Stepihundi ulgumise asemel karja hüaanide kähin

Filmi "Kormoranid" kuulub andekas situatsioonikoomika, head näitlejad, ohtralt tuntud inimesi nutikalt tuunitud rollides, silmailu Elina Pähklimägi ning koomiliselt vitaalne ema Ester Pajusoo esituses. Miks siis seekord kuulsin hüaanide kisa?

Esiteks: suurepärane promo juutuubi-klippide ja Ringvaate eetris etendatud skandaali ("päris Kormoran" Raudkats& advokaat versus filmitegijad Tolk ja Maimik) näol puhusid ootused kõrgeks. Täitsin ise tühikud. Ja loomulikult mu kinovaatamise eelõhtul ETV eetris olnud dokumentaalfilm (tegelikult mockumentary) "Kogu tõde ansamblist Kormoranid", kus Eesti tuntud kultuuritegelased nagu Olav Ehala, Ivo Linna ja Jaanus Nõgisto kommenteerimas, mida Kormoranid oma muusikaga öelda tahtsid ning kuidas nad "kaotasid au ja koha kultuurifondis".

Teiseks: kogu eelnev tekitas mus tunde, et nüüd näemegi filmi Eesti rockist kogu oma glamuuris ja õuduses. Läbi intelligentse prisma, mis on põimitud meelelahutusega, kuidas kõik loomeinimeste vaevad ja põlemised kohalikku muusikaelu mõjutavad. Näiteks jutt Ruja intellektuaalsusest ja olulisusest omaaegses kultuuriruumis on kujunenud noorte rokihuviliste suus sisutuks müüdiks, mis rebinud end aina kaugemale tuumast - kaugemale tekstidest ja intellektuaal-progressiivsest rokist endast. Elab omaenda elu. Ja see oleks mitmetasandilisem aines rokikultuuri pilamiseks kui valdavalt situatsioonikoomika lahendusi kasutanud "Kormoranid".

Üks meediatarbimise põhitõdesid ütleb, et teos sünnib autori ja vaataja koostöös. Seekord olid minu kui vaataja ootused teised. Okei, igas linnas ja igas külas on nahkpükstega peer, kes siiamaani kuulab Zeppelini. Igas keilas oma santana, "kes üks kord sai pihta ühele Santana soolole". Meil on põhjust eneseirooniaks. Aga pliiis, kas saaks veidi peenekoelisemalt?

"Kormoranide" puhul oli promo suurem kui "elu ise". Loodetavasti oligi see filmitegijate viis öelda, et Maarjamaa suuruse riigi kohta maailmakaardil ning "keskmise eestlase" muusikamaitse taustal ongi Eesti Rock üks suur klišee....rohkem legendi kui rokki ennast.

Kevad pole kaugel

Vaadates aknast välja on täna vaheldunud tuulised raheterade langemised ja kullane päikene. Vahepeal sai kohvitassiga koos end kontori klaasist esikus päikse käes soojendamas käidud. Mõnus.

Meeleoluks noor briti artist Gwyneth Herbert.

Kuku: mina jään ellu. Kes siis ikkagi ellu jäi?

Kadi Kaasik & Andres Maimik on hakkama saanud intiimse portreefilmiga Eesti kunagisest tippnäitlejast. Kära, bravuur, hoolimine, masendus, allakäik - emotsioonid ülivõrdes. Näitleja elu või Elu näitleja oma tragikoomilistes piltides külapeol, laval rokkimas, armastatut suudlemas, peolaua taga, lebamas pildituks joonult prügihunniku otsas (sel hetkel endise?) elukaaslase hoovil. Filmitegijad on suutnud pugeda Kukumäele ja tema lähedastele päris lähedale ning keerulistest teemadest kena kompositsioonilise terviku vormida. Just see lähedus on kõnealuse dokumentaalfilmi kõige suurem väärtus, mis võimaldab vaatajal kaasa loksuda emotsioonidega spektriskaala erinevalt punktidelt.

Kuku ise huvitab mind sedakorda vähem. Kõik need heleda leegiga põlevad fatalistid, kes ei põle väga kiiresti läbi, jäävad oma sinusoidi tõusudel või langustel kenasti elama. Ja elavad seda elu, mida nad tahavad elada. Ma tahan teada, kust meie ühiskonnas genereeruvad Maritid. Naised, kes kannavad "Eesti kultuuriloolist vastutust" ning "kui on lemmikloom võetud, ei viska teda välja", sest "armastus ei kao köhaga". Ja kas see on keskealise naise suhtesõltuvuslik nõrkus ja hirm üksi jääda või hoopis humaanne elutarkus ja sitkus, mis lubab aastatepikkuse suhte jooksul armastuse nimel nii viiesajaseid kui verd köhida? Valetamisel, varastamisel ning Wismariskäikudel.
Seda selles filmis kaamera ei näita. Olgugi, et Kaasikul ja Maimikul on olnud kannatust filmi jaoks õnnelik lõpp ära oodata.