Käisin detsembris ka Hedvig Hansoni kontserdil Tartu sadamateatris ja olen jätkuvalt seisukohal, et tegemist on sügavaima sisuga naisartistiga meie muusikamaastikul. Ta suudab kodukeelset poeetide teksti emotsionaalselt (heas mõttes) edastada ning juba tuntuid viise isikupäraselt tõlgendada. Suurepärased näited on siin Rock Hoteli esitusest tuttav "Kohtumistund" (Kappel/ Mirka) ja "Jää kauaks mu juurde" (Vaikmaa/ Muller).
Lisaks on Hedvig helilooja, esitab ka enda viise. Ümber ei saa ma ka professionaalse bändi mainimisest (Talts, Abner, Randalu, Yaraljan, Aimla), kes lauljatari loomingu harmoneerivatesse jatsuvibratsioonidesse rüütavad (! kuula töötlust Ehala loost "Põlev puu" !!!!).
Küll võiks lauljatar hinnata realistlikumalt oma proportsioone ning riietumisel stilistilt nõuandeid küsida. Optiliste efektidega annab palju enam ära teha kui korsetiga, mis vahel toob hoopis selle välja, mida varjata tahetakse.
Hedvig Hansoni esitatavad laulud kõnelevad armastusest ja tunnetest. Vahur Kersna võttis tänases saates nende laulude sisu kokku selliselt, nagu ma varem olen püüdnud, aga pole sõnu leidnud: suur igatsus. Ja nii see on.
Aga, et muusika ei muutuks liigseks tundlemiseks nagu tuleb osata doseerida :). Nagu kõiki häid asju eksole!
Peab väga sügavalt mõtlema 2008 a välja tulnud plaadi "Kohtumistund" soetamisele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar