Teesklus

Kui Bruce Springsteen kunagi kirjutas loo "Fire" ei kujutanud ta tõenäoliselt ette, et seda aastal 1981 kaverdab sovjetibänd ning selle lihtsakoelises videos figureerib potisinine Ziguli ja süntesaator "Pille". Ja sedagi mitte, et Heiko Mirka oma eestindatud sõnades mehe ja naise rollid ümber keerab. Ilma vist poleks tsensorid tol ajal seda salvestada lasknud.

Naisterahvana on mul siiras heameel, et 80-ndad ning keemilised lokid on möödas. "Teesklus" aga on üks minu lemmikuid Rock Hoteli repertuaarist. Hoolimata sellest, et Bruce`i ülimaskuliin- animaalmagneetilisest Tulest on saanud ugrimehe parasvöötmeline frustratsioon on Teeskluses mingi salapärane hoomatamatu lummus.

Ühes väikses Eesti linnas?

Anneli Tuulik ja Marius Peterson. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Sügis on vaieldamatult aeg, kus kõige kergemini tekivad eksistentsiaalsed mõtisklused. Taevas nutab, lehed langevad ja päike on puhkusele ära sõitnud. Sestap sobib ka Jevgeni Grišhkovetsi näidendit "Linn" just sügisel vaadata. Ühtlasi soovin kõigile elutervet doseerimist enesesse ja maailmasse süüvimisel.

Spliin ning pettumine olemasolevas. Mees teab, et ta tahab ära. Naine ei mõista, sõber ka mitte. Isa on selle läbi elanud ning teab, et see läheb mööda. Mees ei kuula.
Miks me elame ning kas kuskil on parem kui siin? Kas naastes on juba ära käidud ning pole enam lootustki siit lahkuda? Mis hetkest on eksistentsialism ülim egoism? Kas enda eest saab ära põgeneda?

Ma ei ole klassikalise vene kirjanduse fänn, mul on raske süüvida nendesse pikkadesse tihedatesse monoloogidesse ja mõtisklustesse. Olen vist juba otsapidi oma aja inimene, kesise süvenemisvõimega, plinkivate reklaamide ning minuti pealt mõõdetud superstaarisaate formaadiaegne. Sestap oli ka esimene vaatus raskepäraselt talutav, teine pakkus see-eest enam dünaamikat, ka temaatiliselt. Kõige enam nautisin etenduse finaali - isa ja poja, Marius ja Lembit Petersoni dialoogi. See oli nii ehe ja pisidetailideni paigas, nagu oleksingi sattunud päriselus kohtumist kõrvalt piidlema.

Isa ja poeg. Foto Harri Rospu, www.theatrum.ee

Theatrumi blackbox on pisike ning intiimne, kokku mahtus vist saali ligi 30-35 inimest. Kogu etendust ümbritsevaks raamiks on kohver, kust ilmuvad järgneva stseeni rekvisiidid ning stseenide sissejuhatajaks on (takso)juht. Kohvrit pakitakse mitmeid kordi lahti ja kinni.

Eksistentsialismis on omajagu tragikoomikat. Kas me oleksime õnnelikud päris ilma- tõenäoliselt mitte, kogu aeg ju mõtestame maailma, milles elame. E-ohtrus tõenäoliselt aga tähendaks uppumist omaenese sisekaemusse ja välistaks dialoogi teiste indiviididega (oleks tõeline egoism?) Seega annab püüdlus paremini elada ja hakkama saada vahepeal hoopis vastupidise efekti. Kas peategelane Mees oleks õnnelikum, kui ta usaldaks rohkem tulevikku ning loovutaks osa vastutusest end ümbitsevatele lähedastele?

Mees sõidab jaama, seisatab lõpuks, kohver on käes. Aplaus. Etendus on lõppenud.
Lavastaja ei näita meile vähematki märguannet, kas ta läheb või jääb. Otsustab igaüks ise.

Eesti esimene R-rated muusikavideo

Piparmünditee tõmbab viimasel ajal kauem. Aga kuumast sõõmust ei pea sellegipoolest ilma jääma.
Käisin mina mõned nädalad tagasi ansambel Dramamama videoesitlusel Plink-Plonkis. Bändil tuli eelmisel nädalal album välja ja sestap varem siis esinetigi Tartus-Tallinnas ning näidati videot.

