woke up this morning...

Tahan tagasi!

Sinna kus aeg kulgeb omas tempos ning muresid ei ole. Ainuke mure on mitte midagi maha magada. Mis tegelikult ei ole ka üldse mure, sest seal kus oled, sinna kuhu lähed, seal kõik toimubki ja on. Bluus on igal pool.

Suhteliselt esimest korda (tegelikult mitte, aga see lihtsalt kõlas nii hästi) minu 5. a AB ajaloo jooksul on mul “stabiilne rahvas”, kellega terve ürituse jooksul hängida. Mis teeb selle bluusi eriliseks mitmel moel. Kaks vahvat selli, kes enam-vähem igal võimalikul hetkel, mil oma bluusipunkris ( tänu häädele inimestele ööbusime kultuurimaja privaatkambrikeses) viibisime, jämmisid suupillil ja kitarril. Kamber oli suurepärane, kultuurimaja administratiivsetes sügavustes. Sinna viis väike keerdtrepike ja selle all oli teatrisaal! Päris suur lava ning ridasid halle kulunud istmeid! Superluks.

Line- up jäi sel aastal kuidagi kahvatuks võrreldes eelmiste aastatega. Sama säravaid tähti, kui siin varasemaltki mainitud Eugene eelmisest aastast või Daniel Eriksen üleelmisel, polnud. Kõige enam jäid meelde Delta Blues Specialil esinenud LR Phoenix (UK) (pildil), suupilliguru Steve Lury, kes ka õpitoa läbi viis. Meelde jäi veel positiivselt Jukka Gustavson oma Hammondi orelil- eks-wigwami mees soomlaste viimasena esinenud dream-team bändis. Ülejäänud asjad olid hääd, kuid kas ammu nähtud: Bullfrog Brown ning Jimmie Lawson& The Crossfire, "tantsukad" või siis.....khmmmm....keskpärased.
LR Phoenix oli nooremapoolne habe-pats-tuustiga mees, kelle sügav hääl jäi tükiks ajaks mu kõrva kumisema. Akustilisel pillil saadetud lood kõik väga sünged, kuid siiski jõulised, võrreldes Black River Bluesmaniga, kes liiga sügaval Mississippi mudas müttas ning mu meelest sinna kohati ära uppuma kippus. Liiga deep mu jaoks.

Tugevalt hilinenud! laupäevases jämmiklubis - algas alles kell 2, kuigi lubatud 23-st- täheldasin maskuliinselt ülemvõimu. Jimmie Lawson tõrjus märgatavalt lavale jämmima tulnud Läti naissolisti, kes koheselt niigi endale vokaalselt "teise viiuli" rolli võttis. Ei lasnud tal eriti üldse laulda. Miks siis üldse seda jämmiklubiks kutsutakse? Raul Ukareda (nämm!), kes ka koos Jimmiega jämmis, oligi ainult klubiõhtuks kohale tulnud. Varasematel aastatel on nad Compromise Bluega ka ikka suurel laval esinenud ja pärast koos Rutikuga kõvasti jämminud. Aga seekord siis sedapsi :) - üks mõnusamaid koosseisusid bluusiklubis.

Fuajees bullfrogi meestega tekkinud spontaanse jämmi ülesklõpsutamisel põrkusin nagidega, ning nüüd on mu vasak põlv samat karva kui parem :P. Aga tegijal juhtub niimõndagi.
Esimesel õhtul jämmiklubi lõpus läksid mu kaaskonnaks olevad vahvad
tüübid lavale ning mina pildistasin käsu kohaselt "nagu hull". Nimetasin end koheselt pullipärast nende mänedzeriks (2005 a bluusil Intsule Alaska Kalaneni resofoonilist kitra laenates see nimi tekkis)ning veendusin bluusi edenedes, et mänedzerist (häälestajahoidmise) statiiviks on ainult 2 sammu :D.

