sekundaarkultuurist...

Tänapäeval infoühiskonnas on päris tavaline, et paljud teadmised pärinevad sekundaarkultuurist, ehk läbi kellegi refereeringute, loojutustamiste või siis isegi kaverite.
Nii leidsin minagi mõned nädalad tagasi rakontööride lugusidpidi surfates ühe telesaate "Attic" kus Raconteurs koos vanameistri Pete Townsend`iga koos jämmis.
Jack White`i sõnul õppis ta alljärgneva loo abil kasutades oma venna pilli kitarri mängima.

Tänuväärne formaat :). Lubas mul, kes ma aegajalt ikka The Who`d kuulan, avastada ühe loo, mille olemasolust mul senini aimugi polnud.

You`re no good...

Süda-öine lambileid orkutist....hingekosutav pop-rokk-soul...kuulsalt-kuulsalt ameerikamaa lauljatarilt nimega Linda Ronstadt.
Nauditagu häält!

Antwerpen

Peale Rock Werchterit suundusime sadakond kilomeetrit põhja poole ning jõudsime Antwerpenisse. Meelde jääb see õndsus, kui hostelis end põhjalikult puhtaks saime küürida ning korralikult linnapeal kõhtu täita. Kui kunagi juhtute Antwerpenisse siis soovitan soojalt hostelit ABhostel, kus teid sõbralikult vastu võtab Bridget.

Mis siis Antwerpenist meelde jäi? Tuuline jõekallas, pargid ja palju kohvikuid. Pidevalt tibutav vihm, kirsiõlu (Lindemans Kriek on parim!) ning soodsa hinnaga Lambrusco. Lokkidega juudipoisid ning mehed, maailma parimad friikartulid ning kõige ilusam kirik, mida mina eales näinud.
Kirikutega on kohalikel üldse mingi värk- meie tähelepanekute järgi võis ükskõik kus Antwerpenis seistes näha vähemalt kahte kirikut.

Mis mind kõige enam hämmastas olid tihedasti kokku pressitud ning kõrgustesse pürgivad majad. Kõige esimesel päeval peale enda puhtaks küürimist suundusime sobivat söögikohta otsima. Hostelist kümnekonna minuti kaugusel oli raudteesild ning peale seda algasid kõige fantastilisemad majad. Kaks tänavat, mille pärast soetasin ühekordse fotoaparaadi, et nähtut enam kui vaid hetked meeles pidada. Õhtupoolikusel jalutuskäigul käisin mõlemad tänavad läbi ning klõpsisin hoolega. Hoolitsetud aiad ning majaesised (pere)autod andsid tunnistust sellest, et majades, mida Lõuna-Eestis sõidetaks kilomeetrite tagant välismaalastele näitama, elavad inimesed igapäevaselt.
Igaüks neist võiks olla eraldi loss. Ja losse oli tervelt kaks tänavatäit. Keskaegsetest elementidest juugendini. Ka kirikutornikesi oli.
Siinkohal mõned näited:


Kas poleks hunnitu sellisel rõdul pühapäevahommikuti päikesekiirtes kohvi rüübata?
Lopsakaid hortensiaid oli näha nii siin kui seal aedades.
Näidet kahjuks siinkohal pole tuua, kuid ühel majal olid päris suured puunikerdised. Kolm kuradikest ning kolm inglit.

Ja veel....madalmaade dzinnil ehk Jeneveril, mille koju isale kingiks tõin, oli erinevalt varasemalt proovitud Jeneveridest maitse ja lõhn. Piirituse oma! Sellega siis nii hästi ei läinud...:)

Rock Werchter 3.-6.07.08 Belgia vol 6

On üks pühapäeval esinenud bänd, kellest ma meelega eelmises postituses täiesti üle libisesin. Uskuge mind, nad väärivad eraldi tähelepanu.
Pälvisid werchteri-eelselt mu usu ja lootuse juutuubis ning kohapeal pakkusid väga nauditavat laivi. Nende album "Consolers of the lonely" on juba üle kuu aja mu kõlaritest kostunud. Lubage tutvustada: The Raconteurs.


Eestipäraselt rakontöörid tähendavad sõnaraamatu tõlgendusel jutuvestjaid. Kollektiiv jutustab bluusi, hard rocki, kohati kantrimõjutustega rokikeeles. Konkreetsed ja hoogsad rifid, aegajalt progelikud tempomuutused, kohati akustilist kitarri ja viiulit! ning paras annus ameerikamaa juuri. Mind toidab.

Kõige tuntum kindlasti kollektiivist laiemale publikule on Jack White (koosseisust The White Stripes). Eeloleval pildil on temaga koos Brendan Benson, kellega kahekesi nad ka enamuse (või siis kõik? ) bändi lood kirjutavad.


Pikalt ja laialt mõelnud, mida nendest kõneleda, leidsin viimaks, et sõnu polegi siin vaja ning muusika ja lüürika räägivad enda eest. Kellele on motivatsioon, leidke nende kodulehekülg, juutuub ning veidi aega tutvumiseks. Alustuseks esimene hitt nende esimeselt plaadilt (Broken Boy Soldier) Steady as she goes, keskpaigaks hoogne II albumi nimilugu Consolers of the lonely ning maiuspalaks These stones will shout (minu lemmik):

"Speak to me and don't speak softly
Talk to me and let me know
Grab hold of my shoulder and tell me
Grab hold and do not let go
Grab hold and do not let go"

Feeling alive or what?