Teadsin juba lapsena, et kui kõikvõimalikke värve kokku segada, siis saab sellest midagi koledat ja kakapruuni. Dramamama on igati tore bänd ning nende uusim video algab vägagi lootustandvalt. Stilist aga pole lapsepõlves kuigi tihti guaššvärvidega mänginud. Kas kogu see meeletuslik eneseleidmine ja vabanemine peab nii äkane olema?

Lugu ise on päris punk ja jõuline, võibolla liigselt agressiivnegi igapäevaseks raadiorokiks. Hoolimata sellest jõudis "Dance" muide ZEN Balti Top 20 edetabeli neljandale kohale. Youtube "lobiseb", et tegemist on Eesti esimese R-rated videoga. Hea PR on teha videost juutuubi tiiser!

Dramamamat veel reklaamides ei saa üle ega ümber palast "Dark Days"- keegi tore tegelane on selle saatel teleseriaalile Supernatural fännivideo meisterdanud ja selle juutuubi riputanud. Või siis Dramamama maispeissit leiab ka selle loo.

Minu isa oli pornoteatri näitleja..

"Armastusega naiste, meeste, laste, looduse, maailma ja iseenda vastu." Nii seisab näitleja Riina Maidre ja kunstniku Maike Londi loodud ja näideldud etenduse "Post-Uganda" kavalehel. PostUganda tähendavat näitlejate sõnul empaatiajärgset aega, pigem aga ei võidutse etenduses empaatia üle emo vaid ego.

Polnud lõhnagi feminismist, psühhoanalüüsist ning igapäevahüsteeriast. Algsest ideest, (kas alguses kandev idee oligi üldse olemas?) on arenenud midagi temaatiliselt kulunud etüüdide ning lo-fi esteetika segust. Elektro ja sündisaundid on popid ning kõiki käsitletavaid teemasid oleme me juba kuulnud või näinud. Okei, ikka on lõbus kui põhjajoonud kauboi oma "beebit" taga nutab, petvat meest tapmisega ähvardada või piisavalt punk kui laval mikrofonijalaga vehkida.
Kuigi etendust tutvustavas turundustekstist võiksime aimata terviklikku sisu ehk naisteajakirjade edulugudele omast meestepeedistamistki, tegelikult....Girls just wanna have fun! Las nad siis lõbutsevad, taolises meelelahutuslikus alternatiivteatris on see vägagi lubatud!

Aga äkki meie elame veel PreUgandas, kus taoline kuulutatud "ma lõbutsengi ainult" egoism on liiga uskumatu ning pigem tundub taanduvat oskamatuseks ja viitsimatuseks, millegi tõsisemaga tegeleda? "Millegi tõsisema" paradigma-okas ei lase mul pikalt tunda rõõmu Riina naiivsetest punastamistest suvalise saalisistuva noormehe ärarääkimisel või Maike kõhnast punases kleidis kehast enamasti maskuliinseks loetavas kitarristirollis (selle etenduse parim ja esteetilisem elamus!!).
Ma ei ole veel valmis. Veel.

Sügis

Suvi

Kevad

Beware the devil woman

Ühe loo "lugu": Cliff Richard-> Jaak Joala-> Tanel Padar-> Uku Suviste. Ja lõpptulemus polegi üldse paha!
Nii, et vaadake ette, kui musta kassiga kohtute...

Eighties coming back

Mis ma oskan öelda, aegajalt tabab ka mind diskorütm...eriti kui see on ühendatud mõnusa souliltunnetusega ning sellise vokaalse võimekusega. Rõõm-rõõm ja ainult good vibes ehk hääd võdinad seoses selle looga :). Või noh, kui see spuuki heledam lokiparukas välja arvata....
Whitney ja tantsivad mehed lilla-sini-rohe-kollastes-ja muudes tubades üks parimaid stseenisarju.! Ja see huumor tumedanahalise noorsandiga ka suhteliselt lõpus...