Kuidagi läkski nii, et eredamad hetked pole sel aastal mitte suurtelt lavadel, vaid jämmiklubist ning hilisööst, kus ise Kultuurimaja tühja teatrilava avastasime. Impro, Jää-äär, üht-teist veel ning imeline laupäevaöine “5 o`clock blues”. Vastsündinud lugulaul sellest, et nüüd on aeg küll magama minna.
Lisaks siis ka enne laupäevast jämmiklubi Kultuurimaja katuselt kohalikele rullnoksidele "Terminaatori" laulmine- nad lihtsalt kogunesid sellepeale kui Intsuga oma punkrokkar-lillelapse laulu laulsime ja esitasid soovilugusid :D.
Ma ei jäta mainimata, et põhilise töö neis jämmides tegid siiski Cool Water Johnson kitarril/häälel ja Lucky Lightnin` George suupillil/ kitarril/häälel. Mina, nagu te kõik teate, oskan teha veidi piiksuvat häält, tean mõningaid laulusõnu ning oskan millegi vastu mingisugust rütmi lüüa :P. Statiivina oskan ka stabiilselt seista, kitarri ulatada ja minu kotti mahub päris mitu suupilli.
Ohh, aastake veel ja siis jälle !!! Kohtumispunkt Haapsalu!

Kui ma oleksin autoomanik

Sellist iludust kohtasin 26. juulil Viljandi linnas .
Minu jaoks tähenduslik päev, mil sain uudiseid kooli vastuvõtmise kohta. Tšekake autonumbrit :).

Huumor päästab maailma...

Meenutusi Rabarockilt

Electric Six- Gay Bar

augustibluusi ootuses

Pilet juba aegsasti rahakotti torgatud, pleilisti on siginenud Canned Heati Best of kogumik, transport ja majutumine organiseeritud, 2006. aasta festivali pluus on pestud ja triigitud, keha on hakanud kuidagi imelikult kihelema ning jalad liiguvad tänaval juba iseenesest “walking pace” rütmis. Miks?

a) tsiteerin Valter Ojakääru epohhiloovat raamatut “Popmuusikast”, Tallinn, Eesti Raamat, 1983
“Neegerorjade töölaulud, spirituaalid ja bluus- need on afroameerika muusika vanimad avaldusvormid, millest on toitu saanud minstrelite muusika, rägtaim, dzäss, rock, ja – peamiselt viimase kolme vahendusel- lõpuks ka kogu meie sajandi popmuusika selle kõige laiemas mõistes. /…/ …bluus aga on oma improvisatsioonilise olemuse, väljenduslaadi, harmoonia ja meloodikaga toitnud dzässi ja rocki mõlema tekkest kuni tänapäevani.”

b) Mulle meeldib bluus. Enamasti laivis. Nii päris juured kui rockipakendis. Ma ei pea siin silmas nö klassikuid, mida praktiliselt iga endast lugupidav bluusibänd kaverdab (Sweet home Chicago, midagi Robert Johnsonilt). Minu jaoks on see hetk, emotsioon. Midagi mis on nüüd ja praegu ja mis on päris!
Gavin Kalani hip-hop bluus. Augustibluusil 2006 hiirvaikus kui Eugene Hideaway Bridges laval kitarriga üksinda laulma jäi, 2003. suvel varahommikul Riia vanalinnas mänginud tundmatu saksofonistist tänavamuusik. Improviseeritud poplugude töötlusjämm eelmisel aastal osakonna suvepäevadel kell 4 öösel. Kohapeal sündinud “Pakihoiubluus” 2004. folgi viimasel õhtul :D, noored tänavamuusikud kes mängisid Red Hot Chilli Peppersi “Under the bridge” Tallinna vanalinna tänaval eelmisel suvel kui seal üksinda aega parajaks tegin. 2004. suvel Läti bioloogide praksi külastades rongis mängitud pilli ja pullilugu "Läti naine". Jne, jne.

Kes soovib lähemalt bluusi ajalugu hoomata, siis soovitan lugeda järgmist ajakirja “Muusika”, milles seda humoorikalt ja põhjalikult tutvustab Bullfrog Browni kitarrist Andres Roots (ajakirjanikuharidusega väga andekas muusik!). Paari õuna eest võin isegi seda häädele inimestele kohe lugeda anda- see mul olemas.

Kui keegi väidab, et tegemist on surnud muusikaga soovitan soojalt kuulata mitmel korral ka Augustibluusil üles astunud Alaska Kalaneni hip-hop rütmilist soulilikku loomingut (veelparem kollektiivi The Soul Hustlers, kus Kalaneni assisteerib break-biiti luues DJ Hereill) või hankida endale eelmisel augustibluusil filmiprogrammi kavas olnud film, kus bluusi kombineeriti osavalt hip- hopiga.

