Unenägusid püüdmas

mis lill see siuke on...

Kuna ma pole unustanud oma bioloogi-minevikku ning veidral kombel on botanistid mulle alati sümpatiseerinud, siis tutvustan teile tagantjärgi imetabaseid botaanikaimesid oma Itaalia reisilt.

Leia pildilt:
a) viigimari
b) põldmarjad
c) aaloeõis
d) oliivid
e) filodendronid
f) väävlilemb vetikas- ekstremist!
g) sidrunipuu
h) piinia käbid

Vetika perekonna etc tuvastajale minu poolt tugrik!

Meenutused Viru Folgist

Svjata vatra. Juhan Suits ja Ruslan Trochynsky.

Käsmu suvesoe merevesi ning erk päikene on jäänud juba kahe nädala taha. Veeretan omaltpoolt mõned mälestused ja lisan anonüümsete lugejate nõudmisel helijäljed.

Esinejaid oli küllaltki erinäoliseid, pärimusmuusika töötlustest deltabluusil põhineva omaloominguni. Lisaks siis mõned artistid, kes Käsmu olustikku lihtsalt hästi oma muusikaga sobisid (nagu Jää-äär, Indigolapsed jne).

Värttina soome näitsikud.

Hanna Marsh ja peaesinejana välja kuulutatud Värttina valmistasid pettumuse. Esimese turvaline raadiopopp ja soomlannade viimse liigutuseni paika koordineeritud ja produtseeritud rahvalaulutöötlused tümpsu saatel, polnud just minu tassike teed. Värttina neiuksed nägid aga väga energilised ja kaunid välja.

Eredamalt meeles on progemõjutustega folk-rokk zanrisse kuuluv Pantokraator, Paabel ja liivi pärimuse kandjana põhjamaine tuline lumi Tulli Lum. Eraldi väärib mainimist Allan Vainola uusim "projekt" Unenäopüüdjad. Karge akordion lisaks kitarrile ning kontrabassile saatmaks Vainola sügavat häält, melanhoolset muusikat ja eesti noorte luuletajate värsse. Ja see sobis suurepäraselt Käsmu päikesepaistesse. Hetkel on minu südame võitnud Vainola "Pilet tundmatusse" ja "Indie"

Selles Paabelis ühinevad erinevad kõlad rahvamuusikaga.

Svjata Vatra eesti- ukraina energeetika ja energilisus on nauditavad aga minu põhjamaisele hingele siiski veidi liiga kuumalt kõrvetavad. Kuigi jah, minagi plaksutasin vaimustunult käsi kui Ruslan Trochynsky vikatit mängis või rahva sisse oma naist suudlema sukeldus.

Fetsivali suurim aga oli muusikaelamus oli kahtlemata Raud Ants, mis sobis suurepäraselt öisele metsalavale. Metali maskuliinsus ühendatud naiste heledate häältega, taustaks rokkbänd ning kannel!! Vaadake ise.


Mis veel.
*Mulle meeldisid Henry Laksi luuletused ning eriti meeldis tema vaevumärgatav naeratus saatmas lugudejärgset aplausi. Ei säravvalgeid hambaid ega kõrvuni suud, kerged muigevaod ning rõõmutsevad silmad. Kõrgematel nootidel veidi murduv hääl, kortsud näos ja küüru vajunud selg, aga keegi meist ei jää aega pidama. Üks mees, üks kitarr ja laulud. Rohkem pole siiruseks tarvis.
*Augustikuiselt soe merevesi. Päikeseloojangu värvide virvendus ning kuu peegeldus veel.

Viru folk oli üldiselt hästi korraldatud- piisavalt lavasid ja tegevusi, et rahvast nende vahel hajutada. Palju läheb kaotsi aga kui see üritus läheb suuremaks. Käsmu niigi kitsad tänavad valguvad rohkelt rahvast täis ning autod ei mahu heinamaale parklatesse ära. Transpordi kohapealt oli väga nutikas tellida Tartust ja Tallinnas bussid, autodevoolu vähendas see kindlasti ja liiatigi pole Käsmusse mitte eriti lihtne kasutades ühistransporti pääseda.
Üks tõrvatilk aga korraldajatele: sisekontserdil võiks peale kontserdi algust uksed sulgeda. Sisse saalivad ning end teiste vahele pressivad inimesed segavad artisti ja teisi kontserdil viibijaid. Bukletti piisab rea lisamisest, et hilinejaid kontserdile ei lasta. Telklaagri hommikust sinise putka järjekorda vähendaks mõne putka lisamine.

* Pildid Indrek Haav.

Siis kui pardid magavad...

Ma olen alati mõelnud, et millal pardid magavad. Ma ei ole seda kunagi näinud ning keegi pole mulle sellest rääkinud. Täna poest tagasi tulles möödusin pargis tiigist, seisatasin viivuks ja ennäe imet- seal nad olidki. Nokad 180 kraadi pööratud ning tiivasulgede vahele topitud, aeglaselt läbipaistmatu rohelise tiigivee peal hulpimas. Pargis ei olnud kedagi. Ei ühtegi koeraga jalutajat, käratsevaid asotsiaale või pargipingil amüseerivaid noori.
Nüüd ma siis tean.

Metsaülikoolist tagasi jõudes on mind taas tabanud "festivalipohmell". Hulga toredaid teadmishimulisi ja ühiskonnahuvilisi (noori) inimesi läks laiali peale neli päeva kestnud üritust. Ohtralt sotsiaalset energeetikat, ajupotentsiaali, lõbusat laulu ja tantsu ning hulga avastusi iseenda kohta. Tahaks neid ükshaaval üles otsida ning enamgi suhelda. Hetkel pole siin kriitikale kohta.

posle muzõku

Kas te teate, mis asi on festivalipohmell? Sellel ei ole eriti pistmist alkohoolsete substantsidega, või kui siis väga vähesel määral. Mitmepäevastele festivalidele ja reisidele ja muudele üritustele järgneb mul vahel selline seisund. Nagu ei oskaks kuidagi olla, niheled rahutult. Mõtled tagasi end päikesepaistesse, kus elu kulges omas rütmis ja mõnusas seltskonnas. Või tagasi suure kivi otsa Käsmu kirjanike maja aia äärde, või kuupaistelisse randa. Kus muusika oma erinevates vormides siin ja seal ning selle vahel lihtsalt mõnus kulgemine. Soe merevesi, Käsmu kivine rand ja head inimesed. Ekstaas sinisest taevast, valusatest kintsulihastest ja hoogsast tantsimisest murul. Kellel pea valutab, kellel on külm või on kõht tühi...kõigele leidub elegantne lahendus.
Kontori ja kodu seinad on kuidagi võõrad. Tahaks hoopis tagasi palavasse telki.

Täna on mul ilmselge festivalipohmell.

Viru folgi ootuses

Mõned lähevad Viru folgil 7. augustil kell 20 kuulama Karjalainenit. Mina üritan end kell 20 kabelisse pigistada. Küsite miks. Vaadake:



Ja Seitsmendat meelt mäletate veel?