed ja vaatavad väärtfilme ning tunnustatud teatrit. Seda millest räägitakse (rääkijaks enamasti on massimeedia)! Noorel hakkajal kulturnikul on lausa kohustus vaadata kultusfilme, lugeda kultusteoseid ning maailmakuulsaid reziišööre peast lahmida. Aga mis on Su enda arvamus ning kas keegi julgeb vastu vaielda sellele, mida tunnustatud kritiseerijad juba öelnud on? Kui tuleks keegi, kes ütleks näiteks, et näiteks Tarantino filmid on pask ning selle ka adekvaatselt ära argumenteeriks, oi ma oleks sillas.
Täna siis Tartus Draama festivali raames Linnateatri "Kivid sinu taskutes", kus mängivad eilseski etenduses rollid teinud Indrek Ojari ja Argo Aadli. Eks näis.
Illustreerivad pildid pärinevad etenduse "Ronk" kavalehelt.
2 kommentaari:
Aga aga aga, mitte et vale oleks Su jutt, aga kas see polnudki mitte ehtne renesantsu-Itaalia palagan?
jeeber -juuli! Keegi ometigi diskuteerib :)! Respect.
Täiesti nõus Sinuga. Formaat seekord sai postituses liiga lühikene, et pikematesse argumentatsioonidesse laskuda. Kiita jõudis ka veidi vähe. Samamoodi oli ka samasorti palagan kolm apelsini, ronk aga polnud selgelt samal tasemel. Midagi jäi selgelt puudu. Ehk jämekoomikat liiga palju ja improvisatsiooni liiga vähe?
Või on tegemist lihtsalt nähtusega "tartu-ülikoolist -tulnud- esteetide-kari ei-mõista -itaalia-renesantsu-teatrit".
Postita kommentaar