Diego "el Cigala" ehk kuidas ma Theatre Nouveau Monde saalis ohjeldamatult nutsin

Tegelikult kui ausalt koik ara raakida, siis poetasin vaid paar pisarat. Aga need olid VAGA ausad pisarad.

Montreali Jazzfestival pakub nii sise kui valiskontserte ja kogu tegevus toimub taiesti kesklinnas. Valikontserdid on tasuta, et aga naha (hetke) maailmanimesid ning eksklusiivsemaid artiste, tuleb valja kaia paris korralikke summasid. Ehk siis vastavalt huvidele, rahakotile, intiimsema voi rokkfestivalilikuma venyy eelistustele, saab teha erinevaid valikuid.

Piletid flamenkomuusika tousva staari kontserdile olid valja myydud, sestap ootasin 20 minutit piletimyygipunkti nurga taga, juhuks, kui moni pilet peaks valja ostmata jaama. Krigistasin krobeda hinna parast veidi hambaid ja saingi koha teatrimaja saalis, kus istmetel puudus number 13! (12le jargnes kohe 14). Koik on rohkemgi kui paris, motiveeritud ja ootusarevuses publik, hiigelobjektiividega fotograafid lavanurkades, kontserdieelne sahin ning festivali tunnusmuusika. Juhuuuu, ma olen siin- ma olen Montreali Jazzil!

Aga siis. Suitsune lava, tasemel muusikud, kes naudivad igat lavaloldud sekundit, nii soolotades- improviseerides kui saateansambli rollis olemist. Flamenco- kitarr, kontrabass, klaver ja percussion moodustavad maitseka ning tasakaalus terviku. Diego El Cigala on vaieldamatult ohtu staar. Kohvipruunis ylikonnas, punase vesti ja lakk-kingadega hispaanlane viib meid rohkem kui kaheks tunniks flamenco ja kuuba rytmide maailma. Ja publik armastab seda kergelt narvilist, kuid ylimalt kirglikku lokkis juustega vaikest mees jaagitult. Ei ainsatki sona prantsuse voi inglise keelt, kuid ometi ka need, kes publiku hulgas hispaania keelt ei tunne, moistaksid koike, millest ta laulab. Bolerod, tangod, coplad- iga hetk on ylimalt ehe! Tahaks tantsida niimoodi, et keegi ei nae. Niimoodi, et tunneks iga sona ja iga rytmikatket oma jalgades ja kehas.
Ka minu vaike poksuja teeb uperpalle, kui tunnen ara laulu "Dos gardenias", mille enamuse maailma jaoks kuulsaks laulnud Buena Vista Social Club, neist Ry Cooderi poolt tehtud filmis.

Publik seisab yksmeelselt pysti ja teeb 5 minutit meeletut larmi vilistades, hyydes, jalgu ja kasi kokku tagudes. Band tulebki lavale tagasi lisalugu esitama, mis siinsel jazzfestivalil on tavatu (koik kontserdid lopevad planeeritud ajal)!
Un corazon, dos gardenias para ti!

Vabaohukontsert Montreali Jazzilt: Jo Hell& Red Rooster

Nendes vendades on sartsu rohkem kui rubla eest. Kohalik bluusistaar Jo Hell on tais kui tinavile kuid see ei takista teda mooda lava ringi kappamast ning taitsa rahuldavalt suupilli mangimast. Bluusiklassikalt nime votnud Montreali trio ei tee mingeid jareleandmisi ning tulistab tund aega nagu kuulipildujast teravat bluusrokki ning vahepeale paar aeglasemat lugu. Ja nad veenavad ning kisuvad kaasa. Publik aga tahab leivale (muusikale) lisaks ka tsirkust. Pole probleemi- naeme korralikku rokkstaar olemise klassikat nagu kitarrikaelaga vehkimine, ohkuhypped, laval olle joomine jne. Kui zappa- soenguga soolokitarrist lava aarel mangib ja pilliga rahva sekka hyppab, tormab rahvas parvedena tema poole, fotokate valgud sahvimas.
Kahju on sellest, et keegi lava ees ohjeldamatult ei roki. Noori on koigi siiani vaisatud kontserdite seas vaga vahe ning keskealised pigem noksutavad pead murul istudes ja peituvad fotoobjektiivi taha. Lava esistel meetritel on vaid paar kodanikku, kes end veidi vabamalt liigutada julgevad. Kamoon, Kanada. Mis toimub ????

