Eesti mees ja tema sugu - klassikaline ugribluus

TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noored näitlejad on tabavalt lihtsate vahenditega sotsiaalkriitilised. Ugrilistest peresuhetest kantud siis ka antud etüüd, mida laivis trehvasin sel sügisel Tartus festival "Draama" raames toimunud teatribändide festivalil Von Krahli teatri bändi esituses.


Vennad ja Õde Karamazovid - Siga ja kägu by

Eluülikool.

Oskaks siis elada....

Allikas: piirideta internet.

Hetked Itaalias, oktoober 2011. Vol 2

"Devotški, takie krassiivõe....idite s`nami", kõnetavad meid Firenze pargis kaks mõõduvat Ukraina immigranti. Peale pikka koleaktsendiga purssimist ja selgitustööd, et me ei ole venelased ja ei taha nendega kaasa minna ja ei huvita, et "nad maksavad mille iganes eest, mida me soovime teha või kuhu minna", aitab väike vale - "u nas maltšiki v Rome". Ukrainlased , kes meid siiani suuresilmselt jõllitanud, kaotavad pikapeale huvi ja hajuvad seepeale vaikselt vasakule.
"Oiii, krassaavitsa, hotšeš.......kupii...." hakkab järjekordne tõmmu noormees, kes kiriku kõrval turistinänniga kaupleb, minuga rääkima. Kuna erinevatest venekeelsetest hüüdjatest on juba kõrini, teesklen arusaamatust ja räägin vastu englishit, pärides temapoolse vabanduse järel, miks pagana pärast ta mind venelaseks pidas? Vastus on mõnevõrra ootamatu, näo kuju ja näojoonte pärast. Okei, mu reisikaaslasel K-l on suured sinised silmad ja hele nahk, kuid mina võiksin pruunikas- rohesilmsena ja päevituna veidi juba kohalike hulka sulanduda?

x x x

On keskpäev. Kuum. Firenze kesklinnas voogab turiste muuseumide, vaatamisväärsuste ja erinevate butiikide vahet. Korraga märkan kohvikute, butiikide ja muuseumide hooneterodus silti, et palume vaikust. Hiilime rahvarohkelt ja lärmakalt tänavalt (vaid kolm sammu!) hämarasse kirikusse ning imbume vaikselt missa tagumistesse ridadesse. Jahedas kirikus, kus seinad kaunistatud kulla, maalide ja erinevate skulptuuridega, voolab kirikuõpetaja jutustamise ojavulin vaheldumisi tema sõnu aegajalt kinnitavate koguduseliikmete omaga. Vahepeal tõustakse, et laulda ja seejärel istutakse taas. Peale õpetaja kõnet ja kinnitusi hakkavad itaallased oma kõrval, ees ja taga istujatel südamlikult kätt suruma. Surutakse meilgi, ilma vähima võõristuseta.
Poetame eurod lahkudes korjanduskarpi ja süütame lähedastele mõeldes Neitsi kuju ees küünlad. Siin kulub me välimus ära - me oleme la russa`d- usklik rahvas, me võime.

x x x

Massimiliano saabub oma punasel 70-ndate stiilis Vespal. Ta saabub nagu tavaliselt olemusliku elegantsiga viisteist kuni kakskümmend minutit kokkulepitud ajast hiljem ja see ei häiri meid üldse. Ta vürtsikast parfüümist kumab läbi kerge sigariaroom ning päeval kantud vanamoodsa lõikega ülikonnast on õhtusesse garderoobi jäänud vaid pintsak, mis teksadele lisatuna pühapäeva-boheemliku aktsendi annab. Erinevalt kõikidest neist imalatest geelitatud juustega ebamäärases vanuses Guidodest, kes meile tänavail silmapilgutades järele ciao, bella `sid hüüdnud....eh....jääb ta meeldivalt vaoshoituks. Vähemalt esialgu.... Meid ootab kohvik, jalutuskäik pargis ja panoraam-vaade mäetipust öisele Roomale. Let`s go!

Hetked Itaaliast, oktoober 2011

Kuidas võtta kokku 10 päeva reisielamusi kolmes hetkes? Või nelja päeva Iidses linnas Roomas, kus praktiliselt iga vaade ja tänavanurk sisaldab sajandeid ajalugu ning argihallusest lahtipääsenud idaeurooplane jaksab esialgu vaid päikesesoojusest ja keskkonnavahetusest rõõmu tunda? Reisieesmärk oli leida päikest, teistsugust keskkonda ja häid inimesi. Teen proovi.

