Unelaul kõigile, kes homme tööle lähevad...

Kolm ja pool hetke

Ma olen 18 ja Liisa on 2 aastat noorem. Aasta on vist`00. Me läheme Atlantisesse kohe peale selle avamist, et kindla peale ikka sisse saaks, hiljem on suurem tõenäosus, et kontrollitakse dokumente. Siis veel polnud aeg defitsiitväärtus, vaid raha. Seepärast me jõime vist ainult ühe õlle. Keegi tuttav tutvustas mind tolleaegsele Üliõpilasesinduse esimehele., uhke tunne oli ja rääkisime vist pikalt esinduse tööst üle tümaka. Aga Atlandi tümakas oli jõhker, kõige jõhkram oli muidugi see, et pidime seda kuulama tervelt 2,5 tundi enne Claire`s Birthday lavaletulekut. Ja siiis......eest teises reas, higi voolas ja kontserdijärgsel hommikul oli hääl kähe ning piimhape lihastes. Aga niiiiiii hea! Meeletu "About Last night" ja "Next big thing" ja....

Eelmise aasta TalveAkadeemia Nelijärvel. Vaiko esineb akustilisel kitarril ja peale seda on DJ-puldis. Lisaks muule heale kraamile mängib tantsuks Zappa 1969 aasta albumilt Hot Rats instrumentaalpala "Peaches en Regalia". Puhas rõõm!

Eile presidendi vastuvõtu kontserti vaadates tardusin veidi enam kui kaheks minutiks kui lavaaugust tõusis klaverdav Randalu ning elegantselt mustas Vaiko Eplik kandis ette oma loo "Nähtamatus". Minimalistlik, karge...niisama igatsuslik kui märtsilõpune varakevad. "Ma tahan elada su aias/ lausuda su okstele õisi/...."

Senikaua kuni head muusikat ja häid inimesi jätkub, pole maailm veel hukka läinud!

Sapphire: "They don't even know what it is to be a fan. Y'know? To truly love some silly little piece of music, or some band, so much that it hurts. "
Almost Famous (2000), Cameron Crowe

Aususe talumatu tühjus

Väljendusvabaduses kaotsi läinud

"Tereza meenutas invasiooni esimesi päevi. Kõikides linnades võtsid inimesed maha sildid tänavanimedega ja maanteedelt kõrvaldasid nad linnanimedega teeviidad. Maa muutus üleöö nimetuks. Vene sõjavägi eksles seitse päeva mööda maad ringi ega teadnud, kus ta asub. Ohvitserid otsisid ajalehetoimetuste, televisiooni ja raadio asupaika, et neid asutusi okupeerida, kuid nad ei suutnud neid leida. Nad küsisid inimestelt, kuid nood kehitasid õlgu või teatasid valesid nimesid ja valesuundasid"

"Olemise talumatu kergus", Milan Kundera

Kundera kuulsaimas romaanis põimuvad kommunistliku reziimi taustal omavahel inimeste ihad, armastused, unenäod, kahetsused ja unistused. 1960-ndate viimaste aastate sündmused Tšehhis on inspireerinud Tšehhi päritolu maailmakuulsat inglise näitekirjanikku Tom Stoppard `it, kelle 2006 aastal kirjutatud näidend "Rock`n`roll" veel hiljuti oli teater Endla mängukavas. Näidend räägib vabadusest, revolutsioonist, identiteedist, armastusest ja rokkmuusikast ning nende vahekordadest ning on ühtlasi üks minu viimaste aastate suurimaid teatrielamusi. 1968 loodi Tšehhoslovakkias bänd Plastic People of The Universe, mis oma vaba väljenduse sooviga sattus vastuollu kommunistliku reziimiga, hoolimata sellest, et neil polnud taotlusi riigivastaseks tegevuseks. Võimud pidasid põrandaalust rokkmuusikat rünnakuks ametlikule kultuurile ja bändi algatajad saadeti selle eest 20 aasta jooksul neljal korral türmi. Sarnane ahistav olukord sünnib ka Kundera romaanis Tomaš`ga. Mees ei nõustu tagasi võtma enda kriitilist kirjutist reziimi kohta ning langeb seetõttu ametiredelil kirurgist algul jaoskonnaarstiks maapiirkonnas ja seejärel aknapesijaks. Niimoodi juhtus tol ajal paljude teistegi intellektuaalidega.

Kui jalg, käsi või pea ei valuta, siis miks unustame tunda rõõmu sellest, et me oleme füüsiliselt terved? Millal tundsid viimati rõõmu enda vabast väljendamisest?

Plastic People of The Universe esineb siiamaani muide (pikem paus oli 1988- 1997).

Sotsiaalmeedia ajastu paanika

Mind lisas Facebookis sõbraks Toomas Nipernaadi. Ta ei vastanud mu küsimusele "Toomas, kas nende metsade taga on sinu talu?", sestap ma ei acceptinud. Sõbraks oli ta lisanud kuuldavasti ka sõbranna E ja ka temale Toomas ei vastanud. Ma ei teagi, mida nüüd teha ???