Fabulous Thunderbirds ja Taj Mahal Montreali Jazzil

Niisiis kontserdist, mis ammu planeeritud ja mida ma kaua oodanud....

Suureparased pikselinnud a 2010 osutusid turvaliseks vanainimese- bluusiks, mis pani kyll puusa noksutama, kuid mojus, kui oleks enamus elumahlu nii artistidest kui publikumist valja imetud. Metropolise teatrimaja oli pilgeni inimesi tais, kuid isegi augustibluusil elavad kylmad ja pohjamaised eestlased enam kaasa, kui see publikum. Aga jah....pikselindudelt kvaliteetne klassikalise bluusroki tuurisooritus. Kim Wilsonil on fantastiline haal, kuid sellest on vahe- ei mingit suhtlemist ega emotsioonivahetust publikuga. Jalalt jalale tammuv rahvas elustub vaid finaaliks- Wilsoni hoogseks suupillisooloks.

Lava saetakse ymber ja siis ongi mustade meeste kord. Taj Mahal Trio alustab elektriliselt ning kontserdi teises pooles siirdub akustilisse sektsiooni, mis kindlasti on selle kontserdi parem osa. Taj Mahal karistab laulda erinevalt korgustelt, teeb nagusid, hooritab tagumikku ning kui kasib naistel karjuda, siis naised ka karjuvad. Mangib akustilist kitarri, syntesaatorit, bandzot, mitmeid hitte, millest tunnen ara "Fishing Blues" ja "Corinna". On vaatemanguline ja rahvas elab isegi kaasa. Pole yldse paha, aga midagi on puudu. Midagi, mis oli olemas paarkymmend aastat tagasi monedel teistel lavadel? Midagi, mida ei ole enam valdavalt keskealisel publikul ?

Teinekord osutuvad hoopis teised asjad "Taj Mahalideks" kui oodatud. Aga see ju teebki elu huvitavaks.

Davai tydrukud, teeme raha!

Kodumaist huumorit kah :).

Victor Wooten - bassi meistriklass Montreali Jazzfestivalil

Seda, et bass voib olla soolopill, tean alates aastast 2005. kui kaisin Parnu Jazzil ning seal astus yles basskitarride orkester. Sellist meistriklassi aga varem nainud pole, Victor Wooteni puhul on tegemist praeguse kuuma maailmanimega ning saatebandki talle alla ei jaa. Jazzfestivali minu jaoks esimene (piletiga) kontsert pakkus ohtralt emotsiooni nii muusika kui publiku poolest. Nimelt siin osatakse kaasa elada. Terve suur teatrimaja on tais kilkeid, hyydeid, vilesid ning kontserdi loppedes tousevad inimesed nii saalis kui rodudel vagagi yksmeelselt pysti :)!
Kuigi kontsert koosnes pigem kergelt progelikust jazzfusionist, siin stiilinaide viimaselt albumilt.
Andekad sonad, kas pole!

Ekstaatilised trummirytmid ning teravad servid

Kindel voib olla selles, et maailmas on vahemalt kaks rahvusvahelist keelt- muusika ja sport! Praktiseerisin tana molemat. Montreallased armastavad parke ning nendes aega veeta. Pyhapaeval pakivad kohalikud kokku oma mehed-naised-lapsed ja lemmikloomad (vaga palju koeri nagin!) ning kogunevad Mount Royali nolvale. Aktiviteete on mitmesuguseid, kes pikutab niisama, kes harrastab sportlikke tegevusi, kes tinistab kitarri ja tossab kanepiplaru. Muide kanepitossu kohtab siin koikjal, olgugi, et see on khkhm mingil maaral illegaalne, on see moningates riikides vahem illegaalne. Pargiplatsi aarel myyakse ehteid ning muid lihtsaid vidnaid.

