“Eile sain koolis ma ühe….”

Käimas on Draama festival ning etendusi jagub igasse päeva. Esimene minu valikust oli möödundpühapäevane Rakvere teatri etendus “Kuidas elad Ann?”- Aidi Valliku raamatul põhinev noortetükk 14. aastasest tavalisest koolitüdrukust ning tema maailmast. Illustreeriv pilt on pärit Rakvere teatri kodulehelt.

Mis selle tüki puhul lisas uudsust, oli see, et kasutati foorumteatri elemente. Foorumteater on sotsiaalteatri üks vorm, mis võimaldab ka publikult etendusest osa võtta, arvamust avaldada ning sündmuste käiku muuta. Seda on juba aastaid kasutatud välismaal ning Eestiski sotsiaalprobleemide käsitlemiseks noorte seas. Foorumteatri võiks ristida ka dialoogiteatriks, sest dialoogi tekitamine on tema üks eesmärkidest.
Kasutatud elemendiks oli “kuum tool”. Etendus katkes aegajalt, mida modereeris üliosavalt Jokker ning publikul oli võimalik valida ükskõik kes laval olevatest tegelastest ja küsida neilt küsimusi. Kuigi nähtaval olid kõik, lava keskmesse seatud olid siiski ema ja Ann. Peale kerget ergutust eestipublik sulas ning küsimusi sai rohkemgi, kui ajaliselt ettenähtud. Tore, et sellist asja tehakse ja tore, et õpetajad viitsivad õpilasi sellist etendust vaatama tuua.

Terve etendus oli mu jaoks vägagi emotsionaalne jada, pidevalt jooksid paralleelid omaenda teismeeaga ning väga palju tuli ka tuttavat ette. Kuidas sai keskkoolipoisse piilutud, emaga kakeldud õhtuse kojutuleku aja pärast, kangi all tõmmatud suitsumahvid ning koolipeod.

Mõned asjad ses noorteetenduses olid kergelt ebaloogilised, näiteks nagu see, kuidas nohik-poiss klassi soositumate hulgast enda lemmiku tähelepanu ja kiindumuse võitis? Aga kindlasti jäi üht-teist raamatust näidendiks jõudes süzeest välja.
Suurimaks plussiks lisaks noorte näitlejate kasutamisele oli elav muusika. Minu silma paneks särama, kui igas teatrietenduses oleks laval rokkbänd :P. Kui ma ei eksi, olid muusikalises kujunduses kasutatud lood just selleks vaatemänguks spetsiaalselt kirjutatud. Veidi pungilikud ning rabedad, kuid nende koolipoisilikkus oligi siinkohal see, mida vaja oli. Eriti mõjuv oli meeleolu loov bändipoiss Anti poolt laivis mängitud viiesekundiline kitarririff, mis etenduse eri pilte sisse juhatas.
Kokkuvõtlikult öeldes: hästi tehtud ja igati kaasakiskuv noortelugu!

Kuidas seda nüüd öeldaksegi, et laste kasvatamine ning toidu valmistamine on need 2 teemat, mille kohta kõigil on oma arvamus ? Aga...Kuhu kaob mõneteist aastaga see entusiasm, mis on noortel paariaastaste laste vanematel oma võsukesi hästi ja õigesti kasvatada? Tõenäoliselt ei leiaks ühtegi inimest, kel oma vanemate kasvatusele poleks midagi ette heita. Ja niimoodi põlvest põlve.
Paljugi muutub täiskasvanuks saades ja kodust omaette kolides. Veidi läheb aega mööda ja siis tuleb mõistmine, et omad on ikka omad ja vahel on nende seltsis väga hea olla. Vaja on vaid mõistmist, kahepoolselt.

Kõrvale: Ann-Believable - Ann