suured terasest massinad

Mulle nad meeldivad. Nad on mitu korda suuremad kui mina ning hoopis teisest puust.
Liiguvad parajalt kärarikkalt ning liigutavad asju ja inimesi ühest kohast teise.

Teie ees:
Auruvedur 52 3368 (vasemal) ja elektrirongi juhtvagun ER 1-2303 (all)







Ja minu lemmik:
Auruvedur L-1646
Töökorras L-vedur kaalub 103 tonni + täis tender 78 tonni. Katla tootlikus on kuni 16 tonni auru tunnis, masina võimsus kuni 2125 hobujõudu, piirkiirus 90 km/h. Eesti oludes vedasid need vedurid kaubaronge normaalkaaluga 2800 tonni.

1963. aastal vahetati L-seeria raskete kauba-veduritega välja kogu Eesti laiarööpmeliste kaubavedurite park ja need vedurid kindlustasid kogu kaubaveo siinsetel laiarööpmelistel liinidel kuni liikluse motoriseerimiseni 1970. aastate algul, mil Eestis oli 66 sellist vedurit (allikas: rongi küljes olnud tahvel).


Rongi rattad ragisegu !!!

Haapsallu juhtute, siis soovitan soojalt külastada raudteemuuseumit :).

Selver sakib ja kaups rokib

Vestan Indreku loal, tema sõnadega, huvitavast eksperimendist, mille nädalake tagasi läbi viisime.
Igasse kodusse oma Hanerood!

veinipudeli süvendi korrelatsioon hinnaga

Kivid sinu taskutes

Eesti on ühe fakti poolest üks väga eriline riik. Nimelt olla meil oma rahvaarvu kohta väga palju teatreid ning näitlejaid. Peale eilset etendust koju kõmpides mööda hämarat tänavat tulid mulle vastu kaks teksades- tossudes kantpead. Kõrv püüdis kinni vaid üheainsa repliigi nendevahelisest vestlusest “… no vähemalt korra aastas peab normaalne inimene ikka teatris ära käima…” Illustreerigu see olukord, siis Eesti rahva vajadust ja khm… meelelahutusvajaduse mitmekesisust.

Üks minu lemmikhetki, viimase kümne aasta jooksul, ma arvan, on see hetk, mil teatrisaalis tuled ära kustuvad. Ära siit ning minek sinna. Kus päevad ja aastad mööduvad minutitega, kümnepealine grupp on terve rahvamass, tume riie taustal on kord mets, kord palee. 30- ligi mees on korraga aastakümneid vanem. Seepärast mulle teater väga meeldibki. Kõik võimalik, vaja on vaid kujutlusvõimet.

Eile vaatasin Ateena keskuses Marie Jonesi näidendit “Kivid sinu taskutes”. Juba näidendi esimesest neljandikust peale oli teada, kelle taskus need kivid saavad olema. Kujutatav vastandus unistustega vaeste töölisklassi noormeeste ning võimuka ja ülbe Hollywoody maailma vahel hakkas paistma juba peaosaliste esimestest dialoogidest.

Sisu seega erilisi üllatavaid arenguid ei pakkunud. Küll aga tegid seda Indrek Ojari ja Argo Aadli, kes oma hämmastavalt kiire ümberkehastumisvõimega mängisid kumbki etendusest vähemalt viite rolli (kui ma ei eksi nüüd). Kerge keha- või ümberpöördega, valguse muutumisega või jaki õlalt heitmisega saab noormehest taat, Hollywoody näitlejannast käredakeelne reziissöör, täismehest poisike. Imetlusväärne ! Hämmastavalt sujuvalt toimusid ka üleminekud ning hetkeks ei tekkinud kahtlustki, milline tegelane seisab meie ees laval. Üleminekuid toetas mõnikord ka valgustuse muutumine või taustaheli ilmumine/ kadumine. Lisaks sellele draamaetenduses saali naerutada mõistatamismängudega erinevatest tuntud filmide tegelastest, iiri tantsu vihtuda ning kahekesi vähemalt kolmeminutilise loo ajal vähemalt 5-liikmelist rokkbändi kehastada! Selle kõigega said need kaks meest hakkama!

