Mu piletitega kaetud seinal on üks väga oluline paberilipakas, see pärineb aastast 1999 ning tähistab minu viibimist The Doorsi kaverbändi LA Doors kontserdil TÜ spordihallis. Mäletan, kuidas massid olid suured, varem esinesid Vennaskond ning Genialistid, põrandal olid klaasikillud ja õllejärjekord oli pikk. LA Doorsi lokkisjuukseline solist väänles laval siia- sinna ning ronis "Moonlight drive" ajal mikrofon hambus mööda lavakonstruktsioone mitmete meetrite kõrgusele ülesse, kus jätkas osavalt laulmist. Äge oli.Mu Doorsilembusele aitasid kaasa keskkoolipeod, kus vaheldumisi mängiti Nirvana, The Doorsi ja The Beatlesi lugusid, TÜ raamatukogu muusikaosakonnas kuulatavad plaadid ja kassetid ning muidugi 1999 a valminud Oliver Stone`i film "The Doors". Fantastiline internet sisaldas küllaldaselt materjali nii laulusõnade, bändimeeste biograafiate ning spekulatiivsete diskuteerimiste Jim Morrissoni surma lavastatuse jm teda puudutava kohta. Lugesin vaimustusega Morrissoni luulet ning talle huvi pakkunud Keruac`i ja Rimbaud. The Doors ning Morrisson oli ühest küljest võimalus end "The End" ja "When the music is over" saatel meditatiivselt teenage angsti sulgeda ning teisest küljest põnev koodsüsteem, mille kaudu ümbritsevat tõlgendada ning eksistentsiaalset tõde otsida.
Mis teeb ühe kaverbändi heaks? Lisaks pillimänguoskusele, absoluutselt siiras usk ja armastus oma jäljendatavate vastu. Ja kummagi puudumist ei saa ma Taavi Petersonile ja kollektiivile "Texas Radio`n´The Big Beat" ette heita. Väga veetlevad olid need pea kaks tundi, kus kõlasid Doorsi suuremad ja vähemad hitid. Petersoni hääletämber meenutas veenvalt Morrissoni, "elektriorel" ning kitarrisoolod olid omal kohal ja solisti etteastes leidus piisava pieteeditundega komponeeritud show-elemente, mis ei muutnud esinemist veiderdamiseks. Taavi punased boksereid nähtavale toonud põlvililaskumise järgne püksirebestamine loksutas selle poole publikust, kes 40ndates eluaastates, põhjalikult elevile. Kihistasin minagi. Aga kontserdi peafookus oli siiski muusikal. Mida solistile kohati ette võiks heita on vilets diktsioon, mis kohati vist tingitud ka sõnade unustamisest.
Üks asi on kuulata kodus plaati, live-esitusel on aga tunnetus hoopis teine. Aitäh, Taavi Peterson, Jürgen Kütner, Taaniel Pogga ja Ott Adamson!! Tantsida oleks vaid tahtnud selle Doorsi muusika järgi, istuda ja jalga kõlgutada oli kuidagi imelik (veel imelikum oli Ateenas lava ette puusa nõksutama minek). Loodan, et see võimalus lähiajal tuleb ka.