1

Astun välja inimsipelgatest kihisevast metroost ja hops, seal ta on. Paartuhat aastat vana amfiteater, mis on kõikide suveniirikaubitsejate ja turistide lemmiksümbol Iidsest linnast.
Kõige lummavam on Ta siiski öösel tuledes, kui puuduvad Tema ümber käratsevad ja seebikarpidega pilte klõpsivad turistid ja tumedanahalised roosi- ja nännikaubitsejad. Hästi annab selle ehitisega kohtumise emotsiooni edasi mõned aastad Roomas elanud Viivi Luik.

"Ma ei teadnud veel, et Colosseum on nõiaring, mille seest vana aeg välja ei pääse. Seda võib seal sees peaaegu palja silmaga näha. Sealt seest välja vaadates võid Sa näha mitte autosid, lennukeid ja teksadega tüdrukuid, vaid iseliikuvaid vankreid, rauast linde ja teise planeedi inimesi. Colosseumis tundub, et tänane päev oli vääramatult lähenemas, oli olemas juba siis, kahe tuhande aasta eest, ja et see päev muigas siis nende tolleaegsete inimeste üle, nii nagu mõni tuleviku päev muigab juba praegu meie üle". (Varjuteater, Eesti keele Sihtasutus, Tallinn 2010.)

"If you know the story they are really special, If you don`t they are just nice ruins"., ütleb mulle Rooma jahedas öös (Caracalla?) termide varemeid näidates kohalik noormees. Tunnen end oma olen-puhkusel-ja-tšillin-täiega-olekus hetkeks maailma suurima kultuurilise ignorandiga. Õhku paiskub (jumal teab kust???) mündilõhna. Seejärel magus elu jätkub.

2

Kolistame Sienas supermarketis kotti toidumoona, leiame vajaliku bussipeatuse, et siirduda maale. Teeme igaks juhuks bussipeatustest ja Sienasse tagasi tulevatest bussiaegadest pilti. Mõlgutame mõtteid. Kas couch surfing portaalist leitud tänaõhtune host, kellega telefonis paar korda suhelnud oleme, võib olla kirvemõrtsukas või veidrik, kes tahab noori idaeuroopa neidusid lohku tõmmata?

Möödub paar tundi ning istume Toskaana küngaste vahel asuva veetleva maja õuel, kuulame Itaalia muusikat, sitsiillane ja Tarantos sündinud mees küpsetavad meile sütel bistecca alla fiorentina`t, laual on peeni veine ning õhtut täidab kultuurivahetuslik ja elufilosoofiline vestlus.

Formeerub Itaaliareisi olulisem tarkus. Oota. Usalda. Ela. Elu juhtub.

3

Meri!!! Suur, võimas. Oktoobrikuu öös piisavalt veetlevalt soe, et Rooma lähistel mõnda aega jalgupidi vees solberdada. Vahemere lainetesse hüppame hoopis Grossetto lähistel rannas ja järgneval päeval Maremma looduspargis Parco Naturale dell`Uccelina. Lained on vahused ja meie oleme kuivale maale naastes soolased.

Asutame end looduspargi kindlusevaremetest mäetipus, kuhu just saabus käratsev Itaalia koolinoorte grupp, mööda mägirada alla laskuma. Jõuan astuda viis sammu, kui möödunud põõsast kostab kahinat ning okste vahelt paistab... rebane! Reisikaaslane K. kardab, et ruske rebusk tuleb ja lööb talle hambad kintsu. Teate küll, marutaudis loomad, tavaliselt ei karda inimesi. Rebasel pole ei meist ega taamal käratsevatest lõunamaa kõurikutest sooja ega külma. Ta poseerib viivuks kaamerale ning longib siis laisalt mööda oma radu edasi.

Tahan tagasi.

Thank you, the man with crazy hair!

Varemgi reisitud, aga nii rasket reisijärgset sisseelamist pole varem kogenud kui nädalavahetusel Roomast naastes. Esmaemotsioon: me elame jumalast neetud maailmaäärel, kus päikest näeb harva ning inimeste naeratusi ja head sõna ka. Kes pagan mõtles välja need pikad pimedad õhtud ja vihmase sügisilma? Täna hakkab vaikselt juba paremaks minema.

Appi, ma vajan armastust!!