Koige selle melu keskel mangitakse pyhapaevasel paeval trumme! Trummeldajaid on kymneid, enamikel on djembed, monel yksikul ka paris trummid ning mitmetel on koikvoimalikud sahistid. Keskel on tuumik, kes alustab mingit rytmi ning teised votavad jargi. Rytm on kohale meelitanud mitmeid tantsijaid, kes muusika saatel ekstaatiliselt oma keha liigutavad. Keskealine latiinodaam pyhib valge ratikuga higi ning plaksuta, sysimust mees laulab kova haalega ning juhatab rytmi, vananev heledapaine hipimees mangib koigile ilusatale tydrukutele kitarri. Koos mangivad ja tantsivad erinevate rasside, rahvuste ning vanuste esindajad! Koik, kes tahavad, voivad osa votta. Ja nii terve paeva. Sahistasin koristiga minagi ja Kanada sober vottis trummikoorist osa. Taielik hipiparadiis!

Jeanne- Mance pargi veerel on valjakud jalgpalliks, tenniseks, lastele turnimiseks ja vorkpalliks. Isegi bassein on, kus pisemad pargikylastajad emme- issi valvsa pilgu all lustides pardikesi ja ennast ujutavad.
Montrealis kohtab vaga mitmekesist kontingenti. Paljud, kellega tutvunud olen, on Euroopa juurtega sojapogenike lapselapsed voi alles hiljuti siia kolinud. Toesti mitmekesine. Siinkohal tahaksin sydamest tervitada Poola ja Rumeenia noormehi, kelle kaudu vorguringi koksima integreerusin ning rumeenlasi, argentiinlast, korea paritolu tyype ning kohalikke kellega mitu matsi maha mangisime. Vorratu!

Meeting the "bear who does the laundry"

Laager on pysti 1500 ruutkilomeetri suuruses looduspargis, 130 km Montrealist pohjas. On juba pime, oleme saanud tule ylesse ning grillil kypseb paar hakkliha-kotletti (ehk burgerit) ja moned kuklid. Telgi korval laual on lahti pakitud kogu mansaft toitu. Lokke aarest ohkub meeldivalt lihalohna. Korraga kostab vosast sahinat........

Laua aarele ilmuvad kaks noopsilma ja uudishimulik nina....Kisame ja karjume ja jookseme laua juurde ning ainukeseks jaljeks sellest kohtumisest jaavad hambajaljed taco- pakil. Jooksen telki, haaran oma fotoka ning toon selle lokke aarde. Liiga kaua ei tulegi uut vosasahinat oodata. Koigepealt noopsilmad, uudishimulik nina ja juba sibavadki jalad laua peal. Mu kanada sober pole mind vist kunagi nii elevil nainud. Ohtut jaab meenutama laualt varastatud kuklipakk ning see foto.

Mitmekesine Montreal

Kui peaks leidma ühe sõna millega iseloomustada linna, kus praegu viibin, siis Montreal on kindlasti mitmekesine. Kõik need erinevatest rahvustest tegelased, kes siia emigreerunud on säilitanud osakese oma rahvuslikust identiteedist. Nii leiab siit latiino kvartali, Little Italy, hinnalinna ning kõiksugu rahvaste kööke. Esmapilgul hakkab silma graffiti ohtrus linnapildis ja nii kahju kui see ka ei ole, kerjuste rohkus. Istuvad tänaval topsidega või kõnnivad kesklinnas autode vahel, põlisrahvaste esindajad peamiselt. Kuuldavasti ka 30-kraadise külmaga (samas võimalik ka varjupaikades aega veeta). Alkohol, kultuuriline kohanematus ja Kanada 19. sajandi ja 20. sajandi I poole assimileeriv poliitika on teinud kunagistest uhketest karusnahavahetajatest sotsiaalsed heidikud.

