rokenroll

2006 aastal kirjutas tšehhi juurtega briti näitekirjanik Tom Stoppard näidendi "Rock`n `roll", lääne rokkmuusika olulisusest Tšehhi sotsialistliku liikumise arenemisel. Lihtsustatult on see lugu vabadusest, rokist ja Praha kevadest. Lugu algab aastal 1968. kui nõukogude tankid Tšehhoslovakkia pealinna Prahasse sõitsid ja lõpeb1990ndate alguses, kui raudne eesriie langema hakkas ning Rolling Stones andis kontserdi Praha Strahovi staadionil.

Aastal 2008 toodi "Rock`n`roll" lavale Pärnu teatris Endla ning 2008 ja 2009 õnnestus mul seda kaks korda näha. 2012 ühes kevadise Kopenhaageni väikses jatsubaaris, kus mängis Rolling Stones, ei suutnud ma kuidagi etenduse lõpuloo pealkirja meenutada. Aga siin ta nüüd on.

Elagu armastus, vabadus ja rokenroll! 

Cabo da Roca, Portugal

Lahkusime aedadest, sest meid ootas Sintrast 18 km kaugusel asuv Roca neem, kus plaaniks oli geograafist sõbranna sünnipäeva tähistada. Cabo da Rocal asub Euroopa kõige läänepoolsem punkt ning majakas. Punkti tähistaval kivitulbal seisavad lisaks geograafilistele koordinaatidele portugali ühe kuulsaima poeedi Camoes`i värsid - "Siin....kus maa lõpeb ja algab meri". Eks ongi raske sõnadega kirjeldada seda üle maailmaääre vaatamise tunnet, eriti tabab see vist inimesi, kes pole varasemast taoliselt ookeaniääres viibinud. Nagu näiteks mina ise.

Korraga nii sinine ja nii roheline. 140 meetri kõrguselt kaljuseinalt alla vaadates paistavad all merreulatuvatel kaljunukkidel ukerdavad inimsipelgad vahuste lainete kõrval tühised. Tuulisel kaljunukil, kus seisame, kasvavad pisikesed sukulendilaadsed õitsevad taimed, mille kohta sildid ütlevad, et tegemist on ülimalt invasiivse võõrliigiga. Kaasturistid klõpsivad fotosid endast ja meid ümbritsevad avarusest ja igapäevaselt kivilinna surutud inimest haaravast vabaduseihast. Meie ka.

Kaasasolevad maasikad, juust ja leib, portvein ning pasteis de nata, teevad tuulte eest väikse kaljunuki taha peitudes sünnipäeva pidamise päris õdusaks. Käes on päikeseloojang ja valgus, mis paistab läänepoolseimat punkti tähistavale risti kandvale kivitulbale, muutub väga kiiresti. Päike mängib pilvede vahel peitust ning heidab vaheldumisi meie peale nii hallust kui kulda. Kui lahkume bussipeatusse, jääb meist maha päikese pilvedesse ja merepiiri taha uppumist ülestähendada püüdev fotograaf. Käänulisel maanteel eemalduvast bussi aknast jälgime kuidas meri ja neem korraga hämarusse ja kaugusse hajuvad. Lähedalasuvate asulate majakestes süttivad tuled ning mind tabab korraga seletamatu õnnetunne. Nagu oleks tõepoolest maailmaäärel käinud.

Ja see oli nii ilus.

Minu Lissabon: top 5

Kevad on hakanud aegapidi ka kodumaale jõudma. Veel 2 nädalat tagasi tuli end kevade ja päikese nägemiseks ligi 4000 kilomeetrit lõunapoole lennutada. Ja siis suures lapsikus rõõmus, 15-kraadises kevades, mantlihõlmad lahti mööda Lissaboni tänavaid hilbata. Palju on muidugi elamusi ja nägemusi, mis siia ei mahu, aga eredamatest meenutustest üks väike edetabel.

1. Alfama
See on üks Lissaboni vanemaid linnajagusid, mille kitsaid tänavaid ääristavad tihedalt kokku surutud heledates soojades toonides värvitud majad. Järsud ja kitsad tänavad ning trepimademed, viivad kord mäest alla, kord ülesse ning äraeksimine on suhteliselt lihtne. Vaated on maalilised ning romantilised, kirikud, nööridel kuivav pesu, siin-seal siseõued ning palju väikseid istumiskohtasid või poekesi. Miradouro`d (vaateplatvormil), mille terassil saab kohvi või kerget napsu tarvitades jõe poolejäävat linnavaadet nautida. Alfamas asub ka kõige rohkem fado-majasid, kus Portugali muusikastiili elavat esitust nautida. Fado on aga niivõrd eriline nähtus iseenesest, et vajab pikemat tutvustamist.

2. Sintra. Serra de Sintra paleed, kirikud, Sintra vanalinn ja paleede pargid. Lähemalt leiab siit:
http://piparmynditee.blogspot.com/2012/04/reisielamusi-kevadisest-portugalist.html

3. Tramm nr 28 & linnajagude vahelised liftid
Lihtsaim viis seitsmel künkal paiknevat süda- Lissaboni avastada on võtta ette sõit linna sümboliks saanud vanaaegse kollase trammiga. Puidust sisustusega tramm nr 28 on kahtlemata üks populaarsemaid turistiatraktsioone ning ka ainus ühistranspordivahend alfamalastele. Kergel kolinal tõttab see kitsastel tänavatel kiirustades mäest ülesse ning alla ning ühendab omavahel Alfama, Baixa, Chiado, Bairro Alto, Graca ja Estrela kvartaleid.
Elevador Santa Justa on tänavatõstuk, mis ühendab omavahel Baixa ja Bairro Alto linnajagu. 32-meetrine tõus on võimalik läbida kas taolise lifti, kondimootori või siis meie kasutatud tasuta metroo elevaatori abil. Rauast valmistatud ning samast materjalist kaunistustega tõstuk ehitati eelmise sajandi vahetuse paiku Gustav Eiffeli õpipoisi Du Ponsard`i kavandite järgi. Vanalinna piirkonnas leidub veel köisraudtee põhimõttel tänavatõstukeid - väiksed kollased trammilaadsed vagunid veavad teid ülesse või alla. Lõbus :)!

4. Oceanario

1998 aastal avatud okeanaarium on Euroopa suurim ning võõrustab aastas ligi miljon külastajat.

Neli erinevat basseini saavad kokku keskel ning kuigi eraldatud, jääb vaatajale mulje, et tegemist on vaid ühe suure ookeaniga. Muljetavaldavalt suur - 1000 m2 ja 5000 m3 suurune on see akvaarium, nelja 49- ruutmeetrise küljeaknaga, kus erinevaid ringiujujaid silmitseda. Lisaks väiksemates akvaariumides erinevate ookeanide ja merede elustik.

Hiiglaslikud akvaariumid, hüljestele ning merelindudele nagu pingviinid ja lunnid loodud elukohad, jätavad väga sümpaatse ja hoolitsetud mulje. Elukeskkonda loomuliku väljanägemise eest on siin hoolitsetud, akvaariumites on merihobudele seltsiks vastavad veetaimed, varjulisemat eluviisi eelistajatel on võimalik peita end kaljutükkide taha ning pingviinide alal laiutab tükk päris jääd (katsusin ise)! Akvaariumides ujuvad lisaks raidele, väikestele haidele ning igatsugu kaladele ka selliseid tegelasi, kelle kohta võiks arvata nagu oleks nad ammu juba maamunalt välja surnud. 4-5 m kõrguse klaasseina taga on päris tore mõne taolise tüübiga tükk aega tõtt vaadata.

5. Pasteis de Belem ( + galao)
Palju muna sisaldavad lehttaignast keedukreemiga küpsetised viivad keele alla ka saiakestepõlguril. Eriti maitsvad on nad teeklaasis serveeritud piimakohviga, mille nimi on galao. Tavaliselt joovad portugaallased oma kohvi nagu ka teised lõunarahvad imepisikesest tassist väga kange espressona. Kohvi tellides tasub seega alati täpsustada, mida kohvi all silmas peate.

Vaid ühe asja eest tuleks väga külalislahkeid ja sõbralikke portgaallasi nahutada - kingaparadiisides, kus hulga imelisi ja värvilisi mudeleid, lõpevad suurused 40-ga. Samuti ka kleidipoed on orienteerunud ennast enamasti lõunamaistele suurustele ning ilusad erksad mudelid mulle selga ei mahtunud. München, mille kaudu koju lendasime, osutus see-eest aga täielikuks kingaparadiisiks ja selle suve uued kingapaarid on ostetud :)!

Sintra - reisielamusi kevadisest Portugalist

Kameelia, Parque de Pena

Kui Lissaboni vanade linnajagude miradourosid (vaateplatvorm), kitsaid tänavaid, kirikuid juba küllalt vaadeldud ja vanaaegse kollase trammiga ning erinevate linnajagude vahel liftidega sõidetud, oli aeg suunduda rohelusse.

Palacio de Pena - ekstravagantseim näidis "arhitektuuriimedest"

Sintra (http://parquesdesintra.pt) on pisike mägilinnake ning sama nime kannab ka seda ümbritsev regioon Lissaboni lähistel, kus asub nii looduspark kui mitmed kunagised kuningate suveresidentsid. Paleed mida külastasime olid kahtlemata vaatamist väärt. Ekstravagantseim neist kõrgemail mäetipul asub Palacio da Pena, mis segu erinevatest arhitektuuristiilidest, mille ehitamist vedas kuninganna Maria II abikaasa Ferdinand. Monserrate palee, mis on 18. saj rikaste brittide ülesehitatud, on üks kaunimaid, mida varem olen näinud. Reisikaaslase sõnul isegi nii kaunis, et selles võiks isegi abiellumise peale mõelda. Monserrate aed sisaldas lähistroopilisi puid ja põõsaid üle kogu maailma. Mauride kindlus ja Palacio Nacional de Pena jäid seekord ajapuudusel külastamata.

Palacio de Monserrate

Elamustevaesem polnud ka bussisõit ülesse mäkke, paleed ja aiad asusid igaüks oma künka otsas. 20 minutit loksumist kitsastel käänulistel teedel, kus kurvid on sedavõrd järsud, et veendumaks, et kahesuunalisel! teel keegi vastu ei tule, kasutati signaalitamist.
Paleed paleedeks, aga nende ümber asuvad aiad, mille ülesehitamisel on paleede endised asukad küllalt palju vaeva näinud, erinevad päris palju põhja-euroopalikust lossiaedadest, kus kõik on joonlauaga planeeritud, pügatud ning klassikalisi pinke mööda sirgjoont laotud.

Parque de Pena sügavustes

Need aiad on enamasti kui lähistroopiline dzungel, mis pigem metsikuid ning klassikalisi peenraid ja iluaiandust seal ei näe. UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Sintra võõrustab sadu ja isegi tuhandeid turiste, ometi leidub aedades radasid ja soppe, kus kümneid minuteid saab rahus lähistroopika lõhnasid ja üksindust nautida. Kuna me polnud just arhitektuuri ja ajaloolembid, siis kaifisime roheluses jalutades palmiderohkust, puudel kasvavaid epifüütseid sõnajalgu, õitsevaid kameeliaid, lokkavat luuderohtu, puusõnajalgasid ning pea inimsuuruseid mägisibulaid ning agaave, mis meil vaid kiviktaimlates või lillepottides elavad. Üle maailma oli kokku kogutud puid ja taimi: Põhja- Ameerikas sekvoiad, Lõuna- Ameerikas araukaariad, ginko biloba, kadakad, kameeliad Aasiast ja kohalikud Portugalis levinud korgitammed. Lisaks siin- seal mõned pisemad õitsejad.

Mind imponeeris eriti magus, kuid ootamatult värske lõhn, mis ninasõõrmetesse tungis kohe peale mäetippu viivast bussist lahkumist. Kahju, et aega nappis, oleks tahtnud seal parkides või mäenõlvadel veel aega veeta.

Parque de Pena`s oli kollektsioon nii epifüütsetest puudel kasvavatest sõnajalgadest kui puusõnajalgadest. Viimased kasvavad Austraalias ja Uus- Meremaal ning võivad kasvada kuni 10 m pikkusteks.

Portugali "bluus" ehk reisimise tagajärg

Ana Moura, "I belong to Fado"
Sõnad ja viis Jorge Fernando, inglisekeelne tõlge siit.

I belong to Fado
I know that my soul
nestled within me
It took my voice in its hands
It fluttered in my chest and made itself heard through my voice
And I closed my sad eyes because
I desired nothing but to sing
And a voice sings to me sotto voce:
And a voice charms me with these words sotto voce:
"I have the
fado in my soul/ I belong to the fado"
"I am a fadista"
I know that my
being abandons itself
to the banks of the sea
where the singing seizes in its lap
all the souls by the words of an only fado
And I attached myself onto my voice
Like a guitar is attached to the thrilling of its chords
And a voice sings to me sotto voce :
And a voice charms me with these words sotto voce:
"I have the
fado in my soul"
"I am a fadista"

Lissabon

jahedais kirikuis pühadus
tagahoovides kõhnaksed kassid
kivisteil tänavail õhtune tramm
kusagilt kostab
fado
justnagu
õhtune õhetus su
päikesest põlenud põskedel

meresõitjate maa
linn mis tuulest ja päikesest
igatsuse tänaval

*Rua da Saudade - igatsuse/nostalgia tänav

Kuidas tüdrukud õitsema lähevad?

Päikest veel napib aga keerame siis juutuubist juurde. Et võiks silmad kinni kujutleda ennast palmi alla salsatama (või vähemalt sirelilõhnalisse Emajõe äärsesse parki, sellel ajal kui tüdrukud õitsema hakkavad :)).

Ootus...

Tuleb ja tuikab
jõekallastel huikab
lõunast ta toodi
igakord isemoodi
järsku päikesest värske

see kevade!