Elu

Tulin.
Nägin.
Naersin.
Elu.

Matsalu loodusfilmide festival (ehk Särtsu baari Lihulas me ei jõudnud!)

Matsalu loodusfilmide festival toimub juba alates aastast 2003. Kahjuks jõudsin sel aastal esmakordselt Lihulasse loodusfilme vaatama, kahjatsen omaette. Lisaks filmiprogrammile Lihulas ja Haapsalus olid Lihula kultuurimajas ja mõisas ka foto- ja kunstinäituseid- loomulikult loodusest. Filmiprogrammis ei puudunud looduse, looduse ja inimese suhteid käsitlevatest filmidest ka linateoseid, mis käsitlesid põlisrahvaste õiguseid ning elu. Kuulub viimanegi ju inimese ja looduse kooskõla alla.

Peaaegu kõiki loodusfilme ühendab uudishimu kõige elava eluolu ja ilu vastu. Kas hamstriurus sajab ka, kui väljas vihma sajab? Mis juhtub, kui uimastada puutetundlikku mimoosi või kuidas tomatil kasvav parasiittaim teab mullast võrsudes tomatit üles otsida? Laupäevases kavas linastunud Ian Hafti film "Viljapõllu salaelu" (Poppy`s Promise, 2009) või "Intelligentsed taimed" võiksid olla kohustuslikud osad kooliprogrammis või prime- time eetrikandidaadid Rahvusringhäälingu eetrisse. Põllul elavate loomade- taimede olemiste- tegemiste aastaring on üles võetud ning omavahel põimuvaks narratiiviks sõlmitud nii osavalt, et aeg tundus justkui lendavat ning ei pannud tähelegi, kui juba film otsakorral. Nagu vaikselt ja salaja torkab see film Sulle floora ja fauna askeldamiste vahele ajukäärdudesse veendumust mahepõllumajanduse vajalikkusest, et säilitada elurikkust. Taimede füsioloogiast kõnelev "Intelligent Plants" seevastu kandideerib üheks parimaks teoseks teaduse populariseerimise alal. Infot edastatakse pildikeeles tempokalt ning väga põnevalt.

Festivalil esilinastunud Vassili Sarana "Retk Leena lättele" oli üks suuremaid elamusi koos eelmainitutega. Mu sisse voolab selline müstiline rahu, sama rahulik ning tasakaalukas kui filmi taustaks kõnelev Riho Västriku hääl. Ja tahaks rännata koos filmitegijate ning tunguusi verd teejuhiga mööda taiga sügavaid ja metsikuid puumassiive. Karge Siberi kaunite loodusvaadete
romantilisus ning rännumeeste retke ja kohtumisi omatahtsi toimetavate loomadega siduv narratiiv on meistlikult sõlmitud ning üles võetud.

Amatöörfilme ma aga ühte blokki proffide esilinastustega ei paneks, nagu see juhtus Vesilinnu toodetud filmi esilinastuse ning Pärnumaa perearsti filmitud haigrutega, sest kontrast on liiga suur. Kuigi haigrukolooniast oli saadud suurepäraseid kaadreid, ei anna amatöörteos siiski kuidagi oma venivuse ja referaatliku taustatekstiga filmi mõõtu välja.
Mõnus oli. Järgmine aasta jälle!

Kuidas ma sakslast armastasin...

Pilt: www.linnateater.ee

Tegelikult tegi seda ikkagi Tammsaare...ehk siis tema loodud üliõpilase tegelaskuju. Mina käisin vaatamas Draama festivali raames Linnateatri etendust "Ma armastasin sakslast" (aitäh, Uku!). Nähtud tükis olid osades Ursula Ratassepp, Tõnn Lamp ja Kalju Orro. Lavastajaks Elmo Nüganen.

Napimaist napim lavakujundus lubas peensusteni keskenduda tegelaste omavahelisele interaktsioonile. Olgem ausad, Tammsaare puhul ongi tõenäoliselt tarvilik lavastus, kus keskmes ja olulisim oleks tekst. Seega paar tooli, korra laval käiv kohver ning rohkem polegi tarvis, et anda edasi lihtne kuid traagiline ühe armastuse (psühholoogiline!) anatoomia ja ajastu vaim.

Ursula Ratassepa baltisaksa tüdruku aktsent oli väga usutav ning tema tundub mu meelest enam sobivat sellesse rolli kui ta duubel Külli Teetamm (kuigi just teda Linnateatri näitlejad parima naisnäitleja kolleegipreemiaga esile tõid). Kuigi ma pole teda selles rollis näinud, ei kujuta alati habrast Teetamme Erikana ette. Tõnn Lamp kiirelt vaimustuva tudengipoisi rollis pakkus nüansirohkeid emotsioone ja miimikat (ja kõik pikad sirged mehed võiks tänapäeval kohustuslikus korras mantlit kanda!!) Mida Linnateatri kohta öelda- paigas lavastus, harmoneeruv muusikaline kujundus ning tugevad näitlejatööd. Ja minul klomp kurgus ja pisarad nirisemas etenduse lõpus. Mis on tavaliselt hea ja kordaläinud etenduse tunnus!