Hoolimata sellest, et ürituse kesine eelarve jaksab kohale tuua ainult mõne tõsise tegija ning hulga ajatäitjatest teisejärgulisi kõrtsistaare.
Hoolimata sellest, et tõenäoliselt saab seegi kord koos Tartu, vabandust Eesti, bluusikorüfeedega kokku lugeda, mis kujuneb selleaastase “hittlooks”, mida esitavad praktiliselt kõik bändid (tõenäoliselt taaskord Mustang Sally või Sweet home Chicago või Hoochie coochie man ? Äkki on Red House`il seekord šanss? ).
Hoolimata sellest:
Kohtumiseni 17.- 18. augustil Haapsalus!
www.augustibluus.ee

kõrvadele :
www.myspace.com/thesoulhustlersmusic
www.myspace.com/alaskakalanen

silmadele:
Haapsalu vaksal ja raudteemuuseum, kus leiavad aset sel aastal laupäevased kontserdid.

Kuri proge 2007

4. augustil leidis Hiiumaal, Kuri külas Männiliiva turismitalus arendatud muusika huviliste kogunemine ehk Kuri proge. Olin varasemalt sellest üritusest kuulnud, kuid pidasin seda enda jaoks piisavalt “kurjaks”. Sel aastal saatis üks hea inimene mulle selle sündmuse kohta täpsemat infot ning see mul hamba verele võttiski. Folgilt sai leitud reisukaaslane ning niimoodi sel aastal teist korda mu jalad Eesti suuruselt teise saare pinnale astusidki. Kui ma poleks e-mailiga infot saanud, siis tõenäoliselt poleks teadnudki, et selline asi toimub, sest info liigub suhteliselt siseringis ja tuttavate kaudu ning veebist pole võimalik midagi leida selle kohta.

Mõnusal ühepäevasel üritusel viibis õhtupoolikul ligi 200 inimest, kõik ametlikult registreeritud ning käepaelatatud. Line up tundus esmasel eelkuulamisel igati asjalik ning kohapealgi suuri pettumusi polnud. Rahvast oli täpselt piisavalt ning kuigi osalustasu oli päris kallis ühe õhtu ürituse eest ( 400 kr + oma transport- aiai ai), on hind tegelikult mõistetav. See ja info jagamise viis võimaldavad hoida osalejate arvu kontrolli all.

Osalejad peamised keskealised laste ja naistega mehed ning pealtkahekümnesed progehuvilised, silmasin ka ühte teismeliste noormeeste gruppi. Ning kõik tõsised muusikahuvilised, siin ja seal oli näha kontsertide T-särke, millest ma poleks osanud undki näha, lõkke ääres progejuttu vestvad habemikud (oli ikka 1978 kui see ja see bänd Moskvas käis??), telkimisplatsil erinevatest automobiilidest kõlavad maailmanimed King Crimson, Genesis etc. Üllatuslik ja väga meeldiv oli ka eeskava: murumängude sektsioonis vinüülkettaheide ja progeviktoriin. Viimase ajal avastasin kohalikku kruusateed ning randa, seda põnevam oli tagantjärgi küsimusi kuulata ja kohe vastuseid kuulda. Midagi oleks ise ka täppi pannud, kuigi enamik küsimusi oli välismaiste esinejate kohta. Mõned näited küsimustest: Kes on Ruja loo “Avanemine” autor ? V: Erkki Sven
Tüür. Kes mängis kitarri Gollumis? V: Mihkel Raud. Millise Genesise loo meloodiajuppi on kasutatud mängimisele tulevas Ruja loos “Sügispäev”. Auhinnad olid korralikud, šampusekastidega kokku ei hoitud. Respect korraldajatele vaeva nägemast ja asjalikku viktoriini ette valmistamast!