Kodulinn Tartuga seob Montreali mägi, samuti kui meil on siin linna keskel suur roheala - Mount Royal, kus kuuldatavasti lisaks hunnitutele vaadetele saab harrastada kõiksugu sporte. Pargid montreallastele meeldivad, neid leiab siin praktiliselt iga 10 minuti jalutuskäigu kaugusel ning seal on ka päevasel ajal mitmeid chillivaid kodanikke. Oravad parkides on julged ning lahutavad lahkelt meelt turistidele paraadfotodeks poseerimisega, nagu ma isiklikult eile Jeanne- Mance pargis veendusin.

Mida veel?
- 1967 toimus Montrealis World Expo ning selle tarvis ehitasid kohalikud saare!!
- Leidsin vintage kleitide poe ja imelisi kleite, millest kahjuks ilusamad minuga liiga suurepäraselt ei ühildunud.
- Kui rahakott ripuks puuga seljas, siis võibolla oleksin praegu 1972 aastast pärineva haute couture Jackie O stiilis kollase suvekleidi omanik- veel üks pood, kus müügiartikliks kunagi moelavadelt läbi käinud kehakatted.
- Jazzfestivali lavad kerkivad. Õigemini asendatakse eelmise suure festivali sildid jazzi omadega. Linn investeerib päris suure hulga raha, et suvel festivalidega turiste meelitada, mitmesuguseid festivale on järjest lausa mitu :).
- La Distillerie pubis pakutakse kokteile liitristest purkidest. Üks "väike" Mohito ja võidki olla "canned in Canada". Liigselt ei kurda.

What are you doing in Canada? What are YOU doing in Canada?!

Õlut ei smugelda. Mina kavatsen puhata. Sellel maal kust pärit Joni Mitchell, Gordon Lightfoot, Alanis Morrisette ja Bryan Adams. Väisata maailmakuulsat Montreali jazzfestivali, loodusparki, botaanikaaeda ning hängida toredate inimestega, kes mind vastu võtavad :). Matkama ka ja ohtralt muusikat- bluusi ja jatsu ja kes teab mida veel.
Eelmine aasta oli plaanis sama reis, aga lükkus edasi. Muidu oleks Jeff Becki näinud aga nüüd lähen Taj Mahali ja The Fabulous Thunderbirdi vaatama. Tuff enuff!!
Stay tuned!

In my time of dying

Kunagi olla selle loo teinud bluesman Blind Willie Johnson, siis oma versioonid Josh White 30ndatel ja Bob Dylan 1960ndatel. Ja siis jah....1975 albumil "Physical Graffiti" Led Zeppelin. Kui see album mulle aastal 1999 või 2000 kätte juhtus, pidasin seda liiga intensiivseks üle ühe korra kuulamiseks. 10 aastat hiljem on juhtunud nii, et kui peaks High Fidelity tüüpidest malli võtma ja koostama top 5 või top 10 lauludest, mida võiks mu matustel mängida, siis palun, üks neist on siin:

Asju milles eksida ei saa

Eelmisel nädalavahetusel käisin Mailaulul Genklubis. Vahvamad elamused Pastaca ning Mikk Tammepõllu ja Laur Joametsa esinemisest. Ja nüüd ma ketran juba nädalake myspace`st selle pika ja kiitsaka imelise häälega rokkari (mu meelest olemuslik-välimuslik Jeff Buckley, Robert Planti ja Jim Morrissoni triple-combo reinkarnatsioon!) muusikat. Viisid on saanud oma riimidele Alliksaar, Viiding, Liiv ja Runnel. Ja akustiline kitarr mu meelest kõige orgaanilisem pill!

Minu lemmik"Mu viimne laul" (Liiv) ja ofkoors "Asju milles eksida ei saa" (Alliksaar). Ja meeles Brides In Bloom ning Dramamama laivid. Ilma pikema analüüsita, lihtsalt kuulake Mikk Tammepõldu!

http://www.myspace.com/mikulaulab