loo loo kodu, pese pesu, kasuta oma sõpra nuustikuna...

Konteinerid tulid siit: dpw.dc.gov/dpw/cwp/view.asp?a=1203&q=518115

Lugesin täna blogi "autentne allikas" ning oma koduses köögis seejärel nõusid pestes hakkas mõte lendama ning otsustasin üht-teist kirja panna vastuseks. Tegemist siis mõningate näidetetega põimitud mõttearendusega teemal, mitte tervikliku kontseptsionaalse seisukohaga.

Toimetan minagi oma koduköögis pakendite pesemisega. Olen ka sarnastele teemadele päris palju mõelnud. Meie elu tänapäeval koosnebki sellistest dilemmadest.. Samal teemal muide kirjutab ka eilses (vist) Eesti Päevalehes Ulvar Käärt. Paratamatus on see, et näiteks prügi autodega kokku korjates paisatakse õhku vingugaase ning pakendite pesemisel kulub vett. Ei ole võimalik elada oma elu ilma keskkonda mõjutamata, küsimus on selles, et mil määral keskkonda mõjutatakse.
St võimalik on, aga siinkohal on tegemist küll väga äärmusliku eksperimendiga: no impact man . Huvitav lugemine, soovitan. Paneb mõtlema. Soovitan vaadata ka 10. aprilli postitust: LV GRN: 42 ways to not make trash

Kuivõrd on säästva tarbimise ja rohelise eluviisi promomine ja praktiseerimine mull, selle kohta leidub kindlasti mitmeid erinevaid seisukohti. Meie elu on väga mugavaks tehtud, toitu enam jahtima/ tapma ei pea, vaid kõik tuleb (pool)valmiskujul supermarketist. Nii võibki tekkida tunne, et keegi teine vastutab ka muu eest. Arvan, et argument, „et miks mina peaksin, ah niikuinii sellest midagi ei muutu” kuulub pigem liiga mugavatele inimestele. Samas peaks säästvat tarbimist praktiseerides jääma siiski mõistlikkuse piiridesse ning säilitama oma elukvaliteedi. Mis on aga normaalne elukvaliteet ning kes seda defineerib?

On võimalik välja arvutada toote olelustsükkel (selle sünnist surmani), tõenäolisi keskkonnamõjusid, oma majapidamise elektri- ja veekulusid jpm. Aga millest peab lähtuma siis üksikisikust tavatarbija, kes selliseid kalkulatsioone ei tee ? Tervemõistuslikult arvates ehk oma südametunnistusest ?

Mis paneb kulmu kortsutama on aga see, et praegu on vastutajaks tehtud lõpptarbija, kes oma jogurtitopsi pesema peab, mitte ostma ebakvaliteetset kiirmoodi, vähem autoga sõitma jne.
Kindlasti annaks siin aga ka tootjaid mõjutada, kes näiteks uute toodete loomisel ka keskkonnasõbraliku pakendamise peale mõtleks. Absoluutselt annab siin vastu vaielda, et keskmine Eesti tarbija on väga hinnatundlik ning äri peab kasumit teenima. Aga millest me siin räägime? Mentaliteedi ja hoiakute muutmisest. Kuidas neid muuta? Üks võimalus just ongi jagada vastutust kõigile ning pakendiringlust võib nimetada üheks selliseks näiteks (!ka tootjad peavad kohanema) ning tootjate kaasamist sellesse protsessi teiseks. Nõudmine tingib vajaduse tootmisprotsesside keskkonnasõbralikuks muutmiseks.

Juba päris eraldi asi on see, et riigi/ kohaliku omavalitsuse poolt tuleks teha kättesaadavaks vastavad konteinerid, rattateid rajades soodustada rattaliiklust, kesklinnas tõsta parkimistasusid jne….Ressursside kokkuhoid nõuab strateegilist planeerimist, et kokkuvõttes ka tõesti vähem ressursse kulutatakse. Ja seda oleks tarvis kõrgemal kui üksikisiku tasandil teha.

PS: kes arvab ära, kust on pärit käesoleva postituse pealkiri, saab kommi :)!