Guugel aitab ehk vaese naise Elizabeth Gilbert....

Käes on pimedad sügisõhtud (talv hakkab homme) ning see on parim aeg milleks? Õige - lugemiseks, lugemiseks ja lugemiseks. Ja loomulikult ei jää olemata lambiparalleelid. Seekord siis välismaiste ja kodumaiste naiskirjanike sulest.

"Kui sa vabastad oma peas kogu selle pinna, mida praegu täidab kinnisidee /.../, jääb järele tühi koht, vaba plats, ukseava millegi sisselaskmiseks. Ja mis sa arvad, kuidas universum kasutab tekkinud ukseava? Miski tuleb sealtkaudu pahinal asemele - Jumal pääseb sisse-, et täita sind suurema armastusega, kui sa kunagi oleksid osanud loota"
"Söö, palveta, armasta". Elizabeth Gilbert; lk 176

Kui puudub toimetaja, kes aasta Balil kinni maksab ning nii paljugi ei ole, et võiks alustada söömisega Itaalias, käib aga Eesti kirjaneitsite filusuufia kah.

"See on üks kiheluse maandamise vorme - trüki guuglisse, mis sul hinge peal on, ning maailm vastab."
"Meestest, lihtsalt". Dagmar Lamp ja Epp Petrone; lk 143

Hispaania kassafilm- vangide inimõiguste teema hollivuudilikus kastmes.

Daniel Monzoni "Kong 211" on oma süzeeliselt ülesehituselt klassikaline hollivuudikas- good turn out to be bad and the other way around. Hea poiss Juan läheb "pahade" poole üle, sest tegelikult head ei olegi head.
Vanglaolustik on realistlik, rezii ja lavastus on meisterlikud ja lisades muusika on kogu aeg põnevus üleval. Vot. Aga kokkuvõttes kui pärast süzeele mõtled, siis tundub selline keskpärane vestern või indiaanlased-versus-valge-mees lugu. Kõige suurem kurikael on südames hea ja hooliv tegelane ning aus vangivalvur viiakse "heade" julmuse poolt viimase piirini ning temast saab mõrvar ja vangide tingimuste eest seisja. Keskmisest USA-s toodetud peavoolufilmist eristab hispaanlase tehtut vaid see, et lõpp ei ole õnnelik ning peakangelane ise hukkub. Samas on seda võtetki viimasel ajal päris palju kasutatud.

Kuigi vanglamässu draama pakub palju sotsiaalseid piirsituatsioone on peamised tegelased valdavalt üheplaanilised. Võib öelda, et filmi jooksul areneb vaid üks peategelastest Juan. Samas me ei tea tema taustast enamat kui tegemist on küllaltki haritud ja intelligentse mehega, kes peatselt isaks saamas. Aluspükste juhusliku puudumise tõttu Trussikuteks ristitud Juan tõestab end taktikalise mängijana ja julge bluffijana ning õnn on peaaegu lõpuni tema poolel. Ta peab mõtlema ning kiiresti kohanema ning avastab end tegemast asju, milleks polnud enda arvates võimeline. Naiivsevõitu vangide liider Malamadre jääb esialgse tema antagonistina kahvatuks (ta on liiga hea inimene), samuti ei avata meile valvurite ülemuse Utrilla julmuse põhjust ning oskamatu läbirääkija Almansa kahtluseid Juani ohvriks toomisel vanglamässu maha surumisel. Filmi tutvustus wikipedias ütleb, et Kong 211 baseerub samanimelisel raamatul sõprusest, lojaalsusest ja vaprusest vanglamässu ajal. Mis siis juhtus, dimensioonid läksid stsenaariumi kirjutamisel kaotsi? Sorry, aga liiga must-valge on see hispaania vms vanglasüsteemi kriitika.

Miks on "Kong 2011" PÖFFI-film?
- kus seda Euroopas tehtud kino muidu ikka väga näeb? Tallinnas on Sõprus kaugel ning Ateenas kino hetkel kiratseb.
- täiesti hispaaniakeelne ning ka lõunamaisele temperamendile vastava tempoga...
- aga miks veel?

Uus põlvkond on alati teistest erilisem!

Filmiklipp "We All Want to Be Young" on lühikokkuvõte mitmetest viimase viie aasta jooksul Brasiilia uuringufirma BOX1824 läbiviidud uuringutest. Käitumisteaduste ja tarbijauuringute trendide lühikokkuvõte illustreerituna hea infograafika ja populaarkultuuri parimate paladega on üks viimase aja paeluvamaid tervikuid. Enjoy!

We All Want to Be Young from box1824 on Vimeo.

Sweet Jane

Täna sajab esimest korda väljas korralikult lund sel sügisel. Ja see lugu sobib sellesse meeleolusse suurepäraselt. Meenutusi aastast 1989.

Oodates kevadet: Randalu ja Epliku Kooskõla Tartus

Juba sellest hetkest, kui ma Vabariigi aastapäeva kontserdil teleri ees lugu "Nähtamatus" kuuldes minutiteks liikumatuks tardusin, olen ma tahtnud jõuda Vaiko Epliku ja Kristjan Randalu kontserdile. Kevadel oli KUMU kontsert välja müüdud ning seega alles nüüdses novembris jõudsin kohale.

Mis saab siis kui kohtuvad kontsertpianist ning kõikide teismeliste libahuntide ja kooljate libarebaste kaitsepühakust (eksperimentaal)muusiku hääl ja viisid? Pop, jazz, improvisatsioon ja geniaalsed meloodiad sulavad huvitavaks kooskõlaks. Kui sellele liita veel TÜ aula valge klaveri ning aulalühtrite pidulikkus ning Epliku kergelt kohmetu kodusus publikuga suhtlemisel, toimub midagi väga eripärast ja eksklusiivset. Randalu seaded ning klaverisoolid annavad popmeloodiatele läikivama lihvi ning rõhutavad tahke, mis neis varem pigem varjus olnud.

Ei tasu alahinnata Eplikut ka sõnasepana. Eliidi esimeselt plaadilt pärit esitamisele tulnud "Taevad" ning Neljandalt küpsed "Nähtamatus", "Sinu Jälg" ja "Kevadeootus" on värskendavalt ilusad oma lihtsuses, südamlikkuses ning Epliku esitluslaadi sisendusjõulisuses. Mida aulakontserdile vaid võiks ette heita on see, et oli hetki, kus värsid ja Randalu klaveri ning Epliku kitarri saatemeloodia jäid liigse "keemiakombinaadiga" heliefektitsemise varju.

Artist on alati alasti, vähemalt kas publikule näiliselt või siis nii palju kui ta ise tahab publiku ees alasti olla. Vaiko Eplik oli Tartu kontserdil enim avali kui varem, kuid siiski kajab Eestis ilma teinud solisti ja helilooja kohmetust pedaalinäppimisest kohati seesama kooljas libarebane, kes öises Rapla linnas amokki jooksis. Vaikselt ja heleda varjuna, aga ta on seal nüüdseks enesekindlama noore küpse mehe sees olemas. Keegi (eriti kunagised teismelised libahundid,) ei pane pahaks, sest ilma selleta ei oleks meil taolist lüürikat ja muusikat.