Tammsaare "Ma armastasin sakslast" 30-ndad oleks tänapäeval ekstreemumite- ekstreemum, kus kuudepikkuse kurameerimise ning abiellumisplaanidega ei jõuta isegi suudluseni, kuid samas käivad suured tunded üle pea. Samas tulevad selle taustal eriti esile tänapäeva suhete kiired algused ning kiired läbipõlemised, kus ilma, et oletaks jõudnud kaaslast tundmagi õppida on juba tee üksteise sängidesse leitud ning laiali mindudki. Aeg kui defitsiitväärtus omandab suhete kontekstis võika konteksti. Ühiskonnakriitik minus pärib, et mille jaoks meil siis üldse aega ning enese- ja teiste teadvust on?

Draama festivali südaöise etenduse "Peavahetus" jaoks mind enam ei jätkunud ja ausalt öelda, selle absurdi ma ka ei hoomanud. Minu pea oli I vaatuse ajal peamiselt silmad kinni sõbra õlal ning teise vaatuse ajal kodus padjal. Hea vähemalt, et veidi lauldi. Igavam etendus ever oli vaid MTÜ R.A.A.A.M näidend "Under". Au see mulle ei tee, aga nüüd olen kaks korda peale I vaatust teatrist lahkunud. Aga aeg on defitsiitväärtus ja sel hetkel tundus uni rohkem väärt kraam olema :).

sametiselt esmaspäevaöösse

Todd Haynes tegi kunagi väga hea filmi Velvet Goldmine. Alljärgnev lugu pärineb selle fantastiliselt heliribalt. Kuulake trumme ja torusid taustal!

Tänapäeva reisikirjad: Kolumbia - armastuse ja vihkamise suhe

Reisikirjad on ammusest ajast populaarne kirjanduse vorm. 21 sajandi reisikirjad reisivad aga lisaks kaugetele kohtadele ka inimese sisse. Petrone Print kirjastuse väljaantav "Minu ...." sari on inspireerijaks nii reisihimulistele kui inimhinge huvilistele.

Justin Petrone "Minu Eesti" heidab kõrvalseisja pilgu idaeuroopa väikse rahva olemusele ja kommetele. Ene Timmuski "Minu Kanada" jälgib maailma ühe populaarseima emigreerumis-riigi elukeskkonda ning väliseestlaste toimetamisi pereinimese pilguga. Anna-Maria Penu lisab omaenda emotsioonirikastele hakkamasaamise kogemustele Hispaanias sotsioloogilist ja feministlikku perspektiivi. Maria Kupinskaja otsib ennast ja eredaid inim- ja looduselamusi Alaskal.

Kõigile autoritele on ühine teema eneseotsingud, kirjutistest aimuvad blogipostitused, päevikupidamine ning elufilosoofilised kogemused ja nägemused end ümbritsevast keskkonnast või lähikondlastest. Ave Ungro "Minu Kolumbia" haarab mind enda rüppe kirevate kirjelduste , kirglikkuse ning elujanuse hedonismivaim(u!)s(t!)usega. See raamat põletab oma tundlikkuse ning oskusega jätta lugeja mõistusele piisavalt toimimisruumi kohtades, kus tuleb vaadata sõnade ning inimeste taha!
Autor kirjeldab ajalooseiku, inimeste lugusid ning kirevaid tüüpe enda tutvus- ja sõprusringkonnast. Ta ei mõista otseselt hukka ei ühiskonda ega enda lähikonda kuuluvaid isikuid, hinnangute andmisest minnakse siin enamasti mööda. Võibolla peitub võti selles, et raamat on kirja pandud (märkmete või blogi alusel?) ajaliselt distantsilt või ongi Ungro keskendunud teadlikult mõistmisele ja nautimisele. Või hoopis on enda elukeerisele liiga raske või valus hinnanguid anda? Või hoopis midagi kolmandat?
Kiidan Ave elegantselt lihtsat ja kohati teravmeelset keelekasutust ning hästi komponeeritud jutustamisoskust. Ja julgust jagada lugu enda rahutu hinge lennust papagoi nokal ning "hea ja kurja tundmise kunstist".
"Minu Kolumbia" on raamat, mida oli väga raske vahepeal käest ära panna. Soovitan!