pühapäev, 30. jaanuar 2011
There is the known and there is the unknown: Taavi Peterson& The Doors coverband Tartus
Mu piletitega kaetud seinal on üks väga oluline paberilipakas, see pärineb aastast 1999 ning tähistab minu viibimist The Doorsi kaverbändi LA Doors kontserdil TÜ spordihallis. Mäletan, kuidas massid olid suured, varem esinesid Vennaskond ning Genialistid, põrandal olid klaasikillud ja õllejärjekord oli pikk. LA Doorsi lokkisjuukseline solist väänles laval siia- sinna ning ronis "Moonlight drive" ajal mikrofon hambus mööda lavakonstruktsioone mitmete meetrite kõrgusele ülesse, kus jätkas osavalt laulmist. Äge oli.
Mu Doorsilembusele aitasid kaasa keskkoolipeod, kus vaheldumisi mängiti Nirvana, The Doorsi ja The Beatlesi lugusid, TÜ raamatukogu muusikaosakonnas kuulatavad plaadid ja kassetid ning muidugi 1999 a valminud Oliver Stone`i film "The Doors". Fantastiline internet sisaldas küllaldaselt materjali nii laulusõnade, bändimeeste biograafiate ning spekulatiivsete diskuteerimiste Jim Morrissoni surma lavastatuse jm teda puudutava kohta. Lugesin vaimustusega Morrissoni luulet ning talle huvi pakkunud Keruac`i ja Rimbaud. The Doors ning Morrisson oli ühest küljest võimalus end "The End" ja "When the music is over" saatel meditatiivselt teenage angsti sulgeda ning teisest küljest põnev koodsüsteem, mille kaudu ümbritsevat tõlgendada ning eksistentsiaalset tõde otsida.
Mis teeb ühe kaverbändi heaks? Lisaks pillimänguoskusele, absoluutselt siiras usk ja armastus oma jäljendatavate vastu. Ja kummagi puudumist ei saa ma Taavi Petersonile ja kollektiivile "Texas Radio`n´The Big Beat" ette heita. Väga veetlevad olid need pea kaks tundi, kus kõlasid Doorsi suuremad ja vähemad hitid. Petersoni hääletämber meenutas veenvalt Morrissoni, "elektriorel" ning kitarrisoolod olid omal kohal ja solisti etteastes leidus piisava pieteeditundega komponeeritud show-elemente, mis ei muutnud esinemist veiderdamiseks. Taavi punased boksereid nähtavale toonud põlvililaskumise järgne püksirebestamine loksutas selle poole publikust, kes 40ndates eluaastates, põhjalikult elevile. Kihistasin minagi. Aga kontserdi peafookus oli siiski muusikal. Mida solistile kohati ette võiks heita on vilets diktsioon, mis kohati vist tingitud ka sõnade unustamisest.
Üks asi on kuulata kodus plaati, live-esitusel on aga tunnetus hoopis teine. Aitäh, Taavi Peterson, Jürgen Kütner, Taaniel Pogga ja Ott Adamson!! Tantsida oleks vaid tahtnud selle Doorsi muusika järgi, istuda ja jalga kõlgutada oli kuidagi imelik (veel imelikum oli Ateenas lava ette puusa nõksutama minek). Loodan, et see võimalus lähiajal tuleb ka.
laupäev, 29. jaanuar 2011
Kuhu minna - Londonisse, Pariisi, Gruusiasse või hõimlasi külastama?
Miks viimastel kuudel nii heliline ja visuaalne, küsite ehk? Ma pole tundnud, et mul oleks olnud midagi olulist öelda või siis pole leidnud selleks parajat vormi või on mõttealge uppunud argielu soppidesse.
Lugemiseks on mul mõned tunnid nädalavahetusest või siis õhtune pooltund südaööl enne uinumist. Samas olen leidnud mõned raamatud, mis sulalumest ning kommunaalmaksudest hoopis teise ilma seiklema kupatavad. Olen varasemalt ette võtnud teisigi Minu- sarja raamatuid, viimase kuu olen aga "veetnud" Ugrimugrimaal, Gruusias, Pariisis ja Londonis.
Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.
Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.
Kõige olulisem on lugu, see on mu peamine järeldus! On see siis võõra riigi (linna) või inimese enda juhtumised ja kasvamine, mis lugejatele huvi peaks pakkuma. Aga mitte vähem tähtsam osa loojutustamisest on vorm. Minu kui lugeja jaoks on palju olulisem see, et mul oleks seda lihtne ja hea lugeda, kui loojutustaja kronoloogilised sündmused, korduvad ülivõrdes uhkustamised ja epiteedid või tema elulugu. Ma tahan teada, kes on tamada, millised on Londoni parimad kõrtsid ning kuidas Pariisis järjest rohelisemaks muutub. Olenevalt jutustaja isikust ning meie uudishimu ja maailmapildilistest sarnasustest on huvitavad muidugi ka isiklikumad seigad, mis puudutavad värvikaid isiksusi, peategelaste eneseotsimisi ja leidmisi. Personaalsus ja lähedus on head võtted loo rääkimiseks, eriti kui see on aus ning liigsete ilustamata detailideta. Mul on ruumi mõelda kaasa tegelastele ning uidata nendega koos lähireisidel, loomepiinades ja pisukestes sotsiaaldraamades.
Sestap jäi Rein Siku "Minu Ugrimugri" oma minu-vendade ja minu-õdede varju. Raamatutes on väga toredaid lugusid rokkivatest vanaemadest, põnevatest hõimlastest ja hülgemaksa söömise rituaalist nganassaanidega suhtlemisel. Kõik see aga emotsionaalses "ninnu-nännu-ooo mina- ooo meie- oooo ugrilased on nii ägedad- oooo meie oleme ikka nii kõigist omapärasemad ja ägedamad" kastmes. Toimetajana oleksin ise raamatu kaks korda õhemaks kiskunud ning filtreerinud seda kastet vähemaks. Lugeja tahab ise ka mõelda ning kirjutaja eesmärk peaks olema emotsioone tekitada, mitte neid talle kurgust alla toppida!
Kellelegi kindlasti ugrimugri raamat väga meeldib, tegemist ju kultuuriliselt põneva teemaga. Minu jaoks aga on tegemist nähtusega, kus autori stiil ning ülevoolavus pigem on takistavaks teema nautimisel.
reede, 21. jaanuar 2011
Tere, Euro ehk hoogsalt kalkuleerin, kui vähe tegelt teenin....
Chupacabra "Tere Kertu" on saanud uue kuue. Swedbanki töötajate bändi Peadirektor muusikavideos "Tere, euro!" osalesid paljud eurole üleminekuga seotud töötajad ja vabatahtlikud pangast.
Tõesti, taolisel vaimukal reklaamsisul on hea eeldus viraalefekti (levib nagu viirus sõpradelt sõpradele edasi andmise teel) saavutamiseks. Olen isegi selle hea näide!
Tõesti, taolisel vaimukal reklaamsisul on hea eeldus viraalefekti (levib nagu viirus sõpradelt sõpradele edasi andmise teel) saavutamiseks. Olen isegi selle hea näide!
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
teisipäev, 4. jaanuar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)