Päris võimas on seista staadionil ligi 50 000 teise inimesega ning loksuda ühes muusikarütmis. Kuigi iga ühe peas liiguvad erinevad mõtted ja taustalood, laulame me ometi kaasa ühtedele ja samadele sõnadele.Eesti keelt oli kuulda päris palju, kohapeal müüdi tuurinänni ja snäkke, ning soomlased rahuliku rahvana, voolasid olümpiastaadionilt rahulikult ja sujuvalt ilma erilise kärata laiali. Elamusi ruineeris vaid vahepeal tibutav ning kontserdi lõppedes tagasiteed laeva saatnud tugenev vihm, mille tulemusena ma, poolhaige nagu ma olin, ebameeldivalt märjaks sain.
Suurtele kontserditele siirdujatele esitaks soovituse varustada end sularaha ja toiduga enne kontserdialale liiga lähedal jõudmist, vastasel juhul tuleb veeta veetlevalt aega päris pikkades järjekordades.
Kui U2 muusikast endast rääkida, siis tsiteeriksin ma hea meelega kultuurikriitik Tõnis Kahu: "Ma arvan, et muusikast kõneledes võiksime me kõik müstifitseerida, liialdada, kasvõi moonutada. Sest küsimus pole selles, milline muusika on "hea". Hoopis see on oluline, mida ta meie kui inimeste kohta ütleb, kuidas ta haiget teeb, valu leevendab, hellitab ja ärritab. Muusika on midagi enamat kui tema helid ise- midagi sellist tahan ma öelda". "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu, isiklik", lk 12 Eesti Ekspressi kirjastus 2006.
Ma arvan, et ma ei liialda, kui üks tänapäeva kõnelevamaid ja kuulajate elukogemusega haakunumaid lugusid on järgnev. Bono ütles Helsinkis seda sisse juhatades, kui rahvas juba Egde kitarrikõlade peale äratundvalt hõikles, et now people, you can sing your heart out. Ja publik loomulikult seda ka tegi. 50 000 inimese ühislaulmine pani (ka seekord?) Bono päikseprillinurgast heldimispisaraid pühkima. Lugu ise oma lihtsakoelise videoga on vastu pidanud juba 23 aastat. 1987 aasta albumilt The Joshua Tree.
Kes meist poleks otsija?
Kes meist poleks otsija?
3 kommentaari:
Aastal 2000, kui see laul mind üles leidis sai nii mõnigi maailmavalu muusikasse uputet.
Aga no läheb järjest hullemaks iga aastaga, pean möönma...
I have climbed highest mountains
I have run through the fields
Only to be with you
Kui mul oleks aega ja tugevat tahtmist maha istuda, siis see on laul, mille kohta võiks kirjutada vähemalt 3 kultuuriteoreetilist ja ("inimeseksolemise") filosoofilist esseed....:).
Ma arvan, et lisaks sellele, et hullemaks läheb, läheb ka paremaks :)!
Pärast aastast eemalolekut oli üledoosi vältimiseks päris hää korraks taas kodumaalt ära astuda :P
Aga nali naljaks, kontsert oli tore, v.a. asjaolu, et hr. Hajameelsus suutis vihmakeebi maha unustada ja pidi preili Väiketiiva kiletiiva alt varju otsima (Aitäh!!!).
Soojendaja Razorlight on üks neist "ohmateansedaluguküll" ansambel, mille nimetamisel mu noorem vend silmad kadedusest suureks ajas. Iseenesest täitsa kõrvapärane indirokk, suurte ja nukrate silmadega solisti ning osavanäpuliste instrumentalistide esituses. Igatahes kaevasin ma paar albumit Internetisügavusest välja.
U2 tiksus pärast kontserti mälus paar päeva ning Beautyful Day sattus nii mõnegi unenäo helireaks.
Lõpetuseks:
"kas usud Sinagi, et kõrvatropid on vananenud müüt..."
Postita kommentaar