Esinejatest olid minu jaoks kõige sümpaatsemad peaesineja Morte Macabre ning Luarvik Luarvik!! Mõningaid helgeid hetki pakkus ka Phloxi saksimängija individuaalsoolod aga üldiselt nende vägagi intensiivne free-jazz helikompott mulle väga ei istunud.
Luarvikud– meloodilised, kosmilised ning pisut ehk ettearvatavad aga ei kunagi läbinähtavad. Mihkel Kleisi Harmona orel dialoogis kitarriga ja taustal, Lauri- Dag Tüüri “kitarrijutustused” ning Silver Ulviku harmoneeruvad ja pulsseerivad rütmid. Igati arendatud ja põnevad helimaastikud!
Tartu Popi ja Roki Instituut tegi tavapärasemast kahvatuma laivi ning mõjus teiste esinejate kõrval veidi erinevast kosmosest olevat, vaimustust tekitas aga Siim Randveeru sitari!mäng kahes esimeses esitatud loos!!! Veel palun, veeeeel!
Morte`ga (sel korral saatebänd) esines ka rootslanna Emma ….., kes küll väga ilus välja nägi oma heledate kiharate ja pruunide silmadega, kuid minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Tekkis küsimus, et miks ta seal on? Kui tahta õelutseda, siis võiks arvata, et tegemist oli kellegi girl-friendiga. Laulis kõik lood rootsi keeles ning viimase loo alguses ka eesti keeles “mullu mina muidu karjas käisin”, üritades publikut kaasa laulma kutsuda. Aplaus oli küll vägev, aga noh…jah…publikust enamus olid ka mehed :D.
Peaesineja saabumise ajaks vahetati välja pillipark ja lava sai uue kujunduse. Kalavõrgud, lehma pealuud, inimese luukere ja küünlajalana funktsioneeriv kolp. Luukere ning poodud nukk. Jne….Pea 10 aastat tagasi plaadi üllitanud rootsi kollektiiv oli PEAesineja. Midagi sellist ei ole varem kuulnud, ning eelkuulates ei suutnud kuidagi ette kujutada, kuidas selline muusika ning
mellotron laivis ja Hiiumaa kadakate vahel kõlab. Aga kõlas! Rahvas läks täiega kaasa.
Kahjuks vedas tihti alt elekter ning “kõige põnevama” koha pealt katkes heli ning lava mattus pimedusse. Mehed laval ei lasknud end sellest aga häirida- panid suitsud ette, trummar jätkas rütmi tagumist ning rahvas reageeris ergutava plaksutamisega. Käsi lööd kokku ligi paar minutit, ning ootusärevus aina kasvas ja kasvas. Leidis aset ka eufooriline hetk, kus kaks neidu pimedas lava ette tantsima jooksid ning seejärel ka kohe elekter tagasitee juhtmetesse leidis!! Ja kõik jätkus pausita. Tunnetuslik, eepiline, kulgev ning kohati raskemaid helisid esile toov (oleks võinud veel karmimaks minna- mõtisklesin pärast sõbraga, et palju mõjutab kuulamisel see, kust ollakse proge juurde jõudnud. Meie “tulime” metali kaudu :P).

Aga mis ma siin ikka seletan, kel vähegi huvi eksperimentaalse roki vastu ja progemeelsust, kuulake ise. Myspace

Luarvik Luarvik
http://profile.myspace.com/luarvikluarvik

Morte Macabre
http://profile.myspace.com/mortemacabre

Ürituse viimaseks esinejaks olnud soomlaste Octopus Syngi psühhedeelilised kitarriväänamised mõjus pärast Mortet veidi lahjana, kuid lubas väga mõnusa nostalgiamomendi- hipid kaverdasid Velvet Undergroundi ja Nico “All tomorrows parties”. Sain aru kust oli pärit üks nelja aasta tagune e-kirja pealkiri- “what costume shall the poor girl wear”. Aga päevane päikesepaiste oli muutunud jahedaks augustiõhtuks ning jahedust kontides ei suutnud lõplikult summutada ka tuttavate tüüpide kahtlase väärtusega moment-liimi lõhnaline Tšehhi puskar.

hommikune “pässide” dialoog lõkkeplatsi lähedusest:
“Kuule, eile said selle viskiga ikka hakkama või?"
"Noh, ma ei leia teda nagu….. ju siis sain jah!”

Kohal oli ka vinüülimüüja ning võin nüüd uhkelt ja ausalt öelda, et olen käes hoidnud järgmisi originaale: Janis Joplin “The Pearl”, Led Zeppelin “III” ja “The Presence”. Aaaaahhhh! Käsi tiba väriseski, rahakott värises ka kui hindu kuulsin. Aga sain kontakti.

Väga sõbraliku õhkkonnaga koosviibimine! Hommikul tervitati mind naabertelgist väljuja poolt, õhtupoolikul pakuti mitmel korral võhivõõraste poolt šampust ja tuldi kallistama :D. Sadamasse hääletades kingiti mulle Zero 7 plaat! Pärisin, mis kollektiiv mängib ja autojuht ütles ning arvas pärast, et võib selle koopia mulle anda.´Mis veel tähelepanuväärne avalikku läbustamist ei olnud, läbustati väga tsiviliseeritult! Mõnusalt privaatne ning esinduslik tõsiste huviliste üritus, kohal olid need, kes seal pidid olema!