Lavakujundus lihtne ja lakooniline- must sein, kaks helendavate piitadega ust, väljamaa filmidest nähtud kasiinode ja ööklubide umber olevad punased köispiirded. Ka näitlejad kandsid musta, pealevisatavat halli jakki ning Aadlil oli ka vest.

Muusikalises kujunduses kasutatust jättis väga mõnusa emotsiooni Bluri “ Charmless man” ning Hendrixilt ei mäletagi enam kas see oli “Stone Free” või “Purple Haze”. Tõsielusarjast melomaani traagika ma ütlen :P.

Minu süda jäi rahule peale etendust püstiseisvat poolt saali vaadates :). Argo ja Indrek on igati teeninud ära viiekordse lavale tagasikutsumise!
Saali tühjenedes jäi kõlama Vaiko Epliku “Taevad”, mis sellise mõnusa õhulise lootusrikkuse emotsiooni lõi ning tõestas muusikalise kompositsiooni terviklikkust (loodetavasti ei olnud see lugu juhus).
“Kui öö laskub maale. Ja me tema rüppe. On mäed tema käed ja tuuled ta huuled….taevas on alati valla, kuid me ei tea, ei tunne veel….”

must ronk seekord ei lennanud, ei lennanud, ei lennanud....

Eile viibisin Tallinnas seoses tööseminariga ning ühes töökaaslastega sain Linnateari lavaaugus vaatamas käidud ka etendust "Ronk". Toimunu oli selle komöödia viimane etendus.
Olin päris põnevil, sest 1) ma pole kunagi Tallinnas (linnateatris) teatris käinud; 2) Linnateatri "Meeletu" meeldis mulle väga; 3) etenduse autor oli Carlo Gozzi, kelle sulest on tulnud ka "Armastus kolme apelsini vastu". Ka lavastaja oli sama- Nüganen.
Kuidas seda nüüd siis öeldagi? Olen tiba pettunud.
Pettunud 1)publikus, kes peale lõppu üksmeelselt plaksutas kui hull ning püsti seisis; 2) linnateatris, kes ju ometi võiks intelligentselt nalja teha. Hoolimata sellest, et mõned killud tõesti olid naljakad, oli vahel suisa igav ning paljud naljad liiga labased; 3) endas, et ma ootused nii ülesse ajasin. Ikkagi Linnateater ju noh.

Sellega seoses tekkis mul mõttelend ühe nähtuse kohta, millest pajataks võibolla kunagi veidi pikemalt. Praegu aga napilt. Nimelt on tegemist kultuslikkusega. Tänapäeva infoühiskonnas, kus suureks märksõnaks on "turundustrateegia" on väga raske teinekord orienteeruda. Meedia ning kultuurikriitikud teevad meie elu palju "lihtsamaks" ning ütlevad nii siin kui seal, et mis on hea ning vaatamis- kuulamist väärt. Kamoon enamus plaadi- ja filmiarvustusi (okei vähemalt päevalehtedes) on puhtalt tarbijasoovitused. Paljud tahad olla elitaarsed ning kultuursed ja vaatavad väärtfilme ning tunnustatud teatrit. Seda millest räägitakse (rääkijaks enamasti on massimeedia)! Noorel hakkajal kulturnikul on lausa kohustus vaadata kultusfilme, lugeda kultusteoseid ning maailmakuulsaid reziišööre peast lahmida. Aga mis on Su enda arvamus ning kas keegi julgeb vastu vaielda sellele, mida tunnustatud kritiseerijad juba öelnud on? Kui tuleks keegi, kes ütleks näiteks, et näiteks Tarantino filmid on pask ning selle ka adekvaatselt ära argumenteeriks, oi ma oleks sillas.

Täna siis Tartus Draama festivali raames Linnateatri "Kivid sinu taskutes", kus mängivad eilseski etenduses rollid teinud Indrek Ojari ja Argo Aadli. Eks näis.

Illustreerivad pildid pärinevad etenduse "Ronk" kavalehelt.

“Eile sain koolis ma ühe….”

Käimas on Draama festival ning etendusi jagub igasse päeva. Esimene minu valikust oli möödundpühapäevane Rakvere teatri etendus “Kuidas elad Ann?”- Aidi Valliku raamatul põhinev noortetükk 14. aastasest tavalisest koolitüdrukust ning tema maailmast. Illustreeriv pilt on pärit Rakvere teatri kodulehelt.

Mis selle tüki puhul lisas uudsust, oli see, et kasutati foorumteatri elemente. Foorumteater on sotsiaalteatri üks vorm, mis võimaldab ka publikult etendusest osa võtta, arvamust avaldada ning sündmuste käiku muuta. Seda on juba aastaid kasutatud välismaal ning Eestiski sotsiaalprobleemide käsitlemiseks noorte seas. Foorumteatri võiks ristida ka dialoogiteatriks, sest dialoogi tekitamine on tema üks eesmärkidest.
Kasutatud elemendiks oli “kuum tool”. Etendus katkes aegajalt, mida modereeris üliosavalt Jokker ning publikul oli võimalik valida ükskõik kes laval olevatest tegelastest ja küsida neilt küsimusi. Kuigi nähtaval olid kõik, lava keskmesse seatud olid siiski ema ja Ann. Peale kerget ergutust eestipublik sulas ning küsimusi sai rohkemgi, kui ajaliselt ettenähtud. Tore, et sellist asja tehakse ja tore, et õpetajad viitsivad õpilasi sellist etendust vaatama tuua.

Terve etendus oli mu jaoks vägagi emotsionaalne jada, pidevalt jooksid paralleelid omaenda teismeeaga ning väga palju tuli ka tuttavat ette. Kuidas sai keskkoolipoisse piilutud, emaga kakeldud õhtuse kojutuleku aja pärast, kangi all tõmmatud suitsumahvid ning koolipeod.

Mõned asjad ses noorteetenduses olid kergelt ebaloogilised, näiteks nagu see, kuidas nohik-poiss klassi soositumate hulgast enda lemmiku tähelepanu ja kiindumuse võitis? Aga kindlasti jäi üht-teist raamatust näidendiks jõudes süzeest välja.
Suurimaks plussiks lisaks noorte näitlejate kasutamisele oli elav muusika. Minu silma paneks särama, kui igas teatrietenduses oleks laval rokkbänd :P. Kui ma ei eksi, olid muusikalises kujunduses kasutatud lood just selleks vaatemänguks spetsiaalselt kirjutatud. Veidi pungilikud ning rabedad, kuid nende koolipoisilikkus oligi siinkohal see, mida vaja oli. Eriti mõjuv oli meeleolu loov bändipoiss Anti poolt laivis mängitud viiesekundiline kitarririff, mis etenduse eri pilte sisse juhatas.
Kokkuvõtlikult öeldes: hästi tehtud ja igati kaasakiskuv noortelugu!

Kuidas seda nüüd öeldaksegi, et laste kasvatamine ning toidu valmistamine on need 2 teemat, mille kohta kõigil on oma arvamus ? Aga...Kuhu kaob mõneteist aastaga see entusiasm, mis on noortel paariaastaste laste vanematel oma võsukesi hästi ja õigesti kasvatada? Tõenäoliselt ei leiaks ühtegi inimest, kel oma vanemate kasvatusele poleks midagi ette heita. Ja niimoodi põlvest põlve.
Paljugi muutub täiskasvanuks saades ja kodust omaette kolides. Veidi läheb aega mööda ja siis tuleb mõistmine, et omad on ikka omad ja vahel on nende seltsis väga hea olla. Vaja on vaid mõistmist, kahepoolselt.

Kõrvale: Ann-